Navitrolla (1)

Navitrolla ( Heiki Trolla )
Heiki Trolla, keda tuntakse paremini kunstnikunime Navitrolla all, on sündinud Lõuna-Eestis Võru linnas 10. augustil 1970. aastal. Võrumaa kõrgustikest, kus saatis Heiki mööda enda esimesed eluaastad , kolis ta enda perega 1978. aastal tasasele ja rahulikule alale , Navi külla. Peatselt astus ta seal kirikukooli, mis talle vastumeelseks osutus. Elukoha vahetamise tulemuseks oli aga see, et noorukest tabas šokk ning ta tõmbus endasse. Nii ei liitunud ta ei pioneeriorganisatsiooni ega komsomoliga, sest kollektiivsetele ettevõtmistele eelistas ta olla üksi ning joonistada. 1985. aastal lõpetas Heiki kirikukooli ning tegi katsed Tartu Kunstikooli , kus teda vastu ei võtnud. Nii jätkus koolitee hoopis ühes Võru keskkoolis 1988. aastani. Kunstist siiski ta ei loobunud ning joonistamise algtõed omandas tuntud kunstniku Viive Kuksi juures. 18-aastaselt üritas noor kunstnik taas sisse astuda ametlikku kunstiinstitutsiooni, kuid paraku ka see kord ei võetud teda vastu. Hariduse omandamist pidas Heiki siiski tähtsaks ja nii asus ta Tartu Ülikooli geoloogiat õppima. Ülikooli ajal luges ta palju raamatuid, eriti filosoofilist- ja ilukirjandust , ning õppis hiina ja hispaania keelt. Samal ajal külastas ta ka sageli Tartu Tähetorni, kus meeldis talle vaadata teleskoobiga Kuud. Kui 1989. aastal ka kolmas katse sisse saada ametlikku kunstikooli luhtus, otsustas ta peale edukat eksamite sooritamist ülikoolist lahkuda ning hakata tööle, kuigi ta polnud üldsegi halb õpilane, hoopis vastupidi, tal olid viied ning ta oli ainuke, kes sai kursuselt kõrgendatud stipendiumit. Kursusekaaslase Tarmo Roosimölderiga, kellega nad ülikoolist koos lahkusid, lõid nad mitteametliku kunstnikerühmituse “Lüliti”. Päevast, mil Navitrolla lahkus ülikoolist, hakkas ta ennast kunstnikuna teadvustama. 1989/90.aastatel toimus “Lüliti” esimene näitus Tartus, millele peatselt järgnevad ka teised Tallinnas, Võrus ning mujalgi. 1990. aastal pidas järjepidev Heiki vajalikuks veel üritada sisse astuda kunstikooli. Nii läks ta neljandale katsele, kuid ka see ebaõnnestus. Sellel ajal tabasid teda ka isklikus elus ebaõnnestumised ning veel polnud müüdud ka ühtegi maali. Üldine kriis saabus 1992. aastal, kui “Lüliti” oli justkui suremas ning Tallinnasse läinud ning tööd meeletult rabav Navitrolla oli läbinud juba mitmeid maali kujunemise etappe, mida saatsid kord õnnestumised, kord ebaõnnestumised. Peagi avastas ta aga, et loomades on midagi sellist, mida ta pidas vajalikuks enda maalil kujutada. Nii juhtus, et näiteks koerad , keda ta erootikaajakirjades järjepanu avatud suudega poseerivate naiste eeskujul hakkas lahtiste suudega joonistama, olid talle väga südamelähedased. 1992. aastal kolis ta Tartusse tagasi ning tema kui kunstniku edu hakkas tasapisi kasvama. Ta korraldas mitmeid väiksemaid näitusi ja ka “Lüliti” sai uue hoo sisse. 1993. aastal oli suur läbimurre - toimus Navitrolla ja Tarmo Roosimöldri näitus Tartu galeriis “Vaal” ning tähelepanu äratas “Lüliti” kui ühing, kuid tunnustust ei leidnud selle tööd, sest loomingult puudusid tolleaegsed tööstuslikud teemad ning üldse olid joonistused liiga optimistlikud “selle aja” jaoks. “Lüliti” läks sel aastal laiali, kunstnikud jätkasid omaette . 1993/94. aastatel arvati vahepeal veelkord Võrus elanud ning siis taas Tartusse kolinud Navitrolla Tartu kunstnike hulka. Navitrollast oli saanud tõeline kunstnik, mida näitas kindlalt tema näitus Tartus “ Sebra ” galeriis. 1994. aasta suvel esines Navitrolla Tartu kunstnikega Tamperes ühisnäitusel. 1995. aasta Helsingi Tuglase seltsi näitusel avaldas muljet ja tekitas huvi paljudes Navitrolla uudislooming. Sellest ajast saadik on Navitrolla looming sattunud laia kunstihuviliste ringkonna kätte ning kuigi on talle ette heidetud puuduvat akadeemilist kunstnikuharidust, on ta siiski kunstnik! Praegu elab Navitrolla Tartus, tal on uhke galerii Toompeal, tema pilte ostetakse väga suurte rahade eest ning ta korraldab ja on korraldanud välismaal mitmeid näituseid, näiteks Inglismaal(1997), Prantsusmaal ning Nevadas(1999) ja Lätis(2001). Tema lustakas ning looduslähedane looming kogub ikka ja üha rohkem populaarsust. Ent olenemata suurest tähelepanust ja kuulsusest ei ole muutunud Navitrolla upsakaks ning oskab endiselt hinnata ümbritsevat loodust, raamatute lugemist ja talle sümpatiseerib iga päevaga üha rohkem maaelu , millega ta tulevikus plaanib hakata üha enam tegelema. Navitrolla kunsti on liigitatud küll naivismi, küll sürrealismi äärealadele. Nii nagu tänapäeval kõik seguneb, nii on ka Navitrolla kunst omapärane segu minevikust, tänasest ja üldisest globaliseerumisest.