Eesti muutused keskajal (1)

Muutused keskajal
Eestis ja Lätis vallutatud alad olid tuntud Liivimaana, kuid Taani valdusesse langenud Põhja-Eestit nimetati Eestimaaks. Maa jaotati neljaks osaks, Taani alad, Saare-Lääne piiskopkond , Ordu alad, Tartu piiskopkond, mida juhtisid maaisandad. Tähtsamaks võimukandjaks oli Riia peapiiskop .
Põlisrahva õiguslik olukord halvenes. Algselt need kes võtsid ristiusu vastu, kuulutati vabadeks ja neile jäi maaomand . Kaubandus ja meresõit jäeti linnlaste hooleks. Maarahvale oli see tähtsaks osaks nende teenistusest. Põlluharimisviisid ja tööriistad jäid endiseks. Põhiliseks koormiseks oli kümnis, algul tasuti seda vilja, kuid hiljem ka muudes saakides. Linnade arenedes läks see üle raharendile . Maksude kergemaks variandiks oli hinnus e kindlaksmääramata naturaalmaks. Mõisade juurde tulemisena tekkis teotöö, mida algul oli ainult paar päeva aastas, kuid järk järgult aga rohkem.
Üha rohkem hakkas tekkima linnu. Linnadeks kujunesid kaubateede keskused, mida kaitsesid linnused . Esimesed linnad tekkisid Tallinna, Tartu, Viljandi ja Pärnu ümbrusesse. Turuplatsi ja kiriku ümber koondunud kaupmeeste ja käsitööliste majapidamised vajasid kaitset. Kuna ehitised olid puust siis ehitati nende ümber müür. Keskaegses Eestis sai 9 asulat linnaõiguse. Oma sissetuleku said linnad peamiselt kaubandus tegevusega. Linnade käsitöölised olid alade kaupa koondunud tsunfidesse. Kaupadel oli ka kontroll ehk kvaliteet.
Tähtsamaks väljaveoartikliks oli teravili ja sisseveoartikliks sool.Tänu linnadele teravilja vajadus suurenes ja selle hind tõusis, mis oli hea võimalus mõisnikel raha teenida. Üha enam kerkis juurde uusi mõisasid ja vilja hakati rohkem kasvatama. Talupoegadelt hakati juurde nõudma teotöö, kuna vilja oli palju. Raske töötõttu hakkasid talupojad põgenema linnadesse, kus nad said aasta ja ühe päeva viibimisel seal linnakodanikuks. Linnadele oli talupoegade põgenemine linna kasulik, kuna oli vaja rohkem tööjõudu.
Talupojad jagunesid kategooriateks: adratalupoeg, kes tegi teotööd; üksjalg, talupoegade nooremad pojad; vabatalupoeg , maksid koormisi, kuid olid teotööst vabad; maavaba talupoeg , nad ei maksnud talupojakoormisi; vabadik , maata talupoeg ning trääl ehk ori.
Täites katoliku kiriku kombeid, sidus rahvas neid pikka aega varasemate arusaamadega. Seda enam, et vanadele vaadetele oli küllalt lähedane pühakute ja reliikviate kultus . Pühalikult hakati lootma samasugust abi, nagu oli harjutud ootama haldjatelt. Austades salaja edasi pühasid hiisi, puid, allikaid, kive ja jõgesid, tuues neile ohvreid. Iseloomulikuks jäi austus esivanemate hingede vastu. Ristiusu kaudu jõudis Eestisse usk taevasse ja põrgusse. Enne ei tuntud ka nõidu, kui kuradi käsilasi, mistõttu algas nende tagakiusamine . Katolikud jumalateenistused olid ladinakeelesed. Alles orduaja lõpupoole hakati preestritelt nõudma eesti keele oskust, mille tõttu jäi eestlaste teadmine ristiusust väikeseks.
Keskaegne kool oli lahutamatule seotus kirikuga . Koolide peaülesandeks oli vaimulike ettevalmistamine. Katoliku kiriku rüpes tegutsesid toomkoolid ja kloostrikoolid . Ülikooli haridust oli võimalik saada Saksamaal. Kaubandusliku tõusus ajal vajasid lapsed ka ilmaliku sisuga koolitust, et omandada algteadmisi edasiseks majanduslikuks karjääriks. Linna- e ladinakoolid tegutsesid küll linnakirikute juures, kuid allusid aga raele. Neis õpetati kiriklike ainete kõrval lugemist, kirjutamist ja arvutamist. 1525 . aastal trükiti esimest korda eesti keeles. Uus usuline vool nõudis usu õpetamist rahvale tema emakeeles ja käsiraamatud kirjutati eesti keelde.
Eesti keskaegsed muutused põhinesid enamasti linnade kujunemisel, käsitöö ja kaubanduse arenemisel ning talupoegade elu muutustel. Linnadest said keskused, mis juhtisid maaelu ja riiki. Kaubandusega kaasnes tervailja kasvatus ja talupoegade raske eluolu ning töö. Samuti arenes ka kultuur ja haridus , levis rohkem ilmlikku õpetust ja usku levitati eesti keeles.