polnud enam see, millega nemad olid harjunud ideaalid vs pragmaatiline tegevus seadusloome näol. Taasiseseisvumise järel avati palju panku, kõrgkoole, ajalehti uued olud lubasid inimestel oma aktiivsust mitmekesisemalt väljendada. Kultuur jääb selle foonil veidi tagaplaanile, on üks valdkond teiste valdkondade kõrval. 90ndate kirjandus pole enam poliitika. Poeedid asendatakse poliitikutega. 2. Kaks arusaama kirjandusest: etnosümbolism ja etnofuturism. Mõlemad suhestuvad rahvuslikkusega, esindavad erinevaid ideid rahvusest. Etnosümbolismi 1970.1980. aastate üks põhivoole, selgeima kuju sai luules (ka laul, romaan). Etnosümbolistlikul luulel oli mnemotehniline ja mobiliseeriv funktsioon, tema keskmeks oli etnilise identiteedi jaatus. Selle puhul räägitakse rahvusest totalitaarses riigis, oli tabu. Tähendas poliitikat. Tuli rääkida varjatult, ümber nurga, sümboleid kasutades
eesti on erinevate rahvuste, mõjude, identiteetide ristumispunkt. Klassikalises rahvusdiskursuses on see kuidagi varju jäänud. Laiemas plaanis võib sellest Kivisildniku jutust välja lugeda ka selle, et see paralleelsus, mida siin nõutakse, tähendab ka koostööst teiste rahvastega tekkinud energiat, kollaboratsionismist tekkinud mängulisust, loovust, dialoogi, ideedevahetust. Etnofuturismile on üheks opositsiooniks ka etnosümbolism. Selle mõiste pakub välja Kajar Pruul Vikerkaares 1995/12. Selles artiklis ta konstrueerib nõukaaegse eesti kirjanduse pildi ja nimetab selle aja kirjanduse poeetikat mõistega etnosümbolism. Selline nõukaaegne luule peajoon toodab kogu aeg rahvuslikkust, küllalt tähelepandamatul moel. Kogu aeg kannab tekst lõppkokkuvõttes endas mingit rahvuslikku sõnumit. Nt Minni Nurme ,,Sookailudes on loitsud". Selles näeme kõiki tunnuseid, millele on Pruul osutanud. Siin räägitakse mullast ja
vagaduslaadi, sealsetes linnades oli väga palju vaimulikkonda. Reeglina olid nad alatasustatud ja viletsa haridusega. Inimesed muretsesid oma hinge heaolu pärast ja hakkasid vaimulikelt ka seda nõudma. See eristab Saksamaad ka Inglismaast ja Prantsusmaast, kus tõuseb 15. sajandil esile teine tendents – tsentraliseerimine, absolutism. Detsentraliseerituse ja absolutismi vahele jääb Habsburgide dünastia imperialism. Tekivad rahvuslikud alged. Etnosümbolism – meil on biloogilise rahvsluse varasemal astmel ühesugused müüdid ja sümbolid, mis aitavad rahvuslikku identiteeti uusaega, kus tekib n.ö modernistlik rahvus. Palverännakud Santiagi de Compostelasse, Montsant Michel. Kirikule kõrgkonjunktuuriaeg. Saksamaal ei ole näha ühtki populaarset piiskoplikku hierharhiat reformatsioonieelsel ajal. Piiskopid reeglina aristokraadid, kel vähene vaimulik haridus, variatiivsus suur – on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
