Eestlased Venemaal (1)

Eestlased Venemaal
Eesti on suure väliseestlaskonnaga riik, 20. sajandi algul elas ligi kuuendik eestlastest väljaspool oma rahva etnilist levikuala .
Seoses ümberasumisega on Siber eestlastele tähenduslik olnud mitmel erineval ajaloolisel perioodil. Antud juhul ei räägi me massilisest represseerimisest ning Siberisse saatmisest 1941. ja 1949. aastal, vaid eestlaste minekust Siberisse 19. sajandil ja 20. sajandi alguses.
Väljaränne Eestist Venemaale sai suuremas ulatuses alguse 19. sajandil, mil asutati külad esmalt Peipsi-tagustele aladele, Volgamaale ja Krimmi. Siberisse jõudsid esimestena alates 18. sajandist kuritegude eest süüdimõistetud.
Seoses massilise väljarändega loodi rohkem kui 300 eesti asundust üle kogu Venemaa, 90% eestlastest elas siiski Venemaa Euroopa-osas. Kõige suuremad eestlaste kogukonnad  tekkisid Peterburi, Pihkva ja Novgorodi regioonidesse Venemaa loodeosas, piki Volga jõge Samaara ja Saraatovi regioonides, aga ka Krimmis, Kaukaasias ja Siberis . Sageli koondusid samast Eestimaa piirkonnast väljarännanud samadesse asundustesse (ka külade nimed pandi selle järgi – näiteks, Petseri küla Krasnojarski krais), mis tähendas, et eesti keel säilis ja on tänapäevani säilinud igapäevase suhtluskeelena.
Edasised ajad kujunesid asunikele muutlikeks. Kord on keelustatud, kord lubatud emakeelset kooliõpetust ning suhtlust Eestimaaga. Eestlaste rahvaarvu Siberi külades on kõigutanud sõdadesse mobiliseerimine, tagasiränne Eestisse, suures ulatuses represseerimised ja vangistamised Nõukogude võimu poolt, viimastel aastakümnetel aga noorte lahkumine küladest linnadesse ja assimileerumine. Kuid veel tänapäevalgi võib nii mõneski sajandivanuses külas  kohata eestlasi.
Eestlaste ühtekuuluvustunnet on eri aegadel aidanud alal hoida ja tugevdada eestikeelne haridus -, usu- ja kultuurielu , side Eestimaaga, ühtne kompaktne külakogukond ning eraldumist soosivad kohalikud olud Siberi mitmerahvuselises ühiskonnas. Võõrsil on oldud üle sajandi.
Nõukogude võimu kehtestamine ja Eesti omariikluse väljakuulutamine kutsus esile esimese suurema eestlaste tagasipöördumise emamaale. Aastatel 1920-1923 pöördus Venemaalt emamaale tagasi üle 37 000 eestlase. Eestlaste idadiasporaa vähenemisel oli ka teisi põhjusi – stalinlikud repressioonid, rikaste talupoegade, s.t. kulakute hävitamine, mobilisatsioon Teise maailmasõja ajal, mis viis sõtta küladesse alles jäänud mehed.