Otsida, kahelda, leida (2)

Otsida, kahelda, leida
Johann Wolfgang Goethe “ Faust ”
Kõikidel inimestel maailmas on mingid sihid ja ülesanded, miks nad on siia ilma loodud. Kui aga pool elust on ära elatud sügavas teadmatuses , mõtlemata oma elu põhjuste ja eesmärgi üle, siis pannakse ülepeakaela end kasutute nimekirja ja kaob eluisu. Aga kas see ongi lahendus? Mina seda ei arva . Inimesed saavad oma elu ise kujundada vastavalt valikutele, mida nad teha otsustavad ja mida mitte. Alati ei tasu minna lihtsama vastupanu teed, tegudel on tagajärjed, mille peale tuleb varakult mõtlema hakata. Kui seda ei tehta, siis võib inimene eksiteele sattuda ja asuda ennast petma. Samas võivad just need tegurid viia peas kumisevate mõtisklemapanevate küsimuste vastusteni.
Goethe raamatus “Faust” oli peategelaseks intelligentne õpetlane, kellele kuulus lausa doktorikraad . Ta soovis muuta inimeste olukorda Maal paremaks, püüdes edasi anda oma tarkuseteri. Kahjuks aga Faust ei leidnud, et tema tegevusest oleks kellelegi mingit õiget kasu olnud, kuigi ta oli väga tuntud teadlane ja tal oli palju õpilasi: ”Ma oma teadmisi ei hinda, ei arva, et võiksin inimsoole teed näidata paremuse poole.” Pärast sellele järeldusele jõudmist otsustas ta oma ülejäänud elu pühendada elu mõtte otsingule .
Jaan Tätte on öelnud, et tavaliselt inimesed elavad mõttega: “Elame kõigepealt selle elu kuidagi ära ja siis vaatame, mis edasi saab”. Kahjuks peab konstateerima , et Tättel on õigus. See on tõepoolest üsna levinud arusaam. Inimesed ei teavita ennast, mida kõike nad suudaksid korda saata, mida ja kuidas võiks saavutada, kuidas teha õigeid valikuid jne. Nad nurisevad oma ootustele mittevastava elu üle, aga kui neile pakkuda võimalusi sellest pääseda või seda parandada, siis leitakse muudkui põhjuseid, miks üht ja teist mitte korda saata.
Faust oli inimesena tavapärasest erinev – teda huvitasid sündmuste põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leidis, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale. Teadlane jõudis tõdemuseni, et olulisem kui mõte, sõna või jõud, on tegu. Samal põhjusel pettus ta oma õpilases Wagneris, kes erinevalt temast endast ei juurdlenud probleemide üle sügavuti, vaid rahuldus saavutatuga. Faust oli meeleheitel, lausa nii alla vandunud, et tahtis enesetappu sooritada . Peategelase päästsid aga inglid ning leping Metistofelesega, millest õnnetu hing ei saanud keelduda – Faust saab endale kõik võimalused, mida Saatan suudab pakkuda ja kui surelik kaotab oma rahutuse ja hakkab elu nautima, võidab selle kihlveo Põrgu valitseja. Kuna Faustil oli oma elust ja hingest selleks hetkeks juba täiesti ükskõik, võttis ta pakutava võimaluse rõõmuga vastu, hoolimata sellest, et tema tulevane õnn võis olla ühtlasi ka tema õnnetus, kuna siis läheks ta hing põrgusse. Traditsioonilise kolme veretilgaga kinnitaski ta lepingu ja saatanlikud vembud võisid alata .
Rusutud teadlasele pakkus kurja kehastus Metistofeles elurõõmu. Vaim andis Faustile noorendavat eliksiiri , tutvustas vulgaarset kõrtsielu, naudingut nooremast ja elujõulisemast kehast ning armastust. Kogu teose käigus pidas aga teadlane suuri siseheitlusi – kas jääda enda tõekspidamiste juurde ja headele radadale või alluda kurjale ning üritada tunda elust rõõmu? Nii nagu Faust, peavad ka teised inimesed siseheitlust hea ja kurja vahel. Olen üsnagi kindel, et maa peal pole ühteainsatki inimest, kes oleks üdini puhta südametunnistusega ning poleks kunagi halvale teele sattunud. Paraku on inimesed loodud siia ilma mõtlevate organismidena ning juba mõttemaailmas peetakse suuri lahinguid: kas toimida ausalt ja hea tahtega või valida natuke alatum tee, mis võib lõpptulemusena pakkuda paremat tulemust. Minule tundus, et mees otsustas teise variandi kasuks. Ta oli juba niigi mestis allmaa isandaga, kes teda patusele teele juhatas, seega tagasiteed ei olnud. Valik pani aga peategelase maksma väga traagiliselt: see nõudis pettuse teel võidetud armastatu , naise ema, venna ning Fausti ja Margareta ühise lapse elu.
Kui tõesti armastus Faustile noorest peast õnne ei taganud, siis tagantjärgi andis see talle hindamatuid kogemusi. Kui ta enne ei teadnud, mis on armastus, siis nüüd olid tema kahtlused kadunud, kõik oli läbi elatud. See vastab Goethe ühele kuulsale tsitaadile: “Igasugused kahtlused saab kõrvaldada üksnes tegutsemisega.“.
Kokkuvõttes võib öelda, et kui inimene otsib oma elu mõtet, siis paratamatult peab ta tegema ka halba, mis on humaanne , aga lõpuks jõuab ikka heani välja. Fausti tee enda elu mõtte leidmiseni oli pikk ja väga vaevaline, samuti ohvrite - ja ohverdusterohke, samas julges mees selle raske eneseotsingute teekonna ette võtta. Ta oli piisavalt enesekindel, et otsida, luua kahtlusi ning viimaks – leida.