viljakad maa-alad. Aastaid 1906-1914/1917 iseloomustab nn. stolpinlik organiseeritud vljarnne, mil Siberi populaarsus vljarndekohana kasvas ning valitsus hakkas seda Pjotr Stolpini agraarpoliitika raames suunama ja soodustama. Siia lisanduvad deporteeritud (enamasti vangid). Seoses massilise vljarndega loodi rohkem kui 300 eesti asundust le kogu Venemaa. Kige suuremad eestlaste kogukonnad tekkisid Peterburi, Pihkva ja Novgorodi regioonidesse Venemaa loodeosas, piki Volga jge Samaara ja Saraatovi regioonides, aga ka Krimmis, Kaukaasias ja Siberis. Alates 19. sajandi keskpaigast hakkasid eestlased aina enam prgima krghariduse poole. Kuna talurahvas ei saanud ppida Tartu likoolis, osutus lhimaks likooliks Peterburi likool Venemaal. Nukogude vimu kehtestamine ja Eesti omariikluse vljakuulutamine kutsus esile esimese suurema eestlaste tagasiprdumise. Idadiasporaa vhenemisel oli ka teisi phjusi - stalinlikud repressioonid, rikaste talupoegade, s.t.
Regionaalselt oli muidugi suuri erinevusi - kasv oli aeglasem Edela Euroopas, kiireim Ida-Euroopas ja üsna kõrge ka Loode-Euroopas. Euroopa keskmisele üsna ligilähedane oli Eesti rahvaarvu kasvutempo. 1850-1914 kasvas Eesti rahvaarv ca 730 000-lt 1 157 000-le ehk 1,58 korda. Veelgi suurem kui üldine rahvaarvu kasv, mis sisaldab endas nii sündide-surmade kui ka rände bilanssi, oli rahvastiku loomulik juurdekasv, mida me siin ei käsitle. Loomulikku iivet absorbeeris väga olulisel moel väljaränne, millel pole Euroopa jaoks olnud kunagi nii suurt tähtsust kui 1840-1914 vahel. Tänu transkontinentaalsele rändele oli rändebilanss negatiivne. Valdavalt üle ookeani, esijoones Ameerikasse suundunud ränne on ka suhteliselt hästi registreeritud, kuna euroopasisene ränne, mis suurte riikide puhul jäi suuresti riigi piiridesse, on raskesti jälgitav. Kui palju inimesi sisemaise rände näol oma elukohta vahetas, kas alaliselt või ajutiselt, on üsna raske ja olenevalt riigisisesest
Võõral pinnal oma kodu rajanud eestlased lootsidelu edenemist. Tööd tehti kõvasti, viljakas maa andis head saaki. Rahulikku elu aga polnud kunagi kauaks: sõjad, sundkollektiviseerimine ja küüditamiste-repressioonide laine halvasid külaelu. Mitmed eesti asundused kadusid, allesjäänud küladesse hakkas saabuma võõraid, valitsevaks sai vene keel. Paljud eestlased naasid kodumaale, teised asusid elama vene linnadesse ja mujale. Paljud eestlased ei teagi, et Siberis on eestlaste asulad. 1. Siber Siber see on tohutu territoorium, mis hõlmab 7,5% maailma maismaast ning on suurem kui kõik Venemaast läände jäävad Euroopa riigid kokku. Lõputud lumelagendikud, tuhandetesse kilomeetritesse laiuvad metsamassiivid ning käre pakane on märgid, mis läänelikust kultuurruumist pärit inimesele esimesena Siberiga seostuvad. Eestlaste jaoks tähendab Siber aga peamiselt küüditamise ning koonduslaagrite maad, see on paik, mida
viimasel aastakümnel tekitanud elavaid vaidlusi lingvistide seas. Tänaseks ollakse ühel meelel, et keelesugulus ei tähenda seda, et kõik uurali rahvad oleksid omavahel veresuguluses või kultuuriliselt sarnased. Ka seatakse üha enam kahtluse alla uurali keelte ühtse algkeele ja kitsal territooriumil asunud algkodu olemasolu.2 Uurali keeli on olnud tavaks jaotada suurematesse rühmadesse järgmiselt: läänemeresoome (liivi, eesti, vadja, soome, isuri, karjala, vepsa), saami, volga (ersa, moksa, mari), permi (udmurdi, komi), ugri (ungari, handi, mansi) ja samojeedi (neenetsi, eenetsi, nganassaani, sölkupi) keeled. On teada ka mitu uurali keelkonda kuulunund väljasurnud keelt nagu volga rühma merja või lõunasamojeedi kamassi keel. Siiski peab teadvustama seda, et keelte klassifitseerimine ei vasta iial täpselt reaalsele situatsioonile ja keelte omavahelised piirid on tunduvalt keerukamad kui traditsioonilises skeemis
Peamiseks elatusalaks kujunes karjakasvatus, mõnevõrra vähem tähtis oli veel maaviljelus. Olid tekkinud esimesed põllulapid, mida hariti kõpla või küünega (kuusetüve tükk, millele oks külge jäetud). Vähenema hakkas, kuid siiski jäi veel oluliseks, küttimise ja kalapüügi tähtsus toidulauale. Pronksiaja lõpul pronksesemete leidude hulk suureneb, mis viitab arenevale kaubavahetusele naabritega (Kesk- Rootsi, Edela-Soome) Umbes 500 a eKr jõudsid Eesti aladele esimesed raudesemed (vanimad leiud on mõõk, nuga ja naaskel Ida-Virumaalt). Nagu pronksi, oli ka rauda algul vähe ja suuri muudatusi varane rauaaeg siinses elukorralduses ei toonud. Läänepoolsete naabrite eeskujul hakati surnuid matma kivikirstkalmetesse (tuntuim Jõelähtmel) Varase rauaaja lõpul/ rooma rauaaja algul õpiti rauda tootma kohapealsest soo-ja järvemaagist (vanimaid teadaolevaid kohti on Tartu lähedal asetsev Tindimurru u 2000 a tagasi). See võimaldas
Enamik linnu olid maakonnakeskused. Linnade kõrval olid ka uut laadi asulad alevid või alevik aga see oli mitteametlik kui 1917. Töölisasulad, raudteeasulad v mingi kooli v. kultuurikeskused. Rahvastikuprotsessid: demograafiline revolutsioon, väljarändamine, linnastumine, vähemusrahvused. Vaid üks kord toimus suur 1870a rahvaloendus. Tol ajal oli Eesti kubermangus 958 000 inimest ja kasvas. 20. saj alguses juba üle ühe miljoni. See aeglustus iive langusega, kui sünd langes ja väljaränne suurenemisega. Sünd vähenes, kuna maja sai pärandada vaid ühele, teistele pidi muud tuge pakkuma. Demograafiline revolutsioon (madal suremus ja sündimus), ehk seoses pärisorjuse kaotamise, talupoegade liikumisvabaduse ja talude päriseksostmisega. Üleminek toimus prantsuse tüübi kohaselt, kus langesid suremus ja sündimus peaaegu üheaegselt ja rahvaarvu kasv oli tagasihoidlik. Mindi maalt linna. Naised olid suuremad nn rändajad. Eriti oli seda maakondadevaheliselt.
said 38 ja venelased said 5 kohta. Kuid eestlased polnud valmis tegelema linnavalitsuse ja linnapea töökohaga. Tallinna linnapeaks sai Vene kubermangust ametnik Hiatsintov, Konstantin Päts sai nõunikuks. Sotsiaaldemokraatia sünd, Mihkel Martna, Uudised: Sotsiaaldemokraatia jõudis Eestisse 1880. aastal, sel aastal Saksamaal keelustati Saksamaa töölispartei tegevust ning paljud lahkusid või saadeti välja, asusid Eesti aladele. Alexander Burlandt, töötas Tallinnas ning mingil moel tekkisid tal kontaktid kohalike Eesti inimestega: Jaak Järv, Eduard Vilde, Mihkel Martma. Said esimese äratuse Burlandtilt. Mihkel Martma oli sündinud Läänemaal, kehv haridus, kõik elus saavutas tänu iseõppimisele. Sattus Läänemaalt Tallinnasse, omandas seal saksa keele ja omandas tööoskused. Sõites Tallinnast Tartusse temast sai maalermeister ehk tänapäevase mõttes sisekujundaja. Ta
Põhja poole polnud kuhugi laieneda, Põhja-Jäämeri oli ees. Idas Vaikse ookeani kallastel sama lugu. 19. saj II p jäi Vm ekspansioonisuunaks vaid lõuna poole laienemine, seda üritati teha 3 suunas- Pärsia, Iraani suunas, siis India suunas ja Hiina suunas. Pärsia suunas laienemistaotlus tõi kaasa 1830-50ndatel kestnud ägedad võitlused Põhja-Kaukaasia väikerahvastega. India suunas liikudes jõuti välja Kaspia mere idarannikule, Kasahstani aladele, laialdased ja inimtühjad, vaesed piirkonnad, sõdida otseselt kellegagi ei olnud. 1850Ndateks liidendati need alad lõplikult. 1860Ndatel tuli teha tegemist sealtki lõuna poole jäävate piirkondadega- Merv, Samarkand, Taškent jne. 1860Ndatel lõi Vm kohati ägedaid lahinguid sealsete väikeriikidega, enamik alistati, Hiiva ja Buhhaara moodustasid erandi, vormiliselt säilitasid iseseisvuse, tegelikult sõltuvuses Vm-st.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
