ja nüüd muutus ka Kunstiakadeemiasse astumine täiesti võimatuks, sest paljude näituste käigus oli minu kunstist saanud midagi nö. rahva lemmikkunsti sarnast. Loomulikult ei mahtunud selline ebaakadeemiline lähenemine paljudele mu ametivendadele/õdedele kuidagi hinge ja seetõttu on mu suhted nendega siiani keerulised. On kummaline, kuidas mu kunsti edu seostatakse mingi tohutu vedamise või õnnemänguga ning mind kurvastab väga see, et just kunstnikud ei suuda mu edu taga märgata tööd, eneseohverdamist ja pühendumist. Tõesti kahju. Ma ei ole kokku rehkendanud kui palju näitusi ja ettevõtmisi oma elus korda olen saatnud, kuid aja jooksul on neid kogunenud omajagu. Samuti ei ole ma oma kunsti õigustamiseks või populariseerimiseks mitte midagi muud teinud kui istunud ateljees ja töötanud. Seesama töörõõm ongi mind rõõmsana on hoidnud ja elamiseks jõudu andnud.
astumine täiesti võimatuks, sest paljude näituste käigus oli tema kunstist saanud midagi nii öelda rahva lemmikkunsti sarnast. Loomulikult ei mahtunud selline ebaakadeemiline lähenemine paljudele tema ametivendadele/õdedele kuidagi hinge ja seetõttu on tema suhted nendega siiani keerulised. On kummaline, kuidas tema kunsti edu seostatakse mingi tohutu vedamise või õnnemänguga ning teda kurvastab väga see, et just kunstnikud ei suuda tema edu taga märgata tööd, eneseohverdamist ja pühendumist. Ta ei ole kokku rehkendanud kui palju näitusi ja ettevõtmisi ta oma elus korda on saatnud, kuid aja jooksul on neid kogunenud omajagu. Samuti ei ole ta oma kunsti õigustamiseks või populariseerimiseks mitte midagi muud teinud kui istunud ateljees ja töötanud. Seesama töörõõm ongi teda rõõmsana hoidnud ja elamiseks jõudu andnud.
Ta korraldas mitmeid väiksemaid näitusi ja performance ja ka "Lüliti" sai uue hoo sisse. 1993. aastal oli suur läbimurre - toimus Navitrolla ja Tarmo Roosimöldri näitus Tartu galeriis "Vaal" ning tähelepanu äratas "Lüliti" kui ühing, kuid tunnustust ei leidnud selle tööd, sest loomingult puudusid tolleaegsed tööstuslikud teemad ning üldse olid joonistused liiga optimistlikud "selle aja" jaoks. "Lüliti" läks sel aastal laiali, kunstnikud jätkasid omaette. 1993/94. aastatel arvati vahepeal veelkord Võrus elanud ning siis taas Tartusse kolinud Navitrolla Tartu kunstnike hulka. Navitrollast oli saanud tõeline kunstnik, mida näitas kindlalt tema näitus Tartus "Sebra" galeriis. 1994. aasta suvel esines Navitrolla Tartu kunstnikega Tamperes ühisnäitusel. 1995. aasta Helsingi Tuglase seltsi näitusel avaldas muljet ja tekitas huvi paljudes Navitrolla uudislooming.
Paljud valisid viimase, kuna see asus lähemal. Ka Petrburis toimus mitmeid näitusi, kus eksponeeriti Lääne-Euroopa avangardistlikke töid. 1905.a. pingestus poliitiline olukord Venemaal ja paljud eesti kunstiõppijad siirdusid Lääne-Euroopasse, eriti Pariisi. Eestis oli samal ajal tärganud noorte kunstnikele lähedane kultuurisuundumus ,,Noor- Eesti". Seal avaldati edumeelsete kunstnike loomingut (N. Triik, J. Koort). Pariisis elasid- tegutsesid kunstnikud ühistus ,,Mesipuu". Siin saadi mõjutusi impressionismist, fovismist ja kubismist. Esimesena saabus Pariisi 1905.a. Jaan Koort, seejärel Nikolai Triik ja Konrad Mägi. Suviti käisid paljud kunstnikud maalimas loodust väljaspool Pariisi, näiteks Normandias.Mitmed eesti kunstnikud aga maalisid Norras (K. Mägi). Talvel maaliti aga Pariisis. Pärast 1912.a. pöördusid mitmed Pariisis tegutsenud kunstnikud Eestisse, kus süvenes rahvusromantism (Oskar Kallis-sümbolism).
Paljud valisid viimase, kuna see asus lähemal. Ka Petrburis toimus mitmeid näitusi, kus eksponeeriti Lääne-Euroopa avangardistlikke töid. 1905.a. pingestus poliitiline olukord Venemaal ja paljud eesti kunstiõppijad siirdusid Lääne-Euroopasse, eriti Pariisi. Eestis oli samal ajal tärganud noorte kunstnikele lähedane kultuurisuundumus ,,Noor- Eesti". Seal avaldati edumeelsete kunstnike loomingut (N. Triik, J. Koort). Pariisis elasid- tegutsesid kunstnikud ühistus ,,Mesipuu". Siin saadi mõjutusi impressionismist, fovismist ja kubismist. Esimesena saabus Pariisi 1905.a. Jaan Koort, seejärel Nikolai Triik ja Konrad Mägi. Suviti käisid paljud kunstnikud maalimas loodust väljaspool Pariisi, näiteks Normandias. Mitmed eesti kunstnikud aga maalisid Norras (K. Mägi). Talvel maaliti aga Pariisis. Pärast 1912.a. pöördusid mitmed Pariisis tegutsenud kunstnikud Eestisse, kus süvenes rahvusromantism (Oskar Kallis-sümbolism).
maalimisektsiooni ja oli seal viis aastat esimees. 1996-1997 oli ta Tartu Ülikoolis kaunite kunstide kutsutud professor. (Arrak, 2003) 5 2. Looming Jüri Arrakul on olnud üle 70 näituse erinevates riikides (Lust, 2013). Tema töid on esitletud paljudes Euroopa riikides, Venemaal, Kanadas, USA-s. Neid on omandanud mitmed muuseumid Euroopas ja Ameerikas. Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ja piiride avanemist on Eesti kunstnikud õhinal püüdnud kaasa minna Lääne uusimate kunstivooludega. Ka Arrak. (Roots, 2004) Jüri Arraku loominguline haare on olnud väga lai. Lisaks maalile ja graafikale on ta esinenud ka metallehistööde ja gobeläänidega, teinud häppeninge, kujundanud ja illustreerinud arvukalt ilu- ja teatmekirjandust. Samuti avaldanud graafikamapid "Eesti rahvamängud" (1979) ja "Kalevala" (1985). Oma lasteraamatuga "Panga-Rehe jutud" (1975) lõi ta
Film keskendub elava klassiku ülirikkaliku loomingu tagasivaatele läbi vana kunstniku monoloogide Merivälja ateljeekeskkonnaks kohandatud pansionaaditoas. Filmigrupp liigub koos Evald Okase ja tema mälestustega paikades kus on möödunud kogu kunstniku elu. Kaasatud on tema eraarhiiv, fotokogu ja amatöörfilme. 8 Ühisnäitused ja projektid 1944 alates on osalenud Eesti aastanäitustel 1946 grupinäitus "Eesti kunstnikud vennalikus Armeenias", Tallinn 1947 Tallinna Balti jaama temperapannood 1947 grupinäitus koos R.Sagritsa, R.Uutmaaga, Tallinn 1948 RAT "Estonia" laemaal koostöös R.Sagritsa ja E.Kitsega 1949 graafikute grupinäitus Moskvas (O.Kangilaski, E.Lepp, I.Linnat, G.Reindorf ja E.Einmann) 1962 Veneetsia XXXI biennaali minigraafika näitus 1963 Ljubljana V rahvusvaheline graafikanäitus 1965 Ljubljanas VI rahvusvaheline graafikanäitus 1968 Üleliiduline rändnäitus koos G.S. Handzjani ja V.E
Järjekindel impressionism huvitas vaid üksikuid eestlasi. 1912-1913 viibis Pariisis Paul Burman (1888-1934), kes enne seda oli lühiajaliselt õppinud läti impressionisti Vilhelms Purvitise juures Riia kunstikoolis. Burmani stiil oli Purvitise kunstile omapäraselt prantsuse impressionismiga võrreldes dekoratiivsem, raskepärasem ja vähem õhuline. Burmani meisterlikkus avaldus ennekõike loomade ja maastiku maalimisel. Pärast 1912. aastat hakkasid kunstnikud koju tagasi pöörduma. Püsivalt koju asumine suunas kunstnike rohkem mõtlema ja kaasa tundma oma rahva püüdlustele, mis tõi kaasa eesti kunstis Table of Contents 1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI 1 2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST 7 3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD 9 4
Kõik kommentaarid