Eesti demokraatlikul ja autoritaarsel perioodil 1918-1940 (1)

„ Nii valitseti Eestit demokraatlikul ja autoritaarsel perioodil ( 1920-1939/40 ) “
Demokraatia Eestis kehtis ajavahemikul 1918-1934, see tähendas, et antud perioodil kontrollis võimukasutust rahva tahe . Aastal 1934 viidi Eestis läbi riigipööre Johan Laidoneri ja Konstantin Pätsi poolt, mille tulemusena lõppes demokraatia Eestis ja alguse sai autoritaarne periood. Autoritaarsel kursil oli Eesti aastatel 1934-1940, sel perioodil oli võim riigijuhi käes ja rahval puudusid peamised poliitilised õigused.
Demokraatlikul perioodil võeti vastu kaks põhiseadust (15.06.1920 ja 24.01.1934). Kuigi teine põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel, sisaldas see ebademokraatlikke jooni.12.03.1934 viisid Konstantin Päts ja Johan Laidoner läbi sõjaväelise riigipöörde, mille tulemusena kehtestati kaitseseisukord ja keelustati Vabadussõjalaste liikumine. Kui demokraatlikul perioodil rakendati võimude lahusust (täidesaatev võim oli valitsusel, eesotsas riigivanemaga, mis vastutas seadusandliku võimu – Riigikogu ees), siis autoritaarsel perioodil (peamiselt 1934-1938) võimude lahususe printsiipi ei kasutatud. Riigikogu oli saadetud „vaikivasse olekusse“, riiki valitseti riigivanema dekreetide alusel. Pätsil/Laidoneril puudus oma poliitika elluviimisel rahva mandaat, kuna valimisi polnud ju toimunud. Ka 1938 põhiseadus polnud demokraatlik – kahekojaline parlament võis ju olemas olla, aga opositsioonile tehti takistusi Riigikogusse kandideerimisel ning parlamendi ülemkoda moodustati Pätsi suvast lähtuvalt. Lisaks sellele hakkasid parlamendi otsused kehtima ainult presidendi nõusolekul.
Sisepoliitika demokraatlikul kui ka autoritaarsel perioodil oli üsna keeruline. 1920. aastatel tekitas Riigikogus ebastabiilsust näiteks parteide paljusus . Iga partei soovis oma programmi ellu viia ja parlamendis toimus tihti vaidlemine ainult vaidlemise pärast (nn. „poliitiline lehmakauplemine“). Koalitsioonivalitsused ei kestnud väga pikalt, kui arvestada, et viies esimeses Riigikogu koosseisus oli 17 erinevat valitsust, kusjuures valimistevahe oli kolm aastat. 1930. aastate algul toimus Eestis sisepoliitiline kriis. See kriis seisnes rahva rahulolematuses elujärje halvenemise tõttu, aga ka poliitikute suutmatusest lahendada riigi siseküsimusi, mille asemel tegeleti suuresti erakondi puudutavate küsimustega. Rahva rahulolematus senise korraga lõi eeldused autoritaarse riigi tekkeks. Sooviti näha riigi eesotsas kindlakäelist juhti . Autoritaarsel perioodil sunniti sisepoliitikas opositsiooni suu lõplikult sulgema, rahvale jagati vaid valitsusmeelset informatsiooni. Keelustati kõik poliitilised erakonnad , loodi valitsusemeelne ainupartei – Isamaliit.
Välispoliitikat juhiti samuti erinevate vaadetega. Demokraatlikul perioodil panustati välispoliitikas Rahvasteliidule (kollektiivsele julgeolekule) ja ka naaberriikidele, kes olid samuti kuulunud Venemaa koosseisu ja tajusid sellest tulenevalt idast tulevat ohtu. Aastatel 1934 – 1939 halvenesid aasta-aastalt Eesti suhted välisriikidega. Põhjuseks võib tuua riigiasjade otsustamine kitsas ringis ja sellest tulenevalt rahva toetuse puudumine valitseva režiimi otsustele. Ma usun, et kui Eestit oleks juhtinud demokraatlikult valitud valitsus sarnaselt Soomega, siis oleks samuti vastu astutud NSV Liidu nõudmistele ja see oleks võinud tähendada Eesti riigi iseseisvuse ja väärikuse säilimist, isegi kui oleks kaotatud võimalikus sõjas NSV Liidule.
Majanduspoliitikas tuli Eestil peale Vabadussõda vähenõudlikult Vene turult ümber orienteeruda Skandinaavia, Saksamaa, Inglismaa turule. Ümber tuli struktureerida nii põllumajandus kui ka tööstus, et nad vastaksid väikeriigi vajadustele. Vaatamata vahepealsele kriisile majanduses 1920. aastate keskel oli Eesti tegelikult kohanemas uute oludega, aga nii nagu ka USA-s ja paljudes teistes Euroopa riikides, mõjus siin majandusele halvavalt Suur Depressioon . Arvan, et just majanduskriis põhjustas enamikes Euroopa riikides sarnaselt Eestiga autoritaarsed riigipöörded (n. Läti, Saksamaa). Autoritaarse perioodi alguses tuldi kriisist välja. Tegelikult arenes Eesti majandus 1930. aastate teisel poolel sarnases rütmis, millega oli alustatud 1920. aastatel orienteerudes Lääne-Euroopa turgudele. Valitsuse poliitika nägi siiski ette mõningat sekkumist majanduspoliitikasse. Näiteks toetati põlevkivi- ja bensiinitööstust. Siiski võib öelda, et Eesti tuli majanduskriisist välja mitte tänu autoritaarsele süsteemile vaid vaatamata sellele.
Aastatel 1918-1934 ja 1934 -1940 valitses ka erinev kultuuripoliitika. Demokraatlikul perioodil oli riigi sekkumine kultuuriinimeste tegevustesse minimaalne. Loometegevusse otseselt ei sekkutud, ent kultuuri arendati ja suunati riiklikul tasandil läbi finantseerimise 1925. asutatud Kultuurkapitali abil ning üritati maksimaalselt soodustada rahvuskultuuri arengut. Autoritaarsel perioodil piirati kultuuritegelaste loomevabadust. Keelustati igasugune võimude tegevuse kritiseerimine mistahes vormis. Riigistati haridus - ja kultuuriinstitutsioonid.
Aastatel 1920-1939/40 toimus Eestis suuri muudatusi nii sisepoliitilistes kui ka välispoliitilistes küsimustes. 1934. aastal toimus Eestis riigipööre, mille tagajärjel muutus Eesti demokraatlikust riigist autoritaarseks. Kui demokraatlikult perioodil oli kultuuritegelastel vabad käed, siis autoritaarsel perioodil hakati kultuuriinimeste loomevabadusi piirama, demokraatia puhul sekkus riik erinevate eluvaldkondadesse minimaalselt aga autoritaarsel korral riik kontrollis kõik- võimalikke elualasid, samuti piirati sõnavabadust ehk pandi tsensuur trükikodadele. Aastail 1930-1934 oli Eesti majandusraskuste küüsis. 1934. aastaks suudeti suurematest majandusraskustest üle saada. Aastaks 1935 majandusraskused puudusid ja toimus pidev majanduskasv kuni 1939. aastani.