Kaasaegsed kunstnikud (2)

Kaasaegsed kunstnikud
Referaat
Sisukord
Navitrolla lk.3
Jüri Arrak lk.5
Epp-Maria Kokamägi lk.6
Luulik Kokamägi lk.6
NAVITROLLA
Sündinud 10 augustil 1970 väikeses Lõuna –Eesti linnakeses – Võrus. Lapsepõlv möödus kahes erinevas Lõuna – Eesti maakohas: Trolla külas ja Navi külas. Sellest ka naljaka kõlaga kunstnikunimi – Navitrolla.
Maal elades said talle hästi selgeks kõik maaelu head ja halvad küljed. Seepärast otsutaski ta oma elu jätkata kunstnikuna.Lapsena mäletas ta ennast joonistamas igal vabal hetkel.Sõbrad ja sugulased märkasid seda ja soovitasid kunstiga tõsisemalt tegelema hakata.'' Algul tundus see mõte mulle ohtlik. Olin ju ikkagi maapoiss ja kunstnikuks olemine tundus mulle mu unistusest hoolimata midagi ebareaalset ja ulmelist.'' Kuid sõprade soovitusele tuginedes hakkas ta võtma joonistamise ja maalimise tunde kohaliku graafiku juures kes oli päris kunstnik. Algtõuke kunstiõpingute alustamiseks andis talle onu, kes nägi filigraanselt järele joonistatud 3 rublalist rahatähte.
Kunstniku juures harjutades kasvas Navitrollas veendumus, et kindlasti tuleb edasi õppida. Kolme aasta pärast üritas ta Kunstiülikooli arhitektuuri õppima minna, kuna ta sisse ei saanud ja et mitte nõukogude armeesse teenima minna, astus hoopis Tartu Ülikooli geoloogiat õppima. Peagi aga tüdines teadusest ja katsus uuesti kunstiakadeemiasse õppima minna, seekord juba maali erialale , kuid põrus eksamitel läbi ja üks joonistamise professor ütles: "Kuulge noormees te olete juba kunstnik mida te siit otsite?"
Mõnes mõttes oli see justkui tunnustus, kuid noore otsiva inimesena soovis siiski õppida, sest vähemalt väljaõppinud kunstnikuna ta ennast küll veel ei tundnud . Järgmiselgi aastal püüdis saada kunstiüliõpilaseks, kuid paraku polnud tal ka seekord õnne. 1993.a loobus mõtetest saada ametlikult diplomeeritud kunstnikuks ja otsustas luua kunsti nii nagu oskas. Tundus, et kunstnikuks olemine ei sa ju olla ainult ametnike otsustada, midagi võiks ju tähendada ka see, mida ta loob ja kuidas selle käigus ennast täiendab. Pühendus sellest ajast peale lihtsalt kunstnikuks saamisele ja kunsti õppimisele nii elust kui ka raamatutest.
Noore kunstnikuna oli kõige suurem mure kuidas leida oma stiil ja võti inimeste südamete lahtikeeramiseks kui nad pilte vaatavad . Ta oli läbinud Võrus Viive Kuksi juures klassikalise joonistamise kursuse, ka maalimist oli proovinud, kuid oskus asju nii kujutada nagu nad on, ei tundunud talle mingil hetkel enam huvitav ja otsustas leida oma tee. Ta hakkas otsima , mil viisil võiksid pildid erineda teiste kunstnike piltidest ning samas panna vaatajaid mõtlema kunsti suuruse ja võimaluste üle. Alustuseks otsustas valesti joonistama õppida. Maailm on ju täis kunstnikke, kes suudavad pintsliga fotografeerida, kuid need pildid olid Navitrolla jaoks tühjad nagu amatööride fotod perekondlikest sündmustest.
Mingil suvalisel päeval vedeles ta oma tuttava juures ja lehitses lauale jäetud erootikaajakirju. Ta tegi enda jaoks huvitava tähelepaneku, et 99% modellidest on piltidel avatud suuga . Arvas , et see ei ole lihtsalt niisama fakt ja asus veelgi hoolsamalt pilte vaatama . Poole tunni pärast jõudis otsusele, et hakkab kujutama oma piltidel ainult lahtise suuga koeri . Koerad tundusid talle igati sobivamad tegelased olevat kui naised, sest koerad meeldivad peaaegu kõigile
Juba esimestel näitustel selgus, et inimesi shokeeris tema piltidel just ärritamise puudumine.Talle endalegi ootamatult said pildid väga kiiresti populaarseks ja nüüd muutus ka Kunstiakadeemiasse astumine täiesti võimatuks, sest paljude näituste käigus oli tema kunstist saanud midagi nö. rahva lemmikkunsti sarnast. Loomulikult ei mahtunud selline ebaakadeemiline lähenemine paljudele tema ametivendadele/õdedele kuidagi hinge ja seetõttu on suhted nendega siiani keerulised. On kummaline, kuidas kunsti edu seostatakse mingi tohutu vedamise või õnnemänguga ning teda kurvastab väga see, et just kunstnikud ei suuda edu taga märgata tööd, eneseohverdamist ja pühendumist.Ta ei ole kokku rehkendanud kui palju näitusi ja ettevõtmisi oma elus korda on saatnud, kuid aja jooksul on neid kogunenud omajagu. Samuti ei ole oma kunsti õigustamiseks või populariseerimiseks mitte midagi muud teinud kui istunud ateljees ja töötanud. Seesama töörõõm ongi teda rõõmsana hoidnud ja elamiseks jõudu andnud.
JÜRI ARRAK
(sündinud 24.oktoobril 1936 Tallinnas) on eesti maalikunstnik , graafik ning metalli- ja filmikunstnik.
Ta sündis teenistuja perekonnas; Henno Arraku poolvend, olnud abielus Urve Arrakuga. Lõpetas 1955 Tallinna Mäetehnikumi, õppis aastast 1961 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, lõpetas selle 1966 metallehistöö erialal.
Töötas Tallinna Metallitoodete Tehase kunstnikuna ja 1968-1969 "Tallinnfilmi" lavastuskunstnikuna; aastast 1969 vabakunstnik. Eesti NSV teeneline kunstnik (1988). Aastast 1969 Kunstnikkude Liidu liige.
Kuulunud rühmitusse ANK '64. Hakkas juba üliõpilasena metallehistöö kõrval viljelema maalikunsti ja graafikat. Varastes maalides ja estampides on kujundid tasapinnalised ("Saabumine võõrasse jaama", 1970, erakogu, Tallinn; "Kentauride võitlus lapiitidega" 1972), hilisemais on muutunud ruumiliseks. Tema jutustav maailm on paradoksaalne, maalist maali kordub masktegelaskuju, mis kontekstist sõltuvalt saab uue tähenduse. Looming on jutustav, lähtub kultuuritraditsioonist. Arrak kasutab arhetüüpe, muudab ja parodeerib pühaks peetud müüditõlgendusi ning pakub uusi (" Europe lahkumine", 1975; "Jüri võitlus lohega ", 1979; " Kandjad ", 1980; "Inimesed esemetega", 1985, Eesti Kunsti Investeerimise Fond).
Kunstniku kujutlusvõime loob suure sisendusjõuga ootamatuid nägemusi (" Tsirkus ", 1977, Eesti Kunsti Muuseum ; "Tornide linn", 1979; " Pasunapuhuja ", 1980; "Müüritrepil", 1981, Eesti Kunsti Muuseum; "Hunt kuldse kepiga", 1983; "Pillipuhuja", 1985, erakogu, Tallinn).
EPP-MARIA KOKAMÄGI
Epp-Maria Kokamägi on sündinud 28. jaanuaril 1959 Tallinnas. 1983. aastal lõpetas ta Eesti Riikliku Kunstiinstituudi maalijana . Alates 1984. aastast kuulub ta Eesti Kunstnike Liitu.
Epp Maria Kokamägi loomingulised tegevusalad on õlimaal, akvarell, raamatukujundus ning teatri- ja kinokujundus.
Epp Maria Kokamägi on Imbi Lind'i ja Luulik Kokamägi tütar ning Jaak Arro abikaasa.
LUULIK KOKAMÄGI
Luulik Kokamägi
15. aprill 1921 – 25. juuni 1986
Luulik Kokamägi sündis Pärnus, kuid oma lapsepõlve ja noorusaja elas Valgas . Kunstihariduse omandas ta alates 1947. aastast Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ja 1953. a. lõpetas Tallinnas ERKI . Aastal 1946 töötas Valgas "Säde" teatri dekoraatorina, 1953-57 Tallinnas Kunstitoodete Kombinaadi dekooriateljees, seejärel oli vabakutseline kunstnik, 1979-1980 oli ERKI maaliõppejõud, aastast 1956 Kunstnike Liidu liige.
Ta elas Tallinna Kunstihoones nn. kunstnike majas , praeguse aadressiga Vabaduse väljakul, kus neljandal korrusel oli ka tema ateljee. Luulik Kokamäe loomingu algperioodi kuuluvad lüürilise kallakuga realistlikud portreed, milles ta jätkas Eesti portreemaali häid traditsioone. Sellest perioodist on maalid Inge Teder 1957, Imbi 1959, Inna Taarna 1961, baleriin Elonna Spriit 1963 (kõik EKM).
Luulik Kokamäe loomingu kõrgaeg oli 1970-80ndad, mil kujunesid välja impressionistlik maalilaad ja meelisainestik. Seda perioodi iseloomustavad avarad ja valgusküllased maastikud rahulikes poosides figuuridega: Rauge õhtu 1974 (EKM), Epp orhideega 1976 (EKM), Epp 1978 (EKM), Pierrot öö 1980, Kevadõhtu 1980, Jaanipäeva paiku 1981 (erakogus) jne.
1981 sai ta Konrad Mäe nimelise kunstipreemia. Hulgaliste näituste seast on meeldejäävamad 1979. a. Eesti Riiklikus Kunstimuuseumis ja 1991. a. Tartu Kunstimuuseumis asetleidnud näitused.
Kasutatud kirjandus
www.google.ee
www.wikipedia.com
www.navitrolla.ee
www.eppmaria.ee