Leidsid 16 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti Keel: Lauseliikmed". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
öeldis, tegusõna, määrsõna, käändsõna, põhiarvsõna, määrsõnad, õuna, sihitis, olend, tegevusega, ajamäärus, astusid, oleviku, täisminevik, lõpetatud, tõlkinud, sirkel, eelnenud, väljendamiseks, sooritaja, tegija, puravik, puududa, asesõna, läksime, albert, linnud, mitmuses, ripub, ebamäärane, aadam, kuuluda, öeldistäideNad kõnnivad kitsal sillal. Öeldis võib koosneda ühest (nt: luuletab, näeb) või mitmest sõnast (nt: näib mõistvat, üles tõusma), mis ei pea lauses kõrvuti paiknema. NÄITEKS: Ta on mulle seda kaks korda meelde tuletanud. Öeldiseks võib olla · tegusõna liht- ja liitaeg, eitav kõne: kõnnib, luuletame, on õppinud, oli alahinnanud, pole näinud, ära ütle; · ühendtegusõna, mis koosneb tegusõnast ja määrsõnast: kirjutab üles, ajasime segi, astusid läbi; · väljendtegusõna, mis koosneb tegusõnast ja käändsõnast: murrame pead, õpin pähe, lasti jalga; · tegusõna pöördelise ja käändelise vormi ühend: võid kasutada, tuleb harjutada, hakkas naerma, tundub oskavat, näib tukkuvat. Eesti keeles väljendatakse tulevikku tegusõna olevikuvormide abil, saama-tulevikku peetakse ebasoovitavaks. Öeldisest oleneb temaga lauses seotud käändsõnavorm seda nimetatakse rektsiooniks.
Sihitis Lauseliige, mis näitab olendit või asja, kellele või millele on öeldisega väljendatud tegevus suunatud. Sihitis on tegevusobjekt. Öeldistäide Tegusõnale "olema" lisatakse sageli mõni käändsõne, sest ta näitab, missugune on lause alus. Seega saab öeldistäide esineda ainult lausetes kus on olema- vorm ja lauselige alus. Öeldistäide võib olla nimetavas, harvem osastavas käändes. Määrus Lauseliige, mis tähistab tegevusega kaudsemalt seotud osalisi või tegevusega kaasnevaid asjaolusid. Iga lauseliige, mis ei ole alus, öeldis, sihitis või öeldistäide on määrus. Kohamäärus Ajamäärus Viisimäärus Hulgamäärus Lisand Täpsustus, mis tähitsab sama asja, mis põhigi.
LAUSEÕPETUS Lauseõpetus ehk süntaks on grammatika osa, mis kirjeldab lause ehitust (millised on lause osad ja nende vahelised seosed). Lausele on keeleteaduses antud üle 200 erineva definitsiooni. Lause abil saame: 1. saame väita (Juhan luges lehte.) 2. küsida (Kas Juhan luges lehte?) 3. käskida (Loe lehte!) 4. loota/soovida (Loeks ta ometi lehe läbi!) 5. imestada (Ta luges lehe tõesti läbi!) Lause tähendusteks on: tegevus, protsess, seisund. Lause moodustajateks on: 1. sõnad 2. fraasid 3. lause lühendid 4. osalaused Laused liigituvad omakorda liht-ja liitlauseteks. FRAASID Lause koosneb peale sõnade ka fraasidest. Fraas koosneb vähemalt ühest sõnast, mida nimetatakse fraasi põhisõnaks. Põhisõnaga sama fraasi koosseisu kuuluvad ka laiendid. Fraasile annab nime põhisõna sõnaliik. 1. Nimisõnafraas (väike poiss, suur linn) 2. Omadussõnafraas (väga suur, väga ilus) 3. Kaassõnafraas (haiguse tõttu, üle aia) 4. Määr
Eelistatakse siiski mitmust, kui hulgafraas on lause algul või väljendab täpset hulka, ning ainsust, kui hulgafraas on lause lõpus või väljendab ebamäärast hulka. Vrd Kolm meest lükkavad (lükkab) paati vette Paati lükkab (lükkavad) vette kolm meest Umbes kümme meest lükkab (lükkavad) paati vette. Kui arvsõnafraasil on määratlev ehk determineeriv laiend, siis on öeldis mitmuses. Nt Need/kõik kümme poissi meie klassist astusid ülikooli. Koodi neli viimast numbrit olid muutunud. 3. Omajalauses tingib lauselõpuline hulgafraas alati öeldise ainsusevormi. Nt Neil oli kolm poega. 1. Ja/ningrinnastuse korral on öeldis harilikult mitmuses, nt Jüri ja Peeter astusid ülikooli. Mõnel juhul kasutatakse siiski ainsust. Öeldis on ainsuses, kui iga rindliiget vaadeldakse eraldi. Nt Iga mees ja (iga) naine peab teadma oma õigusi. Siis tüdines üks, teine ja kolmasning lahkus mängu juurest.
9. KLASSI EESTI KEELE EKSAMI KORDAMISMATERJAL VÄLDE Eesti keeles on rõhu ülesandeks tähistada sõna algust ehk eesti keeles on rõhk esimesel silbil. I välde lühikese silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult lühikestes silpides. Lühikesed silbid ei saa omakorda esineda üheski teises vältes peale I välte. Pearõhuline silp on lühike ja sellele ei järgne k, p, t. Nt ka-la, ja-nu-ne-ma, ve-de-le-ma II välde pika silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult pikkades silpides. Pearõhuline silp on pikk. Pearõhulisele lühikesele silbile järgneb k, p, t. Nt koe-rad, ham-mas-test III välde kolmanda välte puhul on tegemist ekstra rõhuga, millega võib hääldada pikki silpe. Pearõhulist pikka silpi hääldame ülipikalt. Sõna on ühesibiline. Tavaliselt võib sama häälikulise koosseisuga silpe hääldada kas tavalise rõhuga (II vältes) või ekstra rõhuga (III vältes).
- Tegusõna pöördeline vorm=öeldis=predikaat=lause tuum - Lauseliige, mis väljendab tegijat=alus (kes, mis, keda, mida) - Lauseliige, mis väljendab osalist, kellele või millele tegevus on suunatud=sihitis(kes, mis, keda, mida, kelle, mille) - Adverbiaal= lauseliige, mis märgib tegevusega kaudsemalt seotud asjaolusid=määrus (nimisõna, nimisõna ja kaassõna, määrsõna)(kohamäärus, ajamäärus, viisimäärus, hulgamäärus) - Prediaktiiv= nimisõna või omadussõna, mis kuulub tegusüna olema juurde=näitab, kes, mis või missugune alusega tähistatav on - Aluse, sihitise ja määrusena esineva käändsõna juurde võivad kuuluda täpsustavad sõnad, mida nim. täiendiks.(kelle, mille, missugune)
1.Keele tekkimine, keelkonnad, keelefunktsioonid Keele tekke kohta on esitatud palju hüpoteese kuid üksi neist ei ole võitnud üldist tunnustust.Arvatakse et keel tekkis niimoodi et kui inimahvist sai inimene kes käis kahel jalal siis muutus tema hingamisteede asend ning siis oli võimalik hääldada igasuguseid häälikuid. Selleks,et rääkida on vaja keelemeelt,mis eristab meid loomadest. On olemas kolm suuremat keelkonnda:Indoeuroopa keelkonnd(läti,rootsi,norra,saksa),hiina-tiibeti keelkond(hiina,tiibeti),uurali keelkond(eesti,soome,ungari).Uurali keelkond jaguneb kaheks:soome- ugri keelkond(ugri,volga,saami) ja samojeedi keelkond(samojeedi keel). Keele funktsiooni:info edastamine,kuuluvuse väljendamine,tunnete väljendamine,mõttlemine,suhtlemine. 2.Keelemärk ja leksikaalsed suhted Keelemärgid on sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Sümbol-märk, millega tähistatakse mingit mõistet Tähistaja- sõna"lill" tähistatav-lill Sünonüümid samat
toimuma. Paljud kohamäärsõnad meenutavad ka seisukoha või väliskoha käändeid. Näide: eest, ee, ette, kõrgel, kõrgelt, kuskil, kuskilt. · Ajamäärsõnad väljendavad millal mingi sündmus toimuma hakkab või juba toimus. Näide: eile, täna, homme, viimati, suviti, kevaditi, talviti, sügiseti, ammu, varem, hommikuti, harva, kaua. · Viisi- ja seisundimäärused märgivad tegevusega seotud viisi ja seisundi tunnused (kuidas?). Näide: meeleldi, halvasti, vapralt, alati, norgus, lokkis, lukus. · Hulgamäärsõnad märgivad hulka või määra (kui palju? kusagil on? kuhugi mitmekesi mindi?). Näide: palju, vähe, väga, tohutult, veel, märksa. · Rõhumäärsõnad annavad edasi kõneleja hinnangut. Näide: võib olla, kahjuks, arvatavasti, eelkõige, juba, kindlasti, ometi, noo.
väljendab ebamäärast hulka. väljendab täpset hulka. Paati lükkab vette kolm meest. Umbes Kolm meest lükkavad paati vette. kümme meest lükkab paati vette. Muude hulgasõnade korral on öeldis Kui arvsõna juures on täpsustav harilikult ainsuses. laiend, on öeldis mitmuses. Palju inimesi sai surma. Saalist lahkus Need/kõik kümme poissi meie klassist enamik saadikuid. astusid ülikooli. Tema isikukoodi neli EKK: osa, enamik, muist, mitu, paar, viimast numbrit olid muutunud. tosin võimalik ka mitmus. *Noorema vanuseastme rühm, kes paistsid silma … > kes paistis silma… või-rinnastuse puhul: Viimati käsitles seda teemat (kas) Peeter Piir või Rein Raja. Ainsuslik öeldis, kui alusel on kaasaütlevas või koos-kaassõnaga laiend: Nõupidamisele saabus ettevõtte direktor (koos) kahe osakonnajuhatajaga. Siis tüdines üks, teine ja kolmas ning
1 REEGLID, MIDA PÕHIKOOLI LÕPUKS ON VAJA TEADA Eesti keeles: ÕIGEKIRI: Täishäälikud e Kaashäälikud e konsonandid vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Helilised Helitud (h ja s) L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline. Sulghäälik e klusiil sõna algul. Nt kaas gaas, paas baas, tuss duss, pall ball, poks boks, kong gong, keiser geiser, toos doos, palett ballett, parkett barett jms. Kaashäälikuühendi õigekiri:
1 ROOTSI KEELE GRAMMATIKA SISUKORD Tähestik ja hääldus 3 NIMISÕNA & ARTIKKEL 6 Artikkel 7 Määramata artikkel 7 Nimisõna mitmus (määramata vorm) 8 Määratud (lõpp)artikkel 13 Määratud vaba artikkel 15 Käänded 16 ASESÕNA 18 Isikulised asesõnad 18 Enesekohased asesõnad 19 Näitavad asesõnad 19 Küsivad asesõnad
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogil
Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna keele kõige olulisem üksus. Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna: 1. esineb üksi 2. liigub tervikuna, ei jäta oma osasid maha 3. omab tähendust On ebatüüpilisi sõnu, nt artiklid, mida ei saa sõna juurest liigutada, nt "ei" ei liigu tegusõna eest kuskile; sidesõnad. sõnavormid - ühe ja sama sõna eri kujusid, mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, kuidas neid lauses kasutada saab. Sõnavormid erinevad üksteisest oma grammatilise tähenduse poolest. sõne teksti statistiline üksus; tühikute vahel olev üksus. Sellest räägitakse teksti pikkuse puhul lekseem sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma, mõnikord eristatakse tüve ja juurt.
pöördes: tee, käi, samuti osastava käände lõpus pesa-tüüpi sõnadest. 7) 1 Jäänukmorfeem aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride kadudes tekib keelde uusi morfoloogiliselt liigendamatuid sõnu, mis võivad kunagi olla kuulunud mingi täistähendusliku sõna vormiparadigmasse, kuid on hiljem jäänud morfoloogiasüsteemist välja. Nt mitmed eesti keele määrsõnad, milles võib veel olla säilinud vanu possessiivsufiksite elemente, nt eales, iganes, tahes, samuti vanad instruktiivi vormid paljapäi, üksipäini. Ka paraku, õnneks. NB! Sünkrooniliselt ei analüüsita! 8) Kliitik võrreldes grammatiliste ja leksikaalsete morfeemidega liituvad kliitikud tüvedele vabamalt. Need ei ole enamasti seotud mitte niivõrd tüve, kuivõrd konkreetse muutevormi või fraasiga ega saa esineda lauserõhulises positsioonis
absoluutsed üldistused võivad olla ka eranditud (nt oraalsete vokaalide esinemine) universaalne tendents lubab mingeid erandeid 5. Sotsiaalkultuuriline ja bioloogilis-kognitiivne aspekt keeles. Sotsiaalkultuuriline aspekt keeles Keeleline suhtlus on inimese sotsialiseerumise e ühiskonna liikmeks saamise tähtsamaid vahendeid. Laps õpib läbi keelemängu - sotsiaalne käitumine, kus läbi keele teadvustatakse käitumist - palumine, tänamine, küsimine. In on sotsiaalne olend, kelle elu suunavad mitmed ühiskonna normisüsteemid, tähtsaim neist on keel. Keelelise normi rikkumine raskendab sõnumist arusaamist. Keelel on oluline osa ka inimese identiteedi kujunemisel nt nimi. Keelevõime ei ole seostatav mingi konkreetse piirkonnaga ajus. Igal in on olemas tema esimese keele hääldamisharjumused, sõnad, tähendused mis on ajus alaliselt esindatud. Loomulikul keelel on üldistusvõime in teavadvuses on sadu tuhandeid sõnu , kuid kasutavad vaid
KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6. võõrsõnu silbitat
annaabi.ee 
