Eesti Vabariik 1920-1939 (19)

Eesti Vabariik 1920 - 1939: omariikluse rõõmud ja mured
Alates Tartu rahust, millega lõppes Eestis Vabadussõda ja mis sõlmiti 2. veebruaril 1920, sai Eesti Vabariik hakata arenema iseseisva riigina. Arenes Eesti kultuur, poliitika ning majandus, seda arengut jätkus riigile kuni 1939. aasta septembrini, mil Eesti allutati Nõukogude Liidu võimule. Ajavahemikus 1920-1939 langetati riigis mitmeid otsuseid, mis kõik mõjutasid elu Eestis. Osa neist otsustest olid valed ja põhjustasid probleeme, kuid nendega kaasnes ka saavutusi ja rõõme. Mina arvan, et rõõmud kaalusid üles omariiklusega kaasnenud mured.
Vabariigi juhtimiseks puudusid eestlastel kogemus. Siiani oldi poliitikas lepitud vähemtähtsate ametitega , juhid olid alati olnud võõramaalased, need, kelle võimu all Eesti parajasti oli. Hoolimata vähestest kogemustest suudeti riik siiski funktsioneerima saada. 1920 vastu võetud I põhiseadusega sai kõrgema võimu osaliseks rahvas. 1934 seda muudeti, kuid uus põhiseadus ei jõustunudki. Põhiseadust muudeti ka teist korda ja see jõustus 1938. Selle kohaselt sai riigipeaks president . Valitsuse eesotsas oli peaminister , kelle määras ametisse president. Rahvalt võeti ära rahvaalgatuse õigus, piirati kodanikuvabadusi. Põhiseadus võimaldas jätkata vahepeal kujunenud autoritaarset valitsemist.
Eesti sisepoliitilist palet kujundasid suuresti need tingimused, milles riik sündis. I maailmasõja lõpp tõi Euroopas kaasa laialdase demokratiseerumise, Eesti Vabariik püüdis rakendada parimaid demokraatia traditsioone. Palet kujudas ka Eesti geopoliitiline asend NSV Liidu naabruses . Eesti valitsus pidi koguaeg arvestama kommunistidega, kes ei tunnistanud Eesti Vabariiki, kommunistid olid ohuks Eesti omariiklusele, seda näitas 1924. aasta enamlaste riigipöördekatse, mis õnneks ebaõnnestus. Vahepeal stabiliseerunud poliitika muutus jälle ebastabiilseks. Sellega kaasnes ka majanduslik ebastabiilsus . Kõik see kestis 1934. aastani, mil toimus riigipööre, mille viisid läbi K. Päts ja J. Laidoner, et stabiliseerida olukorda riigis. Alanud „Vaikiva ajastu“ ajal säilis vabariigi olemus ja vabariigil olid väljavaated taastada parlamentaarne demokraatia.
Vabariigi välispoliitika peaeesmärgiks oli riigi julgeoleku kindlustamine. Eesti välispoliitikat mõjutas peamiselt riigi geopoliitiline asend NSV Liidu ja lääneriikide vahel. Naabritega oli kasulik hoida häid suhteid, ent samas tuli hoida oma relvajõude kaitsevalmis. 1921 saavutati üks suuremaid eesmärke, Eesti võeti Rahvasteliidu liikmeks. Õnnestus ka mitmelt riigilt tunnustust saada – 1923. aastal oli Eestit tunnustanud 29 riiki. NSV Liiduga sõlmiti 1932. aastal mittekallaletungileping , millega osapooled kohustusid loobuma teineteise vastu suunatud majanduslikest ja poliitilistest aktsioonidest ja sellega paranesid Eesti suhted NSV Liiduga.
Majanduses andsid omariikluse 20 aastat üldiselt häid tulemusi. Kuigi alguses tabas majandust kriis, sest Venemaa sulges idaturu ning pankadest laenati hooletult suuri summasid, suudeti sellest väljuda majanduse ümberkorraldamisega. Et vältida edasisi majanduskriise, teostati 1928 rahareform , millega korraldati ümber Eesti Vabariigi rahandus ja pangandus, kehtima hakkas uue rahaühikuna kroon. 1920. aastatel suudeti kujundada iseseisva riigi vajadustele vastav majandusstruktuur. 1930.-1933. aastal, kui Eestit tabas ülemaailmne majanduskriis, aitas sellest väljuda Tõnissoni valitsuse otsus kroon devalveerida. Järgnenud vaikiv ajastu tõi majanduslikus mõttes kaasa tõusu. Majandusliku edenemisega paranes elanikkonna kõikide kihtide olukord.
Omariikluse ajal oli kõige parem olukord minu arvates kultuurivaldkonnas. 20 aasta jooksul arenes Eesti kultuur jõudsalt. Pandi alus Kultuurkapitalile, eesti keel laienes kõikidesse valdkondadesse, kujunesid välja kultuuri olemuslikud elemendid, mida on võimalik säilitada ja olukordade muutumisel kiirelt taastoota. Levis keskharidus, kasvas haritlaskond. A. H. Tammsaare ja E. Wiiralt on võrreldavad vanade kultuurrikide tunnustatud kultuurimeestega, Eesti riik sai maailmakuulsaks tänu spordikuulsustele nagu K. Palusalu ja P. Keres , alates 1920. aastast osalesid eestlased edukalt Olümpiamängudel. Kõik Eestis viljeldud kultuuriliigid olid maailmatasemel.
Tõesti oli lõppkokkuvõttes suurem osa positiivsel. Arenes vabariigile sobiv majandusstruktuur, Eesti leidis oma koha Euroopa majandusruumis ning jätkas oma võimalustele vastavat suhteliselt kiiretempolist arengut. Kultuuri osas oli kogu areng positiivne, kultuur saavutas maailmataseme, kasutati eesti keelt, rahvas muutus haritumaks. Majanduses tuldi õnnestunult välja vabariiki alguses tabanud langusest, hilisematel aastatel oli majanduse areng normaalne. Eesti Vabariik vastas maailma riikide üldistele standarditele.