Eesti ja ohtlikud jäätmed (8)

Eesti ja ohtlikud jäätmed
referaat
Ohtlikeks jäätmeteks loetakse neid jäätmeid, mis oma keemiliste või omaduste tulemusena on kahjulikud inimesele või keskkonnale. Nad erinevad tavajäätmetest, kuna on juba väikses koguses keskkonnale või inimestele kahjulikud. Seepärast on ka väga oluline, et neid ei veetaks tavajäätmete prügilasse, vaid käideldaks erilisel viisil ja ei ladestata loodusesse või kanalisatsiooni. Selle tõttu on oluline, et ohtlike komponente sisaldavate toodete tarbija oleks teadlik ka sellest, kuidas nendega edasi käituda, kui need tarbetuteks on muutunud. Seda eelkõige seepärast, et ohtlikke jäätmeid pole soovitatav pikka aega kodus hoida, kuna nii jääb ka terviserisk koduses majapidamises .
Enamlevinud ohtlikud jäätmete eelkäitlus
Ohtlike jäätmete hulk on reaalselt väga suur, kuid siiski on neist mingi osa laiemalt tuntud kui teised. Kõige tuntumad on igasugused meditsiinijäätmed, elavhõbedat sisaldavad jäätmed, akud , patareid, õlid ja õlifiltrid, lahustid , värvid ja lakid, fotokemikaalid, elektroonikajäätmed, vanades külmkappides leiduv freoon , tulekaitseks kasutatav kiudjas mineraal asbest ning ka tulekustutid .
Asbesti kasutusvaldkond hõlmab põhiliselt igasugu materjale, mis on seotud tulekaitsega, aga samuti kasutatakse seda tema painduvuse ning keemilise ja mehhaanilise vastupidavuse tõttu. Näiteks on asbest kasutatav torude isoleeraines, elektriseadmetes ning põranda- ja katusekivides. Hoolimata oma headest omadustest on sellel võimalik, et isegi rohkem kahjulikke omadusi. Eriti tuntud on asbesti kantserogeenne mõju: asbestitolmu sissehingamine võib põhjustada kopsuvähki. Selle pärast on oluline teada, kuidas seda peab käsitsema. Nimelt, kui see on heas olukorras, siis ei pea seda kuskilt eemaldama, samas kui see on õrnalt kahjustatud või lahtine , oleks mõistlik see ümber pakkida. Kindlasti ei tohiks ka pühkida tolmu või tolmuimejaga koristada materjale, mis võivad sisaldada asbesti. Tähtis on ka see, et asbestijäätmete kogumisel tuleks kasutada suletavaid mahuteid. Teada on ka vaja, et kõik prügilad asbesti vastu ei võta, seepärast tuleb eelnevalt uurida, kuhu neid viia saab. Kõige lollikindlam on nad viia lihtsalt ohtlike jäätmete prügilasse. Need asbestijäätmed, mis pole kahjustatud, võib viia ka tahkeid materjale vastuvõtvasse prügilasse. Kindlasti ei tohi asbesti põletada.
Akud ja patareidki võivad olla mitmel moel inimesele kahjulikud. Näiteks autoakude puhul põhjustab seda ohtu just see, et nad sisaldavad väävelhapet, mis nahaga kokkupuutel põhjustab nahakahjustusi. Kui midagi sellist peaks juhtuma, siis tuleb kindlasti loputada ohtra veega ja pöörduda arsti juurde. Patareisid ja akusid tuleb kindlasti eemal hoida ka tulest ja sädemetest, sest põlemisel vabanevad kaadmium ja elavhõbe, mis õhku ja vette sattudes , sisenevad toiduahelasse ja selle tulemuselt põhjustavad tervisehäireid. Neid ei tohiks hoida ka lastele kättesaadavas kohas, sest näiteks minipatareisid on lastel lihtne alla neelata. Autoakusid võtavad vastu mitmed autoteeninduspunktid ja tanklad, aga elektroonikaseadmete patareisid ja akusid võtavad vastu ka mõned kaubanduskeskused.
Väga palju tekib ka igasugu elektroonikajäätmeid, kuid tihtipeale visatakse need ekslikult tavajäätmete hulka ja ei mõelda, et ka need sisaldavad ohtlikke komponente, nagu tina, elavhõbedat, liitiumit ja raskemetalle. Need vallanduvad just lammutamisel, seepärast ei tohiks kindlasti mitteasjatundja neid laiali lammutada. Elektroonikajäätmeid võtavad vastu näiteks vanametalli kogumispunktid, mõnel juhul on võimalik viia ka need poodi tagasi. Töökorras seadmed tuleks pigem annetada heategevuseks.
Tulekustuteid ehk ei teki küll niivõrd palju, ent siiski arvestades, et nad kuuluvad paljudesse majapidamistesse ja muudesse asutustesse, siis oleks vaja teada ka nende eelkäitlemisest. Tulekustutid on ohtlikud jäätmed, kuna sisu on surve all ja seetõttu on teatud tingimustel see plahvatusohtlik. Ohtlik on ka see, et vanades tulekustutites on tekkinud tetrakloriidsüsinik, mis on tuntud kantserogeen. Tulekustuteid võib viia ohtlike jäätmete kogumispunkti, aga võib konsulteerida ka päästeameti või müüjaga. Enne kogumisjaama viimist , tuleks need kindlast tühjendada. Selle toimingu jaoks peab olema ümbrus puhas, kindlasti ei tohi läheduses viibida lapsed ja lemmikloomad ning ise peaks kandma kaitseprille ja tolmumaski.
Fluorestsentslambid on ohtlikud, kuna sisaldavad elavhõbedat, mis lambi purunedes põhjustab ohtu inimesele, kuna aurub toatemperatuuril ja need aurud on mürgised. Seepärast on mõistlik hoida neid lampe kastis ja lastele kättesaamatus kohas, et vältida purunemist ning käideldes tuleks kanda prille. Ka fluorestsentslampide puhul tuleb arvestada, et kõik jäätmekogujad neid vastu ei võta. Selleks on vaja teha eelnevat uurimist, millised ohtlike jäätmete kogujad neid vastu võtavad ja kas ehk mõned ostukeskused või rauakauplused ei võta neid ümbertöötlemiseks vastu.
Majapidamises tekib ka palju meditsiinijäätmeid. Need on ohtlikud, kuna võivad nakatada teisi inimesi, kes prügiga kokku puutuvad ning samuti võidakse olmeprügi seest varastatud ravimeid valel otstarbel kasutada. Selle pärast on oluline neid hoida turvalises konteineris ning lastele kättesaamatus kohas. Jäätmetest vabanemiseks võib konsulteerida kohaliku kanalisatsiooni haldajaga, et kas tohib väiksema koguse puhul neid eelnevalt destabiliseeritunult tualetist alla lasta. Kindlasti ei tohiks omal volil lasta tualetist alla mitmesuguseid antibiootikume, kuna need võivad hävitada mitmed kasulikud mikroobid või bakterid kanalisatsioonis. Võib rääkida ka mõne haigla või apteegiga või lihtsalt viia ohtlike jäätmete kogumispunkti.
Inimesele väga ohtlikud on igasugused elavhõbedaseadmed, mis võivad väga lihtsalt puruneda. Sellised on kas või kraadiklaasid. Kraadiklaaside puhul on küll veidi lihtsam, kuna ei sisalda suures koguses elavhõbedat. Nende purunemisel tuleb kõik uksed sulgeda, tuba õhutada ja maha läinud elavhõbe pipeti või paberiga üles korjata ja paigutada kinnisesse plastik- või klaasanumasse. Suurte koguste puhul tuleb aga kõik toast evakueerida, sulgeda uksed, lülitada välja keskkütte- või jahutussüsteem ning helistada kohalikku tervishoiuasutusse või professionaalsesse koristusfirmasse, kes omavad spetsiaalset varustust. Kogunenud elavhõbedajäätmeid võib pakkuda ülikooli keemialaborisse katsetsteks või viia ohtlike jäätmete kogumispunkti.
Autoomanikel tekivad ohtlikud jäätmed kindlasti ka mootoriõlide ja õlifiltrite näol. Õli ei tohiks ekslikult kallata suvalisse kohta, kuna on väga toksilise toimega, eriti vee-elukatele. Õli ei tohi ka põletada, välja arvatud õlipõletites. Õli peaks olema pakendatud plastikkannu või -pudelisse, mis on turvaliselt suletav, anum peaks olema ka märgistatud. Õli koguvad mitmed tanklad ning vana õli jätavad endale ka õlivahetuspunktid. Filtreidki võtavad vastu paljud tanklad, aga need peavad olema eelnevalt tühjendatud õlist.
Remonditöödel jäävad üle või saavad kasutatud värvid ja lakid. Kindlasti ei tohi neid purke jätta avatult seisma, sest toatemperatuuril lenduvad sealt mitmed orgaanilised ühendid, mis on tuleohtlikud. Pikemaks ajaks säilitamiseks on vaja need sulgeda korralikult, õhukindlalt. Värvide ja lakkide puhul on ka ohtlik see, et kui nad on vanad, võivad sisaldada inimestele ja loomadele toksilis aineid, nagu pliid , elavhõbedat,kroomi, kaadmiumi, PCB-d. Seesugused värvijääke ei tohi lõplikult ära kasutada ega edasi anda, vaid tuleb viia ohtlike jäätmete kogumispunkti. Tühjad värvi- või lakipurgid võib viia vanametalli kogujale või kui on võimalik ümbertöötlemine, visata tavaprügi hulka.
Ka vedeldajad ja lahustid sisaldavad mitmeid lenduvaid orgaanilisi ühendeid, mis on sissehingamisel mürgised. Samuti on need ohtlikud kuna on võimelised läbi naha imbuma, on tuleohtlikud ja mõned isegi kantserogeensed. Neid tuleks hoida suletud klaas- või metallanumas tuleohututes kohtades ja ei tohi valada kanalisatsioonist alla ning visata muu prügi hulka. Vanad lahustid ja vedeldajad tuleks viia ohtlike jäätmete kogumispunkti ning need, mis on lõpuni kasutamata, anda kellelegi ära.
Fotograafiaga tegelejatel tekib kindlasti ka mitmesuguseid fotokemikaale. Need sisaldavad elavhõbedat, mis on mürgine saasteaine, kuna võib kanalisatsioonis häirida bioloogilist tegevust. Kanalisatsioonist võib alla valada ainult ilmutit ja loputusvedelikku, teised tuleb viia ohtlike jäätmete kogujale. Inimestele on need ohtlikud, kuna näiteks mõned inimesed on fotokemikaalide suhtes allergilised. Kindlasti nendega tegeledes tuleks kaitsta silmi pritsmete ja nahka otsese kontakti eest. Hoidma peaks neid kinnises märgistatud plastiknõus lastele kättesaamatus kohas.
Ohtlike jäätmete kogumiskeskused Eestis
Praeguseks on Eestis juba kolm riiklikku ohtlike jäätmete kogumiskeskust. Kolmas valmis 2006. aasta sügisel, ligi kuus aastat hiljem kui kaks esimest. Esimesed ohtlike jäätmete kogumiskeskused olid Tallinnas ja Vaivaras ning viimane valmis Tartus. Riigil on küll osa jäätmekäitlusest, kuid suurema osa moodustavad ohtlike jäätmete kogujatest erafirmad. Kuigi jäätmeseadus ei nõua riigilt kogumiskeskuste ehitamist, kuid siiski on tänaseni need üles ehitatud riigi rahaga . Riik on otsustanud rahastada kogumiskeskuste rajamist kolmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et Eesti võtab eeskuju Põhjamaadelt; teiseks, kuna ettevõtjatel pole piisavalt raha, huvi ja oskusi nõuetekohaseid kogumikeskuste rajamiseks; ning kolmas põhjus on see, et riik ei suudakski tagada piisavat järelvalvet eraõiguslike kogumiskeskuste üle. Riigi toetus on kahtlemata kasuks tulnud, sest muidu poleks ohtlike jäätmete kogumine niivõrd arenenud kui see praegu on. Kuid sel on ka negatiivne külg: riik pole eriti võimekas järelvalve tagamises. Probleemid tekivad enamasti litsentside jagamisel, kuna ei hinnata alati käitlemisiega tekkivaid ohte .
Ohtlike jäätmete käitlusest Eestis
Eesti ohtlike jäätmete käitlus sai alguse 1990ndate alguses ja on siiani jõudsalt arenenud. Kõige parema ja keskkonnanõuetele vastava käitlemise on taganud AS EcoPro, millel on kõige pikem kogemus ohtlike jäätmete käitlemises. Eeskuju on võtnud Eesti Taanilt ning kogumiskeskuste süsteemi peamine rajaja ja kujundaja just Taani firma Chemcontrol.
Ohtlike jäätmete käitlemine hõlmab jäätmete kogumist, pakendamist, vedu, eeltöötlust, taaskasutamist ja kõrvaldamist. Eestis on kogumine heal tasemel ning väga hästi arenenud. Edukaks on osutunud ka nõuetekohane pakendamine jäätmetekitaja juures. Peale jäätmete kogumist kõigepealt veab käitleja jäätmed lõppkäitlusesse ning seejärel töötleb ja pakendab need oma territooriumil. Eeltööle järgneb lõppkäitlus, s. o taaskasutamine või kõrvaldamine. Lõppkäitluseks on neli eri viisi. Esimene neist on termiline töötlus, mis tähendab, et ohtlikud jäätmed põletatakse kas energia saamise või hävitamise eesmärgil. Teine võimalus on füüsikalis-keemiline ltöötlusvõtted. See tähendab, et jäätmed või nende komponendid neutraliseeritakse ja sadestatakse, pilsveed ja muud õli- ja veesegude lahustatakse ning elavhõbe eemaldatakse lampidest. Kolmas variant on bioloogiline töötlemine, see tähendab naftasaaduste ja orgaaniliste ainetega reostunud pinnase puhastamist kompostimise teel. Viimane ehk neljjas võimalus on paigutada ohtlikud jäätmed eriladestuspaikadesse. Ohtlikud jäätmed, mida ei saa Eestis käidelda tuleks saata välismaale või ladestada lahenduste leidmiseni. Välismaale saatmine on aga kulukas , kuna sealne käitlus on mitmeid kordi kallim ja sinna lisanduvad ka veo kulud. Seepärast jäädakse pigem lahendusi ootama.
Kasutatud materjalid
http://www.keskkonnaveeb.ee/keskkonnasober/kks.php?artk=3_1
http://www.envir.ee/996
http://et.wikipedia.org/wiki/Asbest
Keskkonnatehnika 3/07 lk 26-27
Keskkonnatehnika 5/03 lk 32-34
Keskkonnatehnika 8/07 lk 34-35