Erinevaid õnnekäsitlusi Balzaci romaanis “Isa Goriot” (1)

Erinevaid õnnekäsitlusi Balzaci romaanis “Isa Goriot ”
Õnn on emotsioon, mida on kahtlemata tundnud oma elupäevade jooksul kõik inimesed. Selle tõlgendamine aga on ilmselt igal korral erinev olnud. Õnne erinevad käsitlused tulevad ka selgelt välja Balzaci teoses “Isa Goriot”.
Öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks, kuid samal ajal jääb ikkagi õhku rippuma küsimus, kas seda saab tõeliselt uskuda. Suurem osa inimesi ei oska ilmselt sellele vastata, kuna neil ei ole olnud võimalust ära proovida mõlemaid variante . Ka Balzaci teoses “Isa Goriot” võisime kohata tegelast perekonnanimega Rastignac, kes oli üliõpilane ning otsustustas õnne otsima hakata kõrgklassi seltskonnast. Selleks laenas ta alguses raha oma emalt, et korrastada oma välimus ja hakata käima suursugustel üritustel, kuhu oli kohale tulnud suurem osa kõrgemast seltskonnast ning ka üliõpilase sugulane, kelle abiga ta seltskonda sulanduma hakkas. Üliõpilane mängis hasartmänge ja tegi kõike muud, mida üks õige kõrgseltskonna liige tegema peaks. Peale selle armus ta isegi teose nimitegelase tütresse, kes veetis aega samuti kõrgseltskonnas. Peagi aga taipas Rastignac, et kõik, mis esmapilgul tundus õnne toovana, toob tegelikult endaga kaasa kõike muud. Mees oli küll enda jaoks juba nime teinud ja sai ka tunnustust, kuid ta hakkas nägema ka kõike seda, mis peitub raha ja esmapilgul õnnelike nägude taga. Kõik, mis tundus õnne toovana, tõi endaga tegelikult kaasa kõike muud ja õnne leidmine kõrgseltskonnast ei lõppenud nii edukalt, kui oleks võinud lõppeda.
Teose nimitegelane isa Goriot oli omal ajal olnud edukas nuudlivabrikant, kes aga vanaduspõlves oli kolinud ühte Pariisi odavasse pansioni . Ka tema oli olnud võrdlemisi jõukas mees terve oma elu, kuid see ei olnud talle õnne toonud . Töö kõrvalt jäi vähe aega oma naise ja kahe tütre jaoks ning see mõte kummitas teda läbi kogu teose. Vanaduspõlves hakkas mees hindama väärtusi, mida raha eest osta ei saa. Tal oli isegi veidi haiglane kiindumus oma kahe tütre vastu, kes olid tema jaoks igas olukorras esmatähtsad. Isa Gorioti õnn sõltus täielikult tütarde Delphine ja Anastasie õnnest, kes vahel tema juurde oma probleemidest rääkima ei tulnudki, kuna nad teadsid, kuidas see nende isa mõjutaks. Tütarde peamiseks huviks oma isa juures oli siiski pärandus. Peale oma isa surma hakkasid tütred rohkem mõtlema selle peale, kuidas nad oma vanemat kohelnud olid ja kuidas neil oma käitumise pärast tegelikult häbi on. Tavaliselt kahjuks osataksegi midagi või kedagi alles siis õiglaselt hinnata, kui seda enam ei ole.
Teoses kohtab ka tegelast nimega Vautrin , kes esmapilgul jätab mulje lihtsast pansionaadi elanikust, kellele valmistab rõõmu luuletamine ja teistele nõu andmine, kuid tõde tuleb alati päevavalgele ja peagi saadakse teada tema minevikust. Minevikus on ta aga õnne leidmiseks tegelenud paljude valede ja petmistega, mis kõik aja möödudes välja tulid. Seega ei lõppe õnne otsimine valedest kohtadest kunagi hästi. Sellegipoolest jättis tegelane väga sümpaatse mulje, kuna tema suutis täiesti tavalises igapäeva elus näha rõõmu oma enda rahulolus, mis tegelikult ongi peamine. Materiaalsusega kaasnev rõõm ei saaks kunagi olla nii hea, kui enda rahulolust tulenev rõõm.
Balzaci teoses ilmnevatest õnnekäsitlustest paljud siiski seotud raha ja staatusega, kuid üpriski vähe on seda siirast õnne, mis peitub igapäevases elus ja mis võib tuleneda täiesti tavalistest väikestest detailidest, mida lihtsalt tuleb osata rohkem märgata.