Eesti kunsti püsiväljapanek (0)

Kadrioru Saksa Gümnaasium
Retsensioon
Eesti kunsti püsiväljapanek
Laurits Tani
10.b
Tallinn 2010
Käisin 27. novembril Kumu kunstimuuseumis Eesti kunsti püsiväljapanekut vaatamas. Kauneid maale, skulptuure ja büste oli palju, kuid meelde jäid vaid kõige huvitavamad ja kaunimad.
Kõige esimesena jäi silma pronksist skulptuur , mille oli Amandus Adamson 1898ndal aastal valmistanud. Skulptuuril oli kujutatud hülgekütti, nagu ka teose pealkiri, „Hülgekütt Pakri saarelt“, mulle hiljem kinnitas. Tähelepanu tõmbas selle skulptuuri juures esmalt hülgeküti harpuun , millele oli külge pandud kõieks üks tross , mis oli väänatud just nii, nagu tõmbaks hülgekütt sellel hetkel oma saaki veest välja. Skulptuur asus ruumi keskel, tänu millele see mu tähelepanu nii kiiresti tõmbas.
Edasi minnes hakkas silma maal ühest üksikust majakast. Lähemale astudes märkasin, et terve pilt oli tehtud pintsliga lihtsalt täpitades, mis selle maali nii huvitavaks arvatavasti tegigi. Nimesilti vaadates märkasin, et see on õlimaal „ Vilsandi Motiiv “, mille oli maalinud Konrad Mägi 1913-1914 aastal ja millel oligi kujutatud tuletorni, täpselt nagu ma pealevaadates olin arvanud.
Järgmisesse ruumi sisenedes hakkas esmalt silma Eduard Wiiralti „Püha söömaaeg“, mis oli stiililt litograafia. Jeesuse kõrval olevad inimesed tundusid väga uudishimulikud, sest nad olid kõik pööranud pea Jeesuse poole, just nagu üritades Temast viimast võtta. Kaugemal olevad inimesed aga olid üpriski ärevad, arvatavasti seetõttu, et nad olid patused ning kartsid karistust. Maal oli maalitud 1925. aastal.
Selles samas ruumis leidus veel kaks väga omapärast pilti. Esimene neist oli mulle juba tuttav, sest seda olin ma enne näinud kirjanduse õpikus. Maalil oli kujutatud ühte hämarat tänavat, mis oli hummaliselt viltune või siis lainetav ning tõmbas nagu teve übruse endasse. Bert Areni maalitud maal „Aida tänav“ tundus seetõttu ka veidikene kõhedust tektiav. Õlimaali vasakulpool olevad maalid olid viltu lükatud, arvatavasti seda seetõttu, et kõheduse emotsiooni suurendada. „Aida tänav“ oli maalitud aastal 1924.
Ringipöörates märkasin ma Eduard Wiiralti pilti vangidest, kes on kongis istumisest hulluks minemas. Kinniistujad olid üpriski vihased ning üksikud.Pilt oli joonistatud värvipliiatsitega ning teose pealikir oli „ Vanglas “. Pilt oli valminud 1923. aastal.
Näitusel ringikõndides panin tähele, et autoportreed jätavad mind täiesti külmaks, kuna neid oli lihtsalt liiga palju kõikjal. Et leida midagi huvitavamat liikusin edasi häälte suunas, mis oli kosta paari ruumi kauguselt.
Teel häälte juurde vaatasin veel mitut maali. Esimesena tuli mulle vastu õlimaal töölistest viljapõllul. Maalil oli nii lapsi kui täiskasvanuid. Lapsed olid veel üsnagi erksad võrreldes nende vanematega, kes higistades tööd rügasid. See teostundus olevat ühest eesti perekonnast, kuna maastik pildil oli väga sarnane Eesti omale – kaugusest paistis ka õlgkatusega maju. Maal oli väga suur ning tõetruu. See võtis lausa pool seina enda alla. Teos oli valminud aastal 1941. aastal Richard Uutmaa käe läbi.
Edasi kõndides märkasin jälle ühte väga tuttavat maali. Teost vaatama jäädes sain aru, et maali ennast ei ole ma enne näinud. Kumusse läbi Kadrioru pargi tulles oli avanenud mulle samasugune pilt – lumetortide all puud ja suured kohevad lumehanged maas . Õlimaali nimi oli „ Kaarli puiestee“ ning selle oli Paul Burmann 1924. aastal maalinud.
Lõpuks jõudsin kohani, kust need hääled tulid. Märkasin imestusega, et see terve ruum oli büste täis ning väikestest kõlaritest nende juures tulid büstil kujutatud inimeste hääled. Ühel büstil oli vist kujutatud Jeesust ennast, kuid kahjuks seal mingit häälet ei tulnud. Jeesusmehest üleval seisis veel büst mehest, kellel olid prilliklaasid katki. Oma kurvastuseks ei saanudki ma teada, keda on neil büstidel kujutatud, sest ma ei näinudterves selles ruumis mitte ainsatki nimesilti.
Ümber pöörates nägin ma veel ühte rada, kus ma enne ei olnud käinud. Seal ruumides olid väga tõetruult ja puhtalt maalitud maalid. Kõige kaunim sealt toast oli kindlasti maal, millel oli kujutatud ühe linna raekoda . Teos oli väga puhtalt maalitud ning kõik objektid olid maalil väga selgesti arusaadavad. Nimesilti vaadates nägin, et see on „Kuressaare reakoda“, mille oli maalinud Andrei Jegarov 1925. aastal.
Selles samas ruumis oli veel maal ühest laiast jõest ning ühest vanast linnast selle kaldal . Esiti arvasin, et see nüüd küll Eestis maalitud maal ei saa olla, sest linn selle jõe kaldal tundus väga võõras. Maali vaadates tundus, et seal võib veel midagi varjatut olla, kuna see oli lihtsalt nii sügav, kuid siiani ei ole ma suutnud välja mõelda, mis see võis olla. Suurest uudishimust vaatasin jällegi nimesilti, kus mu arvamus ümberlükati. Sellel maalil oli kujutatud Tartu linna Emajõe kaldal, nagu teose nimigi reetis – „Tartu vaade“. Maali oli 1937. aastal maalinud Villem Ormisson .
Edasi kõndides nägin mitut tuba, kus oli arvatavasti renessanssi stiilis autoportreesi. Iga ruumi keskel oli mitu kuju. Kuna mulle aga seal ruumis olevad maalid ei meeldinud, kõndisin edasi järgmistesse ruumidesse.
Eelviimases ruumis nägin jällegi ühte väga tõetruud maali. Maalil oli kujutatud ühte suurt jämedat puud, mille liigiks ma alguses pakkusin tamme. Nimesilti vaadates sain aru, et olen taaskonrd eksinud – maalil olid hoopiski pärnad. Õlimaali „Vanad pärnad „Valge hobi kõrtsi juures““ oli maalinud August Matthias Hagen 1838. aastal. Selles ruumis oli see ainuke maal, mis silma torkas, teised teosed olid üpriski „kuivad“.
Viimaks jõudsin ainukesse ruumi, kus ma veel käinud ei olnud. Seal olid kõige suuremad, võimsamad maalid, mida sellel näitusel näha võis. Ruum oli palju kõrgem kui teised ning ühele seinale mahtus vaid kaks maali, millest ühel oli kujutatud inglit. Täpselt nagu ma arvanud olin, oli teose nimi „Ülestõusmisingel“.
Eesti kunst ei olegi nii halb, kui ma alguses olin arvanud. Eestis olevad kunstinukud võival olla isegi palju andekamad, kui välismaal väga kuulsad kunstnikud . Sellisele näitusele võiks teinekordki minna, kuna inimene vajab meelelahutust ning on hea kui see on kodumaine .
Kasutatud materjalid
Nimesildid maalide all.