Mina haridusliku erivajaduse õpilase õpetajana. (0)

Mina haridusliku erivajaduse õpilase õpetajana.
Haridus on meie eluteel väga määrava rolliga. Juba imikueast me talletame endale mällu eluks vajalikke termineid ja mida vanemaks ,seda rohkem me elult õpime. Sageli aga ei ole lapsed kõik ühesugused. See tuleneb sellest, et osad lapsed sünnivad siia maailma puudega. Nende haridustee, aga sisaldab väga erinevaid etappe ja takistusi. Ka nende õpetamine pole kerge ja on suhteliselt aega nõudev ja sageli ka väga raske. Aga kuidas siis õpetada erivajadusega lapsi?
Tänapäeval üha sagedamini suunatakse puudegalapsi tavakooli. Et puudegalaps saaks õppida tavakoolis ja tuleks seal edukalt toime, siis me peaksime esmalt talle selgeks tegema kuidas asjad tavakoolis toimuvad. Samuti tuleks kaasõpilastele selgeks teha, et puudega last tuleks samasugusena võtta nagu teisi kaasõpilasi. Samuti peaks õpetaja tedma lapse seisundist, et mis puudega on täpsemalt tegemist ja kuidas vajaduse korral komplikatsioonidega tegeleda või neid lahendada. Et erivajadusega õppija saaks tavaliseks klassis õppida, siis peaks ka kool tegema teatuid korraldusi.
Koolil on väga oluline roll, et puudega laps saaks õppida nende koolis. Koolijuhtkonna tööks jääb õppekavade moodustamine ja tunniplaanide koostamine. Nende ülesandeks jääb ka erivajadusega õppija roll nendes plaanides ja kavades. Samuti peaks ka kool olema kohandatud puudega õpilastele, et nad tuleksid seal edukalt toime. Kooli ülesandeks on et puudega lapsel oleks nende koolis hea ja samuti oleks õpetajad toetavad ja abistavad , kelle poole saaks alati pöörduda.
Kuna ma õpin pedagoogikat , siis kunagi on väga suur tõenäosus, et minu õpetavasse klassi satub mõni erivajadusega õppija. See ei oleks minu jaoks kindlasti kerge ja see oleks midagi väga uut. Mis ma esmalt teeks? Esiteks valmistaksin iseennast ette. Tutvuksin erivajadusega lapse vanematega ja räägiksin lapse tervislikust seisundist. Samuti tutvuksin ka lapse endaga ja räägikisn temaga individuaalselt. Millest ma temaga räägiksin on see mis talle meeldib ja mis teda härib. Oluline oleks, et meile vahel tekiks hea klapp ja ta saaks mulle kõigest rääkida. Oluline on ka vanematega rääkida, et mida nad ootavad minult kui õpetajalt ja minult kui inimeselt . Vanematelt peaksin kindlasti küsima, et mis probleemid on kerged tekkima ja mis ma selle vätimiseks või lahendamiseks peaks tegema.
Järgmine osa oleks tund, kuidas ma tundi läbi viiksin. Tund peaks olema piisavalt mahukas, samas ka kergesti arusaadav ja õpilase jõudmist arvestav. Vajadusel aitaksin teda teatud asjadel järgi või teeksin asja lihtsamaks. Samas ei tohiks kaasõpilasi tähelepanuta jätte ja ka nendega arvestada. Nii et oluline on, et ma tagaks kõigile heaolu nii puudega lapsele kui ka tervele klassile. Korraldaksin ka ühiseid väljasõite ja matku, sest oluline on puudega lapse puhul see, et ta saaks ise näha, tajuda ja puudutada asju. Olenevalt teemast ma korraldaksin rühmatöid. Rühmatöös on oluline, et vähemalt korra oleks puudega laps erinevas grupis, sest kuna erivajadusega laps nõuab rohkem kannatust ja aega, siis oleks see ka teiste õpilaste suhtes aus ja samas ka hea proovikivi. Oluline oleks ju see, et kõik õpilased oleks võrdsed.
Õpetajal on kindlasti raske toime tulla erivajadust nõudva lapsega, aga samas on see omamoodi kogemus ja sealt on mida õppida. Lapsed on kõik ühesugused ja neil kõigil on, mida meile anda. See, et laps on aga puudega see ei tähenda et ta ei ole nii võimekas kui teised, võib-olla vastupidi, neilt on mida õppida just seepärast, et nad on teistmoodi ja saavad hakkama ka tavakoolis, kus võib-olla tavalapski ei pruugi hakkama saada. Minul, kui tulevasel õpetajal on kindlasti omad hirmud , aga kõik ju teavad, et hirmud on ju ületamiseks ja pole vaja karta, sest igast asjast on mida õppida.