Eesti keskkonna seisund ja probleemid (0)

Eesti suurimad keskkonnaprobleemid on järgmised:
- õhu saastumine suurtes linnades ja tööstuspiirkondades, mis mõjub negatiivselt inimese tervisele, loodusele ja ehitistele;
- tööstus-, põllumajandus- ja militaarobjektide jääkreostus, mis ohustab põhja- ja pinnavett ning rikub maastikke;
- põhjaveevarude hoolimatu ja raiskav kasutamine ning sellest tulenev põhjavee kvaliteedi langus;
- veekogude ebaotstarbekas kasutamine, reostamine ning sellest tulenevad probleemid;
- keskkonna saastamine jäätmetega, prügilaterritooriumide kasv ning jäätmekäitluse halb korraldus;
- elustiku ja maastike mitmekesisuse vähenemine, sealhulgas kaitsealade, üksikute liikide ja üksikobjektide ohustatus;
- inimeste elukeskkonna ebapiisav vastavus säästva arengu ja tervisekaitse põhimõtetele.
Jäätmete liigid :

Olmejäätmed

Eelkõige keskkonna aga ka inimeste tervise ja ohutuse seisukohast on oluline olmejäätmete sorteerimine, käitlemine ja taaskasutus .
Kodumajapidamises tekivad olmejäätmed - inimeste elutegevuses või elukorralduses oma tarbimisomadused kaotanud esemed, ained või nende jäägid. Olmejäätmed on kõige raskemalt käideldavad, sest sisaldavad läbisegi mitmesuguseid materjale ning nende koostis on erinev ja võib kiiresti muutuda. Olmejäätmeis on umbes kolmandik paberit ja papi, kolmandik orgaanilist ainet ning kolmandik kõiki muid materjale kokku, ohtlikud jäätmed moodustavad 1..2 %. Seega võivad olmejäätmed sisaldada nii tava-kui ka ohtlikke jäätmeid.
Olmejäätmeist saab välja sorteerida:
 taaskasutatavat materjali (klaasi, paberit, plasti, metalli jms.);
 pakendeid (läbisegi igat liiki pakendeid);
 orgaanilisi või põletamiskõlblikke jäätmeid;
 ohtlikke jäätmeid;
Ohtlikud jäätmed on inimtegevuse need jäägid, mis võivad oma keemiliste või muude omaduste tõttu põhjustada ohtu või kahjustada tervist või keskkonda. Erinevalt tavajäätmetest on ohtlikud jäätmed ka väikestes kogustes keskkonnale ja inimesele kahjulikud. Seetõttu ei tohi ohtlikke jäätmeid vedada lihtsalt prügilasse (seega ei tohi neid paigutada koos tavajäätmetega ühte konteinerisse), vaid nad vajavad erikäitlust. Samuti ei tohi ohtlikke jäätmeid põletada, juhtida kanalisatsiooni või lihtsalt loodusesse paigutada.
Ohtlike jäätmete hulka kuuluvad:
 Aegunud ravimid;
 Elavhõbedat sisaldavad termomeetrid;
 Vanad päevavalguslambid (sisaldavad samuti elavhõbedat);
 Vanaõli, õlifiltrid, õlinõud, õlised kaltsud;
 Vanad akud ;
  Patareid ;
  Happed , leelised;
 Värvi- laki- ja liimijäätmed;
 Lahustijäägid;
 Pestitsiidid;
 Vanades külmkappides ja sügavkülmikutes leiduv freoon;
 Asbest;
 Elektroonikajäätmed;
 Vanad kütused;
 Fotokemikaalid ja muud kemikaalid ;
 Meditsiinijäätmed.
Ohtlikke jäätmeid pole soovitav ka pikka aega kodus hoida, kuna nii säilib terviserisk koduses majapidamises. Ohtlikud jäätmed tuleks kodus koguda eraldi ja viia selleks ettenähtud kohta - ohtlike jäätmete kogumispunkti.
Väheohtlikud jäätmed on oma omadustel inimeste tervisele üldjuhul kahjutud , kuid tulevad looduskeskkonnas tekkivate laguproduktide tõttu eraldi käidelda .
Tootmisjäätmed on toodangu valmistamisel tekkinud jäägid, mida oma tekkekohas antud tehnoloogilises protsessis ei ole võimalik kasutada.
Jäätmehooldus on keskkonnakaitse üks valdkondi, mille eesmärk on vähendada jäätmetest põhjustatavat negatiivset mõju keskkonnale ja tervisele. Jäätmeid tekitamata ei saa läbi ükski inimene ning seetõttu puudutab jäätmehooldus meid kõiki. Lõplikult on möödas ajad, kus jäätmete peamiseks käitlusviisiks oli nende kuhjamine hunnikusse või matmine auku.
Pool sajandit tagasi polnud Eestis teada ühtegi suuremat prügilat. Jäätmed olid loodussõbralikud ja kergesti lagunevad. Vahepealsetel aastakümnetel oli peamiseks jäätmetest vabanemise viisiks ladestamine prügilatesse. Eestis oli palju prügilaid .mille korrastamine ja keskkonnaohutuks muutmine nõudis suuri kulutusi. Tekkivate jäätmete hulk ja ohtlikkus aga järjest kasvab ning seetõttu pole jäätmete käitlemine esiisade kombel enam võimalik. Kui kallis või harjumatu see ka poleks, tuleb jäätmekäitlustavade muutmisega alustada juba täna.
Tänapäevane jäätmekäitlus kujutab endast keerukat jäätmete kogumise, töötlemise, taaskasutamise ja kõrvaldamise süsteemi, mida nimetatakse kompleks- ehk tervikjäätmekäitluseks. Lihtsalt öeldes püütakse igale jäätmeliigile leida sobivaim käitlusviis. Biolagunevad jäätmed nagu aiapraht ja köögijäätmed kompostitakse, et saada väärtuslikku kompostmulda ja vähendada prügilast tulenevat keskkonnareostust. Taaskasutatavad jäätmed nagu metall , klaas ja paber kogutakse eraldi ning võetakse uuesti kasutusse. Ohtlikud jäätmed nagu vanaõli, autoakud, kemikaalid ja elavhõbedalambid töödeldakse selleks sobilikes seadmetes. Ja see prügi, mida teistmoodi kasutada veel ei osata, ladestatakse kaasaegsetes keskkonnale ohututes prügilates. Jäätmekäitluses rakendatakse põhimõtet “saastaja maksab”, mis tähendab, et igaüks maksab oma tekitatud jäätmete eest ise.
Jäätmehoolduse arendamiseks on kõigil oma ülesanded ja kohustused. Oma haldusterritooriumil juhib jäätmealast tegevust kohalik omavalitsus , kehtestades jäätmehoolduseeskirja, korraldades jäätmeveo, edendades taaskasutust ja korraldades ohtlike jäätmete kogumise elanikkonnalt. Ettevõtte kohustuseks on tekitada oma tootmistegevuses võimalikult vähe jäätmeid ja järgida kehtivat seadusandlust. Tavakodanik peaks püüdma taaskasutada võimalikult palju jäätmeid ja tekkinud prügist vabanemiseks liituma korraldatud olmejäätmeveoga.
Jäätmehoolduse toimimine on tihedalt seotud inimeste keskkonnateadlikkusega.