Eesti NSV valitsemine (0)

39 EESTI NSV VALITSEMINE
NÕUKOGUDE VÕIMUSTRUKTUUR
Nõukogude võimu taastamine eestis algas koos punaarmee sissetungiga 1944 aasta suvel. Punaarmee üksuste järel tulid eestisse nõukogude tagalas moodustatud operatiivgrupid – uue võimu esimesed taastajad. Eesti NSV võimustruktuur oli samasugune kui NSV liidus, kus juhtiv koht oli kommunistlikul parteil, kuigi vormiliselt olis kõrgemaks seadusandlikuks organiks ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatvaks organiks ENSV valitsus. Liiduvabariigi kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud korraldustest.
KOHALIK VÕIMUELIIT JA NOMENKLATURR
Eesti NSV sõjajärgne partei-ja valistuskaader – tollane võimueliit – koosnes peamiselt nn juunikommunistidest, Eesti laskurkorpuse veteranidest, Venemaa eestlastest ning muulastest . Moskva toetas eelkõige enda saadetud kaadrit ja usaldas neid üha enam. Enamik tolleaegseid kommuniste olid parteiametnikud, kes töötasid juhtivatel kohtadel partei ja riigivõimuorganites, ettevõtetes, kolhoosides ja sovhoosides. Tollane EKP oli esijoones aparaadipartei ning selle liikmeskonda iseloomustas madal haritustase. Kõrgharidusega kommuniste oli vaevalt 8-9% liikmeskonnast. Edaspidi aga partei liikmete haridustase kasvas jõudsasti. Sõjajärgseid aastaid iseloomustas ka parteikaadri pidev puhastamine, mis muutus eriti tuntavaks 1940 aastate teisel poolel, mis jõudis haripunkti võitlus nn kodanliku natsionalismiga. Parteist väljaheitmine sai oluliseks liikmeskonna kasvu reguleerimisvahendiks ning üleliidulisel tasanidl asendas see varasemaid suurpuhastusi. Kõige olulisematest ametikohtadest koostati eraldi nomenklatuursete ametikohtade loetelu , ille partei keskkomitee kinnitas. Nomenklatuuris olid oma sisemised kihistused, kus domineerisid kõikvõimalikud partei- ja nõukogude võimuorganite töötajad, kuid samuti hariduse, kultuuri ja teiste eluvaldkondade võtmefiguurid. Nomenklatuur oli vahendiks ,mille abil ühiskonda kontrolliti ja suunati.
STANDARDVALMISED
Nõukoguliku „demokraatia“ üks olulisemaid väliseid atribuute olid valimised. Ka oli iseloomulik joon saadikute arvu kasv. Iga valimisega uuenes liiduvabariigi Ülemnõukogu koosseis vähemalt 2/3 võrra. Nõukogudeaegsed valimised olid formaalsed, hääletati ju ühe kandidaadi poolt. Seega olid need valimised üksnes dekoratsiooniks nõukogude tegelikkusele. Ülemnõukogu saadikute roll oli tähtsusete, nad pidid vaid kuulekalt hääletama juba varem heakskiidetud ja ettevalmistatud otsuste poolt.
PARTEI KILP JA MÕÕK
Liiduvabariigi valimistel etendasid tähtsat rolli julgeolekuorganid, poliitilise võimu nn kilp ja mõõk. Julgeolekuorganite struktuuri kuulusid sõjajärgsetel aastatel siseasjade ja julgeoleku rahvakomissariaat . Kahe struktuuri vahel eksisteeris tööjaotus: esimene tegeles ühiskondliku korra taagamisega, teine riikliku julgeolekuga, sh ka luure ja vastuluurega. Pärast mitut reorganiseerimist moodustati 1954 aastal riikliku julgeoleku komitee (KGB). Julgeolekuorganid allutati senisest enam parteile. KGB kõrval tegutsema jäänud siseministeerium võttis üle miilitsa ülesanded, eelkõige korrakaitse .
KGB ülesanded olid mitmepalgelised. Ühest küljest tuli pidevalt ühiskonda jälgida ja kontrollida, et kõikvõimalikud nn nõukogudevastased kavatsused ja ettevõtmised juba eos lämmatada. KGB pidi võimude jaoks olema ühiskonna silmadeks ja kõrvadeks. Ülesanne oli ka välisluure ja vastuluure korraldamine, kõrgete võimukandajate julgeoleku määramine, eriside kindlustamisne, välisraadiojaamade sedamine, välismaalaste kontaktide kontrollimine jne.
VÕÕRSÕJAVÄE KOHALOLEK
Nõukogude võimu põlistamisele aitas oluliselt kaasa ka eestisse jäetud sõjavägi, mille ülesanne oli nagu julgeolekuorganitelgi olla Moskva jaoks oluline informatsiooniallikas ja ühtlasi hoida kohtadel sisemist korda ning kindlustada režiimi. Eriti arvukalt oli sõjaväge eestis sõjajärgsetel aastatel-120 000 meest. Sõjavägi oli kohalikele elanikele ränk koorem . Sõjaväe kasutusse antud aladelt tuli põliselanikel lahkuda, üsna suur osa linnade elamufondist võeti sõjaväe käsutusse. Sagedased olid konfliktid sõjaväelaste ja tsiviilelanike vahel, eriti sõjajärgsel perioodil, mil punaarmeelaste vägivallatsemine oli massiline .
MOSKVA KONTROLLIMEHHANISMID
Nõukogude Liidu liiduvabariikide nn vennalikku perre kuuluva Eesti NSV juhtkonna iseseisev tegutsemisvabadus oli piiratud. Baltikumi „vabastamise“ järel 1944 aastal vajas Moskva täiendavat institusiooni, mis kontrolliks sovetiseerimist kõigis kolmes Balti liiduvabariigis ning annaks juhtkondadele nõu. Liiduvabariigi juhtkonna vaoshoidmisel etendas väga suurt rolli ka teise sekretäri institusioon. Üldreegline pidas moskva kinni põjimõttest, et liiduvabariigi parteijuhiks oli kohaliku rahvuse esindaja, keda aga pani kontrollima mujalt saadetud teine sekretär. Meelsasti kasutas moskva ka valvsate kodanike pealekaebamist. Kõikvõmalikud signaalid olid oluline info moskvale. Kaebustesse suhtuti kremli võimuladvikus väga tõsiselt, neid kontrolliti peaaegu alati ning vajaduse korral rakendati ka vastavaid meetmeid.