Eesti ajalugu viimase 100 aasta jooksul (0)

Eesti ajalugu viimase 100 aasta jooksul
Viimased sada aastat on olnud sündmusterohked. Alustades aastast 1915. Sel aastal oli palju olukordi, mis härisid eluolu. Häiritud oli Tartu Ülikooli töö. Alates sõja algusest on suletud 12 saksakeelset keskkooli; suletud olid ka kõik saksa ajalehed ja seltsid. Eesti üliõpilaste arv jõuab üle 1000. 1916 aastal alustab tööd esimene põlevkivikaevandus. Möödunud on 100 aastat Eestimaa talurahva pärisorjuse vabastamisest. 1918 aasta 28. novembril algas Vabadussõda . Toimusid lahingud Narva pärast ja linn langes Punaarmee kätte. Tallinnasse jõuab ka esimene välisabi Soomest (vintpüssid, kuulipildujad ja suurtükid). Punaarmee vallutab üle poole Eesti mandriosast. 1919 rajatakse Punane Rist . Endiselt toimuvad Punaarmee rünnakud. Mais toimub Eesti vägede pealetung Pihkvale. Toimuvad mitmed Balti riikide konverentsid , kus otsustatakse taotleda ühise rahulepingu sõlmimist Venemaaga. 1920 aastal võtab Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse. 1922 aastal sõlmitakse Eesti-Prantsuse kaubandusleping . Detsembris toimub esmakordselt üldine rahvaloendus. 1925 aastal kinnitab Riigikogu Eesti riigivapi . Aasta jooksul hoogustub väljarändamisliikumine. Eestist lahkub palju inimesi. 1939 aastal toimus Talvesõda . Eesti iseseisvuse lõpp oli seotud uue maailmasõja algusega. 17. juunil Eesti okupeeriti punaväelaste poolt. Toimus küüditamine , see mõjus rahvale šokina. Toimus ultimaatum , kus nõuti täiendavate baaside loomist ja valitsuse vahetamist. Valitsus vahetati nõukogudemeelse vastu, valitsuse eesotsas Johannes Vares- Barbarus . Juhuks, kui Eesti ei anna NSV Liidu nõudmistele järele, oli Punaarmeele antud korraldus Eestist rünnata. Nõudmiseks oli luua Eesti territooriumile NSV Liidu sõjaväebaasid. Eesti ei kuulutanud välja mobilisatsiooni, vaid rõhutas oma erapooletust.1939 aastal liideti Eesti Nõukogude Liiduga. Eesti kirjutas alla ka baaside lepingule. Balti riigid annekteeriti, kui Saksamaa sissetung Prantsusmaale oli maailma tähelepanu endale tõmmanud. Eesti blokeeriti maalt, merelt ja õhust. Eestlastel ei õnnestunud omariiklust taastada. 1940-41 toimus esimene Nõukogude okupatsioon. See oli metsavendade suurima aktiivsuse periood.
Balti kett oli 1989 aastal Eestis, Lätis ja Leedus korraldatud ühine poliitiline massimeeleavaldus. Kunagi koolitöö käigus tegin intervjuu Eha Looritsaga, kes rääkis oma mälestustest seoses sellega. Kirjutan siia kokkuvõtva jutu sellest intervjuust ja tema mälestustest. Läksime Mõniste sovhoosi . Mina töötasin sel ajal Mõniste keskuses . Sovhoosi buss valmistus minema Balti ketile. See toimus 23. augustil 1989. Selleks, et saaksin Balti ketile minna, pidin luba küsima ülemuste käest ja leidma endale asendaja. Kõik töölised sovhoosis jätsid oma töö pooleli. Töö tehti järgi, paljud töötasid öösel või pühapäeval.
Meie eesmärgiks oli minna Viljandimaale Lilli asulasse. Autosid tuli igalt poolt. Mina võtsin Balti ketile kaasa vana lipu, mis oli minuga sama vana. Autode akendest lehvisid lipud välja. Tunne oli pidulik ja pühalik. Seda on sõnadesse väga raske panna. Inimesed seisid ketis, lipud hoiti püsti, küünlad põlesid auto akendel. Lauldi isamaalisi laule, kõik oli väga südamlik. Kaasas olid transistorraadiod, kust kuulati kõnesid. Tallinnast Marju Lauristin hõikas kolm korda "Vabadus". Kõik inimesed hõikasid kaasa, neid oli seal umbes kahe miljoni ringis . Enamusel pisarad jooksid. Kui hakkas hämarduma sõitis meist mööda Heinz Valk. Ta seisis bussi uksel ja röökis: "Ükskord me võidame niikuinii!". Rahvas aplodeeris ja hõikas hurraa. Kõik tähtsamad inimesed olid Lätti läinud, kus toimus miiting . Seal peeti Eesti, Läti ja Leedu keelseid kõnesid. Kui me sinna jõudsime oli miiting läbi. Liiklus oli väga aeglane - umbes 5-10 km/h. Lätis olid tuhanded lõkked ja sügislilled. Kõik oli väga pidulik ja kaunistatud, küünlaid oli palju. Olime seal kaua, jalutasime, laulsime, kõik olid lõbusad. Inimesed olid kõik nagu sõsarad ja velled. Mitte ühtegi joodikut, autoõnnetust ega pahandust. Koju tagasi sõites laulsime terve tee.
See päev oli väga vajalik. Kõigi lootused olid kõrged. Hingele andis see päev palju. Mitte miski poleks sellele suutnud vastata. Kahjuks oli teisiti arvajaid. Sovhoosi pearaamatupidaja küsis meie käest: "Noh, mida teile seal siis jagati eile, et te pidite sinna just tööpäeval minema?". Seda oli väga valus kuulata. Minu jaoks oli see üks meeldejäävamaid päevi minu elus. Rahvas oli näinud liiga palju valu.Tänu sellele suutsime seda kõike hinnata.
See oli üks tähtamaid päevi minu elus ja jääb igaveseks meelde, päev oli pühalik!
Eesti esimeseks presidendiks oli Konstantin Päts, seejärel Lennart Meri, siis Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves.
2004 aastal liitus Eesti Euroopa Liiduga.