Minu tugevad ja nõrgad küljed suhtlemises Öeldakse, et suhtlemine on inimeseks olemise alus. See, kuidas me teiste inimestega ümber käime, määrab me elus kõik. Usun, et suhtlemisoskusi on võimalik elu jooksul õppida, kuid palju on ka lihtsalt kaasa sündinud. Arvan nii, sest kuigi minu suhtlemisoskus on aastatega palju muutunud, on tuum siiski samaks jäänud. Mäletan nii selgesti oma lapsepõlve, kui olin arg, vaikne, endassetõmbunud, eriti midagi ei rääkinud, küsimusi esitada ei julgenud. Ka minu vanemad on olnud ja on praegugi väga tagasihoidlikud. Samas on minu tagasihoidlikkuse taga alati varjus olnud sõbralik inimene – isegi tahaplaanile hoides oli mul palju sõpru. Pärast põhikooli lõpetamist asusin õppima suures linnas. Olin vanematest eemal ja muutusin enesekindlamaks. Ma ei oleks suutnud muutuda, kui suhtlemisind poleks kuskil minus juba olemas olnud. Nüüd oli lihtsalt selle aeg pinnale kerkida. Hakkasin rohkem oma arvamust avaldama, kritiseerima,
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool ST14 MINU KARJÄÄR 3, 5 JA 10 AASTA PÄRAST Essee Õppejõud: Anu Varep, MA Mõdriku 2015 Millises kohas ma praegu olen? Minu nimi on Nelli Mahmutov. Olen üsna noor kahekümne aastane neiu. Olen lõpetanud Jõhvi Gümnaasiumi meedia ja sotsiaalsuunas ja hetkel Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli sotsiaaltöö eriala päevaõppes õppimas. Kuigi pean end puhtaks eestlaseks, on mu veres siiski ka Tatari rahva verd. Aga kuna olen terve elu suhelnud emauselt eestlastega ja õppinud eesti keelses koolis, pean emakeeleks siiski eesti keelt. Minu kodulinnaks on Kohtla-Järve. Keeltest valdan ma hästi vene, inglise ja eesti keelt. Vene keele omandasin ma juba lapseeas, kuid juurde õppisin Inglise keele. Sotsiaaltööga olen mitmeti kokku puutunud, esialgu käisin töövarjupäeval Jõhvi sotsiaalametis peresotsia
Elust ja Enesest. Hey!.Räägin siis nata endast. Olen siuke ilus tüdruk Angela parimates aastates 14 blond ja selle üle uhke. Ema on mul siuke hoolitsev junnike (vabandust aga ta on lihtsalt vahel junn) ja isa siuke tegutsev ärimees. Siis on mul siuke elu nõme väikevend . Vahva kas pole. Mu parim sõbranna on Kerli on hull poiste sebija ja geto no ma ei või ! Ise olen siuke rich girl nagu, issi annab kõike mida tahan .Aga nüüd siis mu elust. * Täna hommikul kooli minnes märkasin et meie klassi on tulnud uus õpilane. Selgus siis et ta on must vanem (kujutate ette ma olen klaasi vanim , nüüd siis tema ...ooo eei ) ja hullem tibi kui mina (issand temaga läheb raskeks.) Nimi on tal Kaire ,ei tea kes küll paneks oma lapsele siukse nime . Järsku tuli mu juurde Kerli "Youks kuule sa seda Kairet tead ? Pidi mingi hull chick olema, kõik mingi sõbrustavad temaga ." "Hey Kerli , mida mina olen siin pomo mina olen chick, whf!
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool ST Vhgchggc jcghch MINU ELUKAARE ANALÜÜS Essee Õppejõud: mnj jg, MA Mõdriku 2014 1 IMIKU-, VÄIKELAPSE- JA EELKOOLIIGA 0-7 eluaastat Sündisin Kohtla-Järvel, sama linna sünnitushaiglas 22. septembril 1994. aastal. Sel õhtul kella 17:10-ne paiku oli väga vihmane ja tormine ilm. Selline ilm on alati mulle õnne ja rõõmu toonud ning mulle ka head tulevikku ennustanud. Sündisin pisut ülekaalulisena, ning olin üsna lärmakas ja rahutu. Ma olin sündides väga tumeda naha ja peaaegu süsimustade juustega. Imekombel, mis sest et sündisin tumedana, olid mu silmad rohelised, tavaarusaama järgi peaks olema hästi tumedatel inimestel ka tumedad silmad, kuid minul olid väga helerohelised. Minu silmavärv on olnud muutuv ka senimaani. Kui mu enesetunne kurvameelne siis silmavärk ka vastav- roheline
LÄÄNE VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool ST14 Nelli Mahmutov MINA SUHTLEJANA Essee Õppejõud: Kaja Altermann, MA Mõdriku 2014 Nelli Mahmutov Eellugu: Ma olen endamisi ja sõprade vahel arutanud, et mis on selle sõna „suhtlemine“definitsioon. Osad tuttavad on kuulnud ja arvanud seni, et ajalooliselt on suhtlemine kahe toru ja nende kahe toru omakordse ühendatud nööri vahelise pika vahemaa läbi, torusse öeldud informatsiooni vahendamine. Teised samal ajal väidavad, et suhtlemise alus on lihtsalt informatsiooni vahendamine mingis seltskonnas, või kahe kuni kolme inimese vahel olev suhtlus või mingi asjakohase teema arutlus. Mida aga ise asjast tean varasemaltki, on hoopiski muud. Jah, suhtle
SUHTLEMINE Mõned inimesed on introverdid teised ekstraverdid. Kui ollakse seltskonnas, siis on enamasti inimesed, kes veavad vestlust edasi ja teised, kes lähevad lihtsalt kaasa või vaikselt kuulavad. Osad avavad end ainult väga lähedaste tuttavatele, kui sedagi aga mõned on valmis oma isiklikke muresid, läbielamisi rääkima ka inimesele, keda tunneb väga põgusalt. Mina ise võin end pidada avatud inimeseks, leian kiiresti teiste inimestega kontakti. Pole probleemi alustada vestlust mõne võõra inimesega, ning olen isegi teinud tööd, kus on olnudki tööülesandeks võõraste inimestega suhtlemine ning neile toodete müümine, see amet andis mulle väga palju julgust juurde. Kuid on teemasi mida ma räägin vaid väga lähedastele inimestele. Vahepeal unustan end lobisema ja räägin liiga palju, isegi teemadest, mida võiks enda teada jätta. Kipun inimesi liialt ruttu usaldama, mis ei ole eriti hea, sest nii võib tekkida
MUST KASS Ma ei looda ega palugi, et keegi usuks seda kõige pöörasemat, aga kummatigi lihtsat lugu, mida kavatsen kirja panna. Oleksin tõesti hull, kui loodaksin seda juhtumi puhul, kus mu oma meeleorganid kuuldut-nähtut keelduvad tunnistamast. Ometi – hull ma ei ole – ja päris kindlasti ei näe ma ka und. Aga homme ma suren ning täna tahan vabastada oma hinge sellest koormast. Mu otsene eesmärk on esitada maailmale selgelt, lühidalt ja ilma seletusteta rida igapäevaseid juhtumeid. Oma tagajärgedega on need juhtumid mind kohutanud – piinanud – hävitanud. Aga ma ei püüagi neid tõlgendada. Minule pole nad tähendanud midagi peale jubeduse – paljudele ei paista nad mitte niivõrd kohutavate, kuivõrd eriskummalistena. Tulevikus võib-olla leidub tark inimene, kes taandab mu pettekujutelma argitõeks – minust rahulikum, loogilisem ja mitte nii kergesti erutuv inimene, kes näeb asjaoludes, millest mina aukartusega nii üksikasjalikult jutustan, üksnes täiest
Kõik kommentaarid