Elu pealisülesanded (0)

Elu pealisülesanded

Mis on need elupealis ülesanded? Me elame siin ilmas olle s unustanud elu eesmärgi. Need on meile peale surutud ühiskonna poolt. Globaniseerimine – (nii nad kutsuvad seda) on kustutanud inimeste mälust need põhjused – põhjused mis ei ole tehislikud , vaid naturaalsed.
Üks tähtsamatest omadustest mille on tänapäeva ühiskonnas inimesed minetanud on vaba mõtlemine. Meile surutakse mõteid peale, keegi kuskil „paneb“ meile mõteid pähe, nii et me ise ei saa arugi . Aga kuidas, te küsite? See on ju lollilegi teada. Televisioon ja internet on põhilised süüdlased. Televisioonist lastakse reklaami reklaami otsa ja iga viimane kui üks ütleb meile varjatult „ Sul on seda toodet vaja“. Samuti ka ülejöönud saated ,filmid ja igasugused muud programmid , nad näitavad meile milline peab olema meie elu. Sisendades meile aegapisi milline peame olema ja kuidas mõtlema. Vaadates mõnda seebiooperit(näiteks „Metsik Kass“) tuleb tunne, et nii käibgi elu mujal ja ega siis mina halvemini elada saa. Ja edasi enam ei mõeldagi muule, kui sellele kuidas saavutada sama mis televisioonis. Televisiooni tekkega on muutunud meie elud igaveseks ja seda muuta enam ei anna.
Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta! Elades tänases kommuunis unustatakse tihti peale ära, kust me pärit oleme. Meil ei ole aega, et minna külla vanematele, vanavanematele ja lihtsalt rääkida nendega, uurida kuidas elasid nemad kunagi. Pole viitsimist kuulata nende elutarkusi ja õpetusi, mis on neid aidanud. Me lihtsalt laseme tarkustel oma kõrvadest mööda tuhiseda, sest nende tarkus on vananenud ja aeglane. Tänapäeval aga peab kõik kiire olema, aega on ju vähe. Ja nii, vajuvad unustusse need kaua aega välja kujunenud tõed, väga kiiresti. Aga selline kiirus viib ka kiire lõpuni ja siis me avastame , kiirest ja effektiivsest elust ei ole midagi edasi anda võsukestele. Tuleb nooruke juurde ja küsib,“ Taat – kuidas elada?“ ning me kehitame õlgu. Anda näpunäiteid oma elust ei tundu enam siis õige, sest vanaduses – meenutades tagasi ei tulegi ju muud meelde , et aega ei olnud ja kiire oli kõik aeg. Niisiis , mõtelgem kuhu meil kiire on?
Tuleb leida aega, et olla iseendaga . Selles stressi rohkes ilmas, kus me elame peab vahest aja maha võtama, et olla üksida – iseenda ja enda mõttetega. Päevast päeva oleme me sunnitud suhtlema , kontakteeruma inimestega, kas siis tõõl, koolis või mujal. Osadega neist sunniviisiliselt, teistega vabatahtlikult. Päeva lõpuks koguneb meie aju terve suur hulk andmeid, sündmusi jms, aga meil ei ole aega, et neid sorteerida endas, ära visata ebatarvilik ning alles jätta vajalik. Töölt jõudes liiga väsinud, koolist tulles liiga palju õppida. Vabaaja puudus on meil. Nõnda kuhjuvad need iga päevased „teadmiste süstid“ üheks suureks „mulliks“ meie sees, mis paisub ning hakkab tekitama stressi, masendust ja teisi tänapäeval levinuid mentaalseid haigusi. Isiklikust kogemusest olen tundnud seda ja avastanud, et aeg-ajalt tõmbudes iseendasse, lülitades kinni välismaailma ja sorteerides oma ajus vahepealseid sündmusi, vabastab sellest pingest. Olles isenda ja enda mõttetega suudan ma need sorteerida, pahana likvideerida ning mured, probleemid muuta positiivsemaks või üldse ära kaotada. Tervislik tegevus see iseendaga olemine, peaks tõdema. Iga inimene elaks palju täisväärtuslikumat elu, kui ta suudab leida päeva 10 minutit enda jaoks, et olla enda maailmas!
Me elame ühes kiires maailmas, mis areneb veel kiiremin. Unustades neid pealisülesandeid, mis meid elus hoiavad. Samas tempos jätkates ootab meid varsti lõpp. Kuid see ei ole vältimatu, kui keegi tuletaks meelde inimestele , et ühiskond ei ole tähtis vaid inimene on tähtis . Tuleb hoida ja edasi anda iidseid elutõdesi, mis teeb inimesest inimese, muidu me lõpetame ühiskonna masinatena.
Meelis Lille