Eesti teatri sünd Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat Androslannad. 1784 rajati Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teater ning 1789 kõlas eesti keel esimest korda laval . Esimene kutseline teater oli 1809 avatud Tallinna Linnateater e Tallinna saksa teater. Aastal 1819 lavastati esimene eestikeelne etendus Häbi sel, kes petta tahab. Eesti rahvuslik teater sündis laulu- ja mänguseltsides, selle alguseks loetakse 1870. aastat, kui Vanemuise seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". 19. sajandi lõpus juhtis Vanemuise teatrit August Wiera, kes eelistas kergeid vaate- ja laulumänge. Eesti esimene maateatrimaja ehitati 1882.a. Abram Simoni poolt Toilas.
EESTI TEATRI AJALUGU 1865 - 24. juunil asutati Johann Voldemar Jannseni eestvõttel Tartus Vanemuise Selts. 1870 - 24. juunil, Vanemuise Seltsi 5. aastapäeval kanti Tartus ette Lydia Koidula näidend "Saaremaa onupoeg". Seda päeva loetakse Vanemuise teatri ja kogu eesti rahvusliku teatri sündimise päevaks. Samal aastal jõudis lavale ka Koidula "Maret ja Miina ehk Kosjakased" ning 1871 "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola". 1883 - esietendus P.A.Wolffi draama "Preciosa" C. M. Weberi muusikaga. Seda aastat loetakse eesti muusikateatri alguseks. 1953-1955 - juhtis teatrit Ants Lauter. Vanemuine hakkas jälle mängima olulist rolli Eesti kultuurielus. Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat Androslannad. 1784 rajati Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teater ning 1789 kõlas eesti keel esimest korda laval
Mõningaid Eesti soost näitlejaid esines ka 18. sajandi baltisaksa kohalikus teatritegevuses. Hoogsa arengu sai Eestis sisse 19. sajandi lõpu poole oli ka aeg kui toimus Eesti rahva seas vaimne eneseteadvuse areng, moderniseerimine Euroopa ühiskonna suunas, linnastumine. Oli alanud Ärkamiseaeg. Praegu on Eesti suuremateks teatriteks "Vanemuine" Tartus, "Estonia" Tallinnas ja "Endla" Pärnus. Arvatavasti ongi need olnud ka Eesti esimesed kutselised teatrid. Valisin sellise teema, kuna on huvitav järgida kuidas Eesti ühiskonna arengujärgus toimusid suursugused fenomenid. Esimese teatri algusaeg August von Kotzebue algatusel valmis 1784. aastal Tallinnas esimene kivist asjaarmastajate linnateater ning 1789. kõlas eesti keel esimest korda laval Kotzebue "Isalik ootus" näidendi põhjal. Tallinna linnateater ehk Saksa teater asutati aga esinduslikuks teatrihooneks aastal 1809. Asus ta Laia tänaval, praeguse Nukuteatri koha peal 1855
alamrahvas ja talupojad selle neile seni võõra kunstiliigi nüüd omaks võtsid. 1880. aastail kattis maad - linnu ja külasid - juba üle saja mängupaiga. Nagu laulu- ja pasunakoorid olid näiteringidki peaasjalikult rahvusliku liikumise vormiks ja uuetüübilise seltskondliku suhtlemise kooliks, mis aga sugugi ei välistanud ka puhast mängulusti. Kogu selle asjaarmastajaliku arengujärgu vältel oli juhtivaks Tartu "Vanemuine", mis August Wiera käe all kujunes juba poolkutseliseks teatriks. Kunstiliselt asetus selle kõrgaeg 1880. astatesse, kui katsetati ka maailmaklassikaga. Hiljem jäi Wiera oma jantide ja laulumängudega kiiresti esile tõusva harituma kihi nõudmistest Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat "Androslannad". 1784. aastal rajati August von Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate
.. 20.vaatlus...draamateose suur koostisosa, 23 vaatluseks jagatud... Eesti teatriajalugu Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat "Androslannad". 1784. aastal rajati August von Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teater ning 1789. aastal kõlas eesti keel esimest korda laval (Kotzebue "Isalik ootus"). Esimene kutseline teater oli 1809. aastal avatud Tallinna Linnateater ehk Tallinna saksa teater. Aastal 1819 lavastati esimene eestikeelne etendus "Häbi sel, kes petta tahab".Eesti rahvuslik teater sündis laulu- ja mänguseltsides, selle alguseks loetakse 1870. aastat, kui Vanemuise seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". Eesti rahvuslik teater sündis laulu- ja mänguseltsides, selle alguseks loetakse 1870. aastat, kui Vanemuise seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". 1906. aastal muudeti Vanemuine ja Estonia ning 1911
See oli esimene kord, mil nähti eesti keeles ettekantud näitemängu omaenese rahva elust. Elukutselisi näitlejaid ei olnud ja seepärast mängisid kaasa Lydia vend ja tema sõbrad tol ajal ei peetud sündsaks, et laval esineksid naised. Ehitati esimesed tõelised teatrihooned. Eesti kutselise teatri sünniaastaks sai 1906. aasta, mil Tartus Vanemuise teatrimajas mängiti August Kitzbergi näidendit "Tuulte pöörises. 1906 avati Tartus teater Vanemuine ja 1913 Tallinnas teater Estonia. XX saj alguses jõudis eesti näitekirjandus kõrgperioodi August Kitzbergi ja Eduard Vilde sulest sündisid esimesed kunstiküpsed draamateosed. "Saaremaa onupoeg" oli sakslase T. Körneri naljamängu "Der Vetter aus Bremen" töötlus. Lydia Koidula :kohandas näidendi eesti oludele ja sidus ärkamisaja ideedega. kirjutas juurde laulud ja viisid. saatis etendust ise klaveril.
TEATER 16.-19. SAJANDIL • Iseseisva kunstivormina tõid teatri Eestisse sakslased. • Teated Eesti esimesest teatrinäidendist pärinevad 16. sajandist. Siis mängisid Tallinna Linnakooli õpilased Tallinna raekojas Terentiuse komöödiat „Androslannad“ • 17. sajandil piirdus teatri tegemine mujalt tulnud rändtruppide juhuslike külalisesinemistega. • August von Kotzebue eestvedamisel ehitati 1784. aastal Eesti esimene kutseline teater, Tallinna Linnateater ehk Tallinna saksa teater. • Esimene eesti keelne etendus oli „Häbi sel, kes petta tahab“, mis lavastati 1819 aastal. EESTI TEATRI SÜND • Eesti teatri sünniks peetakse 1870. aastat, mil etendati Koidula „Saaremaa onupoeg“. • Tolles etenduses mängisid Koidula vend ja tema sõbrad, kuna ei peetud sündsaks, et teatris mängivad naised. • 1880. aastail oli näitemängude esitamine jõudnud ka maale, neid etendati rehealustes ning koolitubades.
millest tänapäevani on säilinud 7 täielikku teksti ja hulgaliselt katkendeid. Tuntumad tema loomingust on "Oresteia", "Aheldatud Prometheus" ja "Pärslased". Ta andis atika tragöödiale selle klassikalise kuju. Ehtsa dialoogi loomiseks tõi näidendisse teise ja hiljem Sophoklese eeskujul ka kolmanda näitleja. Ta võttis kasutusele ka lavatehnilisi uuendusi. 5 Vana-Rooma teater Rooma teatrid erinesid paljus kreeka omadest: nad ehitati mitte mäeküljele vaid lauskmaale ja olid piiratud kõrge, kaunilt kujundatud kivimüüriga. Kreekas olid hobuseraua kujulised teatrid, Roomas poolringikujulised. Koori kadumisega orkestriat enam ei vajatud. Seepärast oli rooma teatrimaja keskseks kohaks kõrge lava, mille ees paiknesid pingiread, taga oli aga keerukalt välja ehitatud , tihti kahekorruseline lavasein frons scaene. Rooma lava oli ilmses suguluses lihtsate ajutiste poodiumitega.
Teater hävis tules 1855. aastal ja pärast ülesehitamist on ta veel kaks korda maha põlenud. Praegune Eesti Nukuteater on kerkinud kolm korda põlenud Saksa Teatri varemetel. 1819. aastal lavastati esimene täiesti eestikeelne etendus "Häbi sel, kes petta tahab". 1865. aastal asutas Johann Voldemar Jannsen Vanemuise Seltsi. 1870. aastat peetakse Eesti rahvusliku teatri sünniks. Vanemuise Seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". See oli sakslase T. Körneri naljamängu "Der Vetter aus Bremen" töötlus, Lydia Koidula kohandas selle Eesti olude ja ärkamisaja ideedega. Ta kirjutas etendusele laulud ja viisid ning saatis etendust klaveril. Lisaks pidi ta veel parukate, kostüümide ja jumesuse pärast muretsema. Etenduses mängisid kaasa Koidula vend ja tema sõbrad. Sel ajal ei peetud sündsaks, et laval esineksid naised. 1871. aastal loodi Estonia Selts. 1873. alustas Koidu Selts näiteringi
sajandi lõpul siin hoogsamalt käima, mis 1809 viis viimaks kutselise teatri loomiseni. Kummatigi tulid selle repertuaar ja põhitegijad jätkuvalt Saksamaalt. Baltisakslased ise jäid teatris suhteliselt passiivsesse tarbijarolli, ning üldiselt oli nende maitse provintslik ja väikekodanlik. Armastatuimad olid meelelahutuslikud zhanrid. Selle uurimustöö eesmärgina püüan lähemalt vaadelda kuidas üldse sai alguse eestis teater. Millised arengud läbis teater enne, kuni tekkisid sellised teatrid, nagu seda meie praegusel ajal teame. Esimesed teated teatrist kooliteater Esimesed andmed Eestis toimunud teatrietendustest pärinevad aastast 1529, kui Tallinna Linnakooli õpilased esitasid vastlaõhtul Tallinna Raekoja saalis Terentiuse (Publius T. Afer, u 190 159eKr) ladinakeelset komöödiat ,,Androslanna". Teatrikunsti levimine Eestis ja hiljem ka eestlaste seas oli suures osas seotud reformatsiooni ja luteri usuga, mis ühelt poolt nõudis
1870. aastatel rajati innukalt seltse ka väiksemates linnades, kus harrastati laulu ja näitemängu (Viljandi "Koidus" lavastati esimene tükk 1873, Narva "Ilmarises" 1874, Pärnu "Endlas" 1875). Eestikeelseid näidendeid tehti samuti Peterburi ja Riia aktiivsetes kogukondades. Edasi kandus teater ka alevitesse ja küladesse. Varsti loetleti Eesti aladel juba sadakond kohta, kus harvemini või tihedamini lavastati näidendeid. Tugevamad keskused olid Tartu, Viljandi- ja Virumaa. 8. Wiera teater. 33 aastat kestnud ,,Vanemuise" amatöörteatri ajast juhtis 25 aasta vältel seda August Wiera (1853-1919), kelle juhatusel toodi lavale kokku üle 1600 etenduse. Wiera laulis 1869. aastast ,,Vanemuise" seltsi kooris ning valiti 1878. aastal laulu-, koori, orkestri ja näitemängu juhiks. Wiera on esimene eesti kutseline teatritegelaseks. Kuid esialgu piirdus Wiera juhtimistöö peamiselt muusikaga. Alles 1886 aastast võttis Wiera teatriohjad tugevamalt enda kätte
külakomöödiate ja romantiliste melodraamadega, ehkki mõlemad vahendasid piiratult ja varjatult ka ühiskondlikke hoiakuid. Eestlaste jaoks muutus teater populaarseks 1880. aastail kattis maad linnu ja külasid juba üle saja mängupaiga. Asjaarmastajaliku arengujärgu vältel oli juhtivaks Tartu ,,Vanemuine", mis August Wiera käe all kujunes juba poolkutseliseks teatriks. Kunstiliselt asetus selle kõrgaeg 1880. aastatesse, kui katsetati ka maailmaklassikaga. Hiljem jäi Wiera oma jantide ja laulumängudega kiiresti esile tõusva harituma kihi nõudmistest märgatavalt maha. Kutseliste teatrite rajamine Kutseliste truppide rajamisega 1906.aastal Tartu ,,Vanemuises" ja Tallinna ,,Estonias", 1911.aastal ka Pärnu ,,Endlas" astus eesti teater uude arengujärku. Neile üldrahvalike korjanduste toel püstitatud esinduslikud hooned said juba ise rahvuslike kultuuripüüdluste sümboleiks; ja hoonete planeerimine ,,rahvamajadena", kus toimusid ka muud avalikud
varasest renessansiajast peale esinenud euroopa rändtruppide, kiriklike kooliteatrite jms. kaudu. Mõned eesti soost näitlejad osalesid ka 18. saj. sündinud kohalikus baltisaksa teatritegevuses. Järjepidev eestikeelne teatritegevus kui euroopaliku traditsiooni üks haru sai alguse nn. rahvuslikul ärkamisajal, 1870. a., kujunedes oluliseks eesti rahvast koondavaks institutsiooniks Tsaari-Venemaa baltisakslikul ääremaal. Teatrid tekkisid eesti seltside juurde, kes ehitasid ka vastavad hooned. See demokraatlik haldusvorm jäi kehtima ka 14 iseseisva Eesti Vabariigi (1918-1940) ajal, mil eesti teater jõudis euroopalikule professionaalsele tasemele. Era- ja kommertsteatrid siin ei juurdunud; valitses repertuaariteatrite põhimõte (isegi alla kümnetuhandelise elanikkonnaga väikelinnades). Kokku oli miljonilise elanikkonnaga riigis 1940
Linnad kasvasid kiiresti. Esimese maailmasõja eelõhtuks oli lanlaste koguarv jõudnud juba veerandi miljonini, neist elas Tallinnas üle 100 000, Tartus umbes poole vähem. Ulatuslikult laienes Narvas asuv Kreenholmi Manufaktuur, mis kujunes Eesti suurimaks ettevõtteks. Tallinnasse rajati rida nimekaid tehaseid : "Volta", "Dvigatel" ja Franz Krulli tehas. Lisaks neile kerkis Esimese maailmasõja eel Tallinnasse mitu suurt sõjalaevatehast. Pärnus alustas tööd kogu Venemaa suurim tselluloosivabrik "Waldhof" , Kunda tsemenditehasest hakkas tulema kvaliteetset tsementi. Need ja mitmed teisedki suurettevõtted olid osaks kogu Venemaa majandussüsteemist. Tooraine ja suures osas ka tööjõud tulid Eestisse impeeriumi muudest piirkondadest, toodang läks kas tagasi Venemaale või piiri taha. Tähtsamates tööstuskeskustes Tallinnas ja Narvas suurenes Vene tööliste osakaal
Selts. Pärnu pastor Johann Heinrich Rosenplänter (1782-1846), asutas esimese eestikeelse teadusliku ajakirja ,,Beiträge zur genauern Kenntniss der estnischen Sprache" (1813-1832), baltisakslaste kõrval autoriteks ka eestlased ja soomlased. Ajakirjas keelealased materjalid, rahvaluule, luueltused, kirjanduse käsitlused. Koostas eesti kirjanduse bibliograafia ja luuleantoloogia ,,Lillekessed I" (1814). oluline Pärnu teatris eestikeelsete etenduste korraldamisele, püüdis ka Pärnus rajada rahvakooli, kuid ametivõimud ei toetanud, ilma toetuseta avas 1814. aastal oma korteris koolmeistrite kooli, kus piiratud võimaluste tingimuses said hea hariduse mitmed köstrid ja koolmeistrid, kirjamehed. Antud perioodil tegeldi intensiivselt eesti keele uurimisega ühtse kirjakeele nimel, ülemineku uuele kirjaviisile kirndlustas Tallinnast pärit ja Tartu ülikoolis teoloogiat õppinud Eduard Ahrens. Rajati
romantikute õpilasena uskus Faehlmann, et ammustel aegadel oli eestlastel tõepoolest oma terviklik mütoloogia, millest sakslaste hävitustöö jättis alles vaid killud. Müütiliste muistendite loomisel võttis ta eeskujuks antiikmütoloogia, sündmustiku aluseks kasutas rahvapäraste tekke, seletus ja kohamuistendite motiive, ,,Kalevalast" ja K. J. Petersoni tõlgitud ,,Soome mütoloogiast" pärinevad aga müütilised tegelased (nt Vanemuine, Ilmarine). Õhutades ÕESi haritud kuulajaskonda eesti rahvaluulet uurima ja lõplikust kadumisest päästma, esitas Faehlmann seltsi koosolekuil peetud ettekannetes need muistendid koos pikema Kalevipojalugude tsükliga kui ehtsa rahvaluule näited. Kõik 8 müütilist muistendit ilmusid ka ÕESi toimetistes ja said seeläbi rahvusvaheliseltki tuttavaks. Eesti keelde hakati Faehlmanni muistendeid tõlkima rahvusliku liikumise perioodil
TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 DOKTORIVÄITEKIRI Kaitsmine toimub 20. novembril 2008. aastal kell 10.00 Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi saalis, Lai 13, Tallinn, Eesti. Tallinn 2008 2 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 Muusika osakond, Kunstide Instituut, Tallinna Ülikool, Tallinn, Eesti. Doktoriväitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks kultuuriajaloo alal 13. oktoobril 2008. aastal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. Juhendajad: Ea Jansen, PhD Maris Kirme, kunstiteaduste kandidaat, TLÜ Kunstide Instituudi muusika osakonna dotsent Oponendid: Olavi Kasemaa, ajalookandidaat, EMTA puhkpilliosakonna professor
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd