Elu on alati võitlus hea ja kurja vahel (0)

Elu on alati võitlus hea ja kurja vahel
Inimesed peavad igapäevaselt langetama raskeid otsuseid, olgu need head või halvad. Mida saab aga valida on see, kas olla oma otsusega pigem isekas või mõelda ka teiste peale.
Tihti juhtub seda, et keegi kaotab midagi, olgu selleks siis telefon või rahakott . Tavaliselt oodatakse , et keegi selle tagastaks, aga seda ei juhtu nii sageli. Sellest võib järeldada, et inimesed on pigem ahned. Üks hea näide kurjusest on aga katoliku kiriku laste ahistamise skandaal , mis on just nüüd teemaks tulnud. Kuidas on võimalik, et inimene, kes peaks olema headuse kehastus, saab olla nii võigas.Sellest saab järeldada, et kõik inimesed teevad pattu , ometigi on ka häid inimesi, kes kogu selle kurjuse sees paratamatult ära kaovad. Kuid millest siis oleneb inimese headus ja kurjus ?
Iga inimene peab siseheitlust heatahtlikkuse ja õeluse vahel. Arvan, et meie hulgas pole ühtegi üdini heasüdamlikku ega õelat inimest. „ Teel tõe poole peab inimene läbi elama vastandlikkusi-tundma elu tumedamat poolt“- Johann Wolfgang Goethe . Inimesed peavad pidevalt oma mõttemaailmas niinimetatud lahinguid: kas teha asja ausalt ja südamega, või valida pisut halvem tee, mis võib lõpptulemuseks pakkuda paremat lahendust. Hea ja kurja vahel võitlemine on inimese jaoks loomulik tegevus, ilma selleta oleksid inimesed igavad . Arvan, et need, kes endas ei kõhkle jäävad alati väikeseks inimeseks . Kõhklused ja vead on just need, millest me õppime ja saame tugevamateks.
Inimese elu, sünnist surmani, on üks suur lahing hea ja kurja vahel, kus tuleb teha raskeid otsuseid. Juba lapsest peale peame siseheitlust. Luti maha kukkudes võib laps kannatlikult oodata kuni ema tuleb ja selle üles korjab . Samas on tal ka võimalus minna lihtsama ning kurjema vastupanu teed: hakata jonnima ning hoolitsev ema tõttab kohe võrevoodi juurde vaatama, et mis tema pisikesel viga on. Kurjale teele minnes ei pruugi lõpptulemus alati negatiivne olla. Ka headusega võib inimene teistele kurja tekitada. Sellest tuleneb ka vanasõna:“ Ükski heategu ei jää karistamata.“ Kui aga inimene suudab vanapaganat ninapidi vedada ning kavaluse abil kurjast hea vormida, siis lõppkokkuvõttes on tulemus siiski positiivne.
Teoses „ Faust ” pidas haritud arst suuri heitlusi hea ja kurja vahel. Faust otsis elumõtet ning üritas leida vastuseid küsimustele millele tal vastust polnud. Rusutud teadlasele pakkus elurõõmu Mefistoteles . Nõiad pakkusid talle, aga rõõmu nooremast ning elujõulisemast kehast ning kõige keerulisemat asja maailmas, armastust. Kogu teose käigus pidas aga teadlane suuri siseheitlusi – kas jääda endale truuks ja headele radadale või alluda kurjale, ning üritada tunda sellest tulenevat rõõmu? Teost lugedes mõistsin,et Johann Wolfgang Goethe teos ei räägi ainult ühest kindlast mehest vaid Fausti all on ta mõelnud kõiki inimesi maailmas. Igas inimeses on väike tükk Fausti, mõtlevat ning kaaluvat inimest kui ka võitlust pidavat isendit.
Lakooniliselt öeldes tuleb ennem valikute tegemist hoolikalt mõelda ka tagajärgedele, sest kui neid mitte arvesse võtta võime teha teistele palju haiget. Samuti tuleb aga lähtuda ka enda isiklikest seisukohtadest, mis südamelähedased on ja toetuda otsuste langetamisel nii isiklikele vajadustele kui ka teiste heaolu arvestades.