Eesti ühiskond 2011 (0)

Karl Simmer
12a

Eesti ühiskond 2011. aastal

2011. aasta on meie riigi jaoks olnud teguderohke. Presidendivalimised , külalisvisiidid, valuutavahetus jne. Valisin välja enda arust neli kõige enam kõneainet pakkuvat teemat, mis on samuti kõige suurema mõjuga meie ühiskonnale.
Nagu ikka, iga 5 aasta tagant valib riigikogu riigi eesotsa meie esindaja – presidendi. 2011. aasta 29. augustis võitis ligi 50 hääleenamusega Indrek Tarandit Toomas Hendrik Ilves. Rootsis sündinud ja USAs elanud, seal ka kodakondsuse saanud, millest ta hiljem loobus, mees, keda usaldati riigi eesotsa juba teist korda. T. H. Ilvese kanditatuuri toetasid Reformierakond, Isamaa ja RP Liit ning Sotsiaaldemokraadid. Ainukene teine presidendikandidaat oli Indrek Tarand , keda toetasid Keskerakondlased.
Indrek Tarand lubas oma teesides, et viib presidendivalimised rahvani. Mis minu arust on väga positiivne, sest nagu ütleb Eesti Vabariigi põhiseadus esimeses paragrahvis „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.“ Kuid Tarand oli arvamusel, et põhiseadust peaks muutma, nimelt tahtis ta, et presidendist saaks ka kaitsevägede juhataja, mis ei ole väga hea idee. Indrek Tarand on olnud küll 3 aastat Nõukogude Liidu armees sundkorras ja ka reservohvitser tagantjärele, kuid siiski ei oleks ta piisavalt pädev riigikaitse kõrgema juhi kohale. Samuti ei oleks see väga kasulik muudatus demokraatlikule riigile. Võimude lahusus on väga oluline demokraatlikus riigis.
T. H. Ilvese juures meeldib mulle kõige rohkem see, et ta on oma ametiaja jooksul kordades suurendanud Eesti rahva isamaatunnetust. „ President peab kasvatama Eesti vaimu, tegema seda suuremaks ja Eestit kaalukamaks. Nii maailmas kui oma rahva südames koos kõigi vaba riigi ettevõtlike vabade kodanikega.“ – nii ütles T. H. oma viimaste valimiste teesides, minu arust on ta sellega väga hästi hakkama saanud.
Ma arvan, et I. Tarand on väga huvitav inimene, ta on alati säranud oma väljaütlemiste ja innovaatilisega, aga presidendiks sobib paremini T. H. Ilves.
Vaieldamatult kõige enam kõneainet pakkunud sündmus käesoleval aastal oli euro kasutuselevõtt koos uue aasta vastuvõtmisega. Vana kursi välja vahetamine uue vastu oli paras katsumus nii riigile kui kodanikele , peab ju ümber harjuma täiesti uue ja teistsuguse valuutaga. Hüvasti pidi jätma meie vana rahaga – krooniga, mida me kasutasime peale taasiseseisvumist ainult 9 aastat.
Kahju oli loobuda millestki , mis oli märk meie iseseisvusest ja eripärast, kuid sellel on ka hea külg olemas. Eriti nüüd, kui piirid Euroopa Liidus lahti on, on väga kerge minna teise riiki ja ei pea selleks vahetama kohalikku kurssi, mille vahetamise eest enamus kohad teenustasu küsivad. Sama valuuta kehtib mitmes erinevas riigis.
Eurole üleminek Eestis käis kiiresti, sujuvalt ja ilma probleemideta. Pandi tööle lihtne süsteem, et rahakasutajad kohaneksid rahaga kiiresti ja ma arvan, et tänaseks päevaks on enamik inimestest uue rahaga juba harjunud . Mina olen arvamusel, et me oleksime väga hästi hakkama saanud ilma eurota. Oma raha, mida on ainult ühel riigil, on siiski midagi muud. Kroonid olid ilusad, neid kaunistasid väga suured Eesti rahvuse edasiviijad. Euro on krooni kõrval mannetu, iseloomutu. Euroga tuli kaasa kiired hinnatõusud, kuigi lubati vastupidist. Euro kollektsioonis on mõned ebapraktilised rahanumbrid, nagu on 1-sendine ja 500-eurone, viimast tegelikult ei aktsepteerita peaaegu kusagil.
Euro-teemal võib vaielda lõputult, aga sellel pole mõtet, raha on vastu võetud ja see teeb meid täisväärtuslikuks riigiks Euroopa Liidus. Euro on pikemas mastaabis meile igati kasulik.
Peale 1. jaanuari, 29. augusti tähtsündmuste oli 20. augustil tavapärasest erilisem tähtpäev – 20 aastat Eestimaa taasiseseisvumisest Nõukogude Liidu mõjuvõimu alt. 1991. aasta 20. augustipäeva võib silma pilgutamata nimetada Eesti riigi jaoks üheks tähtsamaiks päevaks.
Ma arvan, et see päev tuletab meile meelde meie vabaks olemise tahet, kasvatab meie austust kodumaa vastu ja ligimesearmastust. Kindlasti ei osanud vanem generatsioon oodata sellist Eestit, nagu ta meil praegu on- majanduslikes raskustes ja emigreeruva rahvaga. Vaba turumajandus on toonud kaasa palju välismaiseid traditsioone. Paratamatult on need kahjustanud meie riiki, mitte ainult riiki, vaid ka eesti keelt, tõekspidamisi, harjumusi.
Kõige tähtsam on aga, et eestlased kui rahvus ei kaoks kusagile ja et Eesti säilitaks oma iseseisvuse. Eestimaa Päästmise Komitee on oma manifestis öelnud ilusasti: „Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri , mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.“
Leidub veel käputäis negatiivse mõjuga sündmusi, meeldejäävaim on neist arvatavasti seitsme eestlasest jalgratturi pantvangi võtmine Liibanonis. Kokku olid nad pantvangistatud 114 päeva, Eesti riik täitis oma kohustust ja tegi kõik, et Eesti kodanikud vabastada, see õnnestus ja kõik lõppes õnnelikult. Irooniline on see, et nende pantvangis olemise ajal nägi netiportaalides üldiselt ainult positiivselt meelestatuid kommenteerijaid, sooviti õnne ja sooviti, et nad tagasi tuleks, nüüd tagantjärele võib aga lugeda palju negatiivset kaja, et jalgratturid olid ise lollid, et nad sellisesse piirkonda läksid.
Selliseid sündmusi ei juhtu tihti meiesugusel väikese koosseisuga rahval ja on suur õnn, et seekord jõudsid ohvrid turvaliselt oma perekonna juurde tagasi.
Kuigi käesolevat aastat jätkub veel kaheks kuuks, ei tea me, mida põnevat võib veel juhtuda ja mis kõik võib selle aja jooksul muutuda. Tulevikust võib oodata parimat ja loota, et tulev oleks Eestile helde.