Otsida,
kahelda, leida
Johann Wolfgang Goethe “ Faust ”
Kõikidel inimestel maailmas on mingid sihid ja ülesanded, miks nad
on siia ilma loodud. Kui aga pool elust on ära elatud sügavas teadmatuses , mõtlemata oma elu põhjuste ja eesmärgi üle, siis
pannakse ülepeakaela end kasutute nimekirja ja kaob eluisu. Aga kas
see ongi lahendus? Mina seda ei arva . Inimesed saavad oma elu ise
kujundada vastavalt valikutele, mida nad teha otsustavad ja mida
mitte. Alati ei tasu minna lihtsama vastupanu teed, tegudel on
tagajärjed, mille peale tuleb varakult mõtlema hakata. Kui seda ei
tehta, siis võib inimene eksiteele sattuda ja asuda ennast petma.
Samas võivad just need tegurid viia peas kumisevate
mõtisklemapanevate küsimuste vastusteni.
inimeste saatuse üle. Saatan leiab, et inimene on õnnetu, armetu ja loodudki kannatama, sest tal on mõistus. Jumal, vastupidi aga, ülistab mõistust ja tõepüüdlusi. Tõe väljaselgitamiseks lähebki Mefistoteles maa peale, et üritada Fausti headuse ja tarkuse teelt kõrvale kallutada. Ka siis jääb Jumal endale kindlaks ja lausub: " Las kurja nõuga saata igat sammu siis kiusaja ka kurjast kasvab hea." Niisiis satub Faust üleinimlike jõudude keerisesse, üritades samas leida oma isiklikku ülimat tõde elu mõtet. Faust on inimesena üldse tavapäraselt erinev teda huvitavad sündmuste põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leiab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõuab tõdemuseni, et olulisem kui mõte, sõna või jõud, on tegu. Samal põhjusel pettub ta oma õpilases Wagneris, kes
Saatan leiab, et inimene on õnnetu, armetu ja loodudki kannatama, sest tal on mõistus. Jumal, vastupidi aga, ülistab mõistust ja tõepüüdlusi. Tõe väljaselgitamiseks lähebki Mefistoteles maa peale, et üritada Fausti headuse ja tarkuse teelt kõrvale kallutada. Ka siis jääb Jumal endale kindlaks ja lausub: " Las kurja nõuga saata igat sammu siis kiusaja ka kurjast kasvab hea." Niisiis satub Faust üleinimlike jõudude keerisesse, üritades samas leida oma isiklikku ülimat tõde elu mõtet. Samal põhjusel pettub ta oma õpilases Wagneris, kes erinevalt temast endast ei juurdle probleemide üle sügavuti, vaid rahuldub saavutatuga. Kõik see viib Fausti meeleheitele ja ta tahab ennast tappa mürki juues, kuid inglid peatavad ta. Samal ajal on Fausti sihikule võtnud Mefistoteles, kes asub oma kihlvedu Jumalaga täide viima. Esialgu ilmub ta Faustile musta puudli kujul, kuid tema töötoas võtab inimese kuju ja
Goethe - ''Faust'' Samal ajal kui väga suur inimesi elab oma elu ära, ise mõtlemata oma elu põhjuste ja eesmärgi üle, oli see Fausti põhiline probleem. Ta ei leia, et tema tegevusest oleks kellelegi mingit õiget kasu olnud, kuigi ta on väga tuntud teadlane ja tal on palju õpilasi: "Ma oma teadmisi ei hinda, ei arva, et võiksin inimsoole teed näidata paremuse poole." Pärast sellele järeldusele jõudmist otsustab ta oma ülejäänud elu pühendada selle mõtte otsingule. Tema teadmata on aga Jumal ja Saatan (nimega Mefistoteles) sõlminud taevas kihlveo. Omamoodi huvitav on ka fakt, et Jumal ja Saatan on omavahel väga sõbralikes suhetes ja otsustavad koos inimeste saatuse üle. Saatan leiab, et inimene on õnnetu, armetu ja loodudki kannatama, sest tal on mõistus. Jumal, vastupidi aga, ülistab mõistust ja tõepüüdlusi. Tõe väljaselgitamiseks lähebki Mefistoteles maa peale, et üritada Fausti headuse ja tarkuse teelt kõrvale kallutada. Ka siis jääb Jumal
Saatan leiab, et inimene on õnnetu, armetu ja loodudki kannatama, sest tal on mõistus. Jumal, vastupidi aga, ülistab mõistust ja tõepüüdlusi. Tõe väljaselgitamiseks lähebki Mefistoteles maa peale, et üritada Fausti headuse ja tarkuse teelt kõrvale kallutada. Ka siis jääb Jumal endale kindlaks ja lausub: " Las kurja nõuga saata igat sammu siis kiusaja ka kurjast kasvab hea." Niisiis satub Faust üleinimlike jõudude keerisesse, üritades samas leida oma isiklikku ülimat tõde elu mõtet. Faust on inimesena üldse tavapäraselt erinev teda huvitavad sündmuste põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leiab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõuab tõdemuseni, et olulisem kui mõte, sõna või jõud, on tegu. Samal põhjusel pettub ta oma õpilases Wagneris, kes erinevalt temast endast ei juurdle
Saatan leiab, et inimene on õnnetu, armetu ja loodudki kannatama, sest tal on mõistus. Jumal, vastupidi aga, ülistab mõistust ja tõepüüdlusi. Tõe väljaselgitamiseks lähebki Mefistoteles maa peale, et üritada Fausti headuse ja tarkuse teelt kõrvale kallutada. Ka siis jääb Jumal endale kindlaks ja lausub: " Las kurja nõuga saata igat sammu siis kiusaja ka kurjast kasvab hea." Niisiis satub Faust üleinimlike jõudude keerisesse, üritades samas leida oma isiklikku ülimat tõde elu mõtet. Faust on inimesena üldse tavapäraselt erinev teda huvitavad sündmuste põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leiab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõuab tõdemuseni, et olulisem kui mõte, sõna või jõud, on tegu. Samal põhjusel pettub ta oma õpilases Wagneris, kes
öelnud: ,,Iga inimene on süüdi kõiges heas, mida ta ei ole teinud." Kui aga inimene suudab Luciferi ninapidi vedada ning kavaluse abil kurjast hea vormida, siis lõppkokkuvõttes on tulemus siiski positiivne. Kindlasti tuleb aga olla tähelepanelik ja ettevaatlik, et Mammoli ahnus liigselt endale üle ei kanduks ning probleemi tekkides kohe lihtsama vastupanu teed ei mindaks. Teoses ,,Faust" pidas haritud arst suuri heitlusi hea ja kurja vahel. Faust otsis elus mõtet ning üritas leida vastuseid lahendamata küsimustele. Rusutud teadlasele pakkus elurõõmu kurja kehastus Mefistoteles. Kõike-eitav vaim pakkus Faustile hullutavat lustivett ning vulgaarset kõrtsielu, rõõmu nooremast ning elujõulisemast kehast ning kõige puhtamat tunnet maailmas, armastust. Kogu teose käigus pidas aga teadlane suuri siseheitlusi kas jääda enda tõekspidamiste juurde ja headele radadale või alluda kurjale, ning üritada tunda elust rõõmu
inimeste saatuse üle. Saatan leiab, et inimene on õnnetu, armetu ja loodudki kannatama, sest tal on mõistus. Jumal, vastupidi aga, ülistab mõistust ja tõepüüdlusi. Tõe väljaselgitamiseks lähebki Mefistofeles maa peale, et üritada Fausti headuse ja tarkuse teelt kõrvale kallutada. Ka siis jääb Jumal endale kindlaks ja lausub: “ Las kurja nõuga saata igat sammu siis kiusaja – ka kurjast kasvab hea.” Niisiis satub Faust üleinimlike jõudude keerisesse, üritades samas leida oma isiklikku ülimat tõde – elu mõtet.Faust on inimesena üldse tavapäraselt erinev – teda huvitavad sündmuste põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leiab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõuab tõdemuseni, et olulisem kui mõte, sõna või jõud, on tegu. Samal põhjusel pettub ta oma õpilases Wagneris, kes erinevalt temast endast ei juurdle probleemide
Samalaadsed olid Fausti eksirännakud, mida Mefistofeles nägi halvana, aga Issand teadis, mis järgneb sellele. 3. Fausti vaimne suurus avaldub selles, et ta oskas igast elukutsest midagi. Ta oli nii arst, teadur, kui ka teoloog. Kõik need oskused ja teadmised olid saavutatud enese harimise teel. Teda austati ühiskonnas ja pöörduti tema poole, kui oli tarvis abi. Kuigi Faust pühendas enamuse ajast õpingutele ja lootis leida elu mõtet ei suutnud ta seda ainult õpingute abil. Ta oli endalt elu võtmas, kui avanes võimalus minna rännakule, et leida elu mõte. Ta oli valmis sõlmima lepingut saatanaga, sest ta oli kindel, et ta ei leia seda mõtet sellest, mida soovis pakkuda Mefistofeles. Fausti moraalne suurus seisneb selles, et ta soovis inimkonna hüvanguks midagi teha ja teda ei teinud õnnelikuks lihtlabased soovid nagu esemed või tunded
Kõik kommentaarid