Leiba ei jätkunud alati mitte igaks päevaks. Sageli tuli leivaviljale lisada aganaid, ikaldusaastatel isegi tammetõrusid, sammalt või kanarbikku. Kevadel muutus ka niisugune leib haruldaseks. Leiba peeti pühaks. Seda tunnistab vanasõna "Austa leiba, leib on vanem kui meie". Leivaga ei tohtinud mängida ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta sellele ülesvõtmisel suud andma. 2. Leivakõrvane Kõik muu, mida leivakõrvale lisaks söödi, oli leivakõrvane. Leivakõrvasena tarvitati soolasilku ja poolvedelat jahusuppi ehk körti. Kaua aega ei tundnud eesti rahvas kartulit, selle asemel tarvitati naerist. Tangu- või jahuputru keetis perenaine perele tavaliselt kolmapäeviti või laupäeviti.Kõige tähtsamaks leivakõrvaseks pidas talurahvas "suutäit soolast". Suupäraseks leivakõrvaseks peeti soolast kala ja liha
teadmata. Viinamäeteo Eestimaale jõudmise aeg pole teada. Entsüklopeediagi sedastab vaid kaunis ähmaselt, et «neid on ilmselt mungad sisse toonud». Millise kloostri mungad ja millal, seda ei täpsusta ükski seni teada olev kirjalik allikas. Klaar on vaid põhjus: juba Vana-Roomast alates, kui mitte varem, on osatud viinamäetigude kulinaarseid omadusi hinnata. Munkadele oli see olend aga keskajal paastuaja leivakõrvane, mida toodi lõuna poolt nii Poolasse, Rootsi, Soome kui Baltimaadesse. Viimase poolsajandi jooksul on inimesed neid usinalt laiali tassinud. Sobiliku mulla, taimestiku ja niiskuse korral võib see tigu varjulises koduaias väga jõudsalt paljuneda. Umbes 25 aastat tagasi tõi mu isa Vellavere ilmatarga Vadim Zelnini aiast neli-viis tigu ja poetas Peedul kodutiigi äärde hekivillu. Läinud aastal korjas peretuttav puuriida vahelt oma poolsada tigu kilekotti ja viis koju Keerile.
Second level Third level Fourth level Fifth level TRADITSIOONILISED ÜRITUSED SAAREMAAL KURESSAARE MEREPÄEVAD KURESSAARE OOPERIPÄEVAD KURESSAARE LOSSI PÄEV KURESSAARE KAMMERMUUSIKA PÄEVAD KIHELKONNA KIRIKUMUUSIKA PÄEVAD MUSTJALA MUUSIKAPÄEVAD ÕLLETOOBER MUHU TULEVIKUMUUSIKA FESTIVAL TRADITSIOONILISED TOIDUD Traditsiooniliseks saarlaste peatoiduks on kala ja kartulid (tuhlis). Tähtsaim leivakõrvane oli varem aastaringselt silk. Kalasuppi tehti tagavaraks hoitud kuivatatud või soolatud kalast. Traditsiooniline saarlaste toit on ka kört (jahusupp) kartulid, kaalikad, vesi ja jahu. Leivaroni ehk leivasupp. Rahvustoidu juurde kuulub ka õlu! ÕLU SAAREMAAL Saarlane on läbi aegade olnud kange õllepruulija ja -pruukija. Koduõlle tegemise komme pole Saaremaalt veel sugugi kadunud. Magedest ehk
Kodust võeti kaasa 7-8 leivapätsi, soolaliha ja kartuleid. Süüa keedeti merel ühes potis ja kui keedeti sealiha, siis pani iga mees oma lihatükile puumärgi külge, et pärast keetmist oma tüki ära tunneks. Seda tehti sellepärast, et mõnel mehel oli suurem ja parem tükk, teisel aga kehvem. Merel keedeti suppi ka värskest hülgelihast. Vanasti, kui Kihnus veel hülgeid kütiti, oli hülgeliha igapäevane leivakõrvane, mida soolati tünnidesse nagu sealiha ja keedeti koos kartulitega. (Armastusega Kihnust 2014:147) Hülgepüük jagunes kihnlaste jaoks perioodideks, kus tegemist erinevate püügivahenditega. 1) Talvine püük Riia lahe jääl; 2) kevadine püük Kihnu lähistel paadiga jäätükkide vahel; 3) varasügisene püük Hiiumaa ja Saaremaa lähistel; 4) sügisene võrgupüük Pärnu lahes.
Tangupuder, tanguleem, tanguvorstid, jahuvorstid Sepik, vatsk (lihatükkide, seente, tanguga) Aganaleib Kama, kamakäkid Kiisel Leiva küpsetamine Käed hoolega pestud Leiba ei tohtinud sõtkuda palja peaga Ahi köeti kuusehalgudega Ahju kuumust kontrolliti jahu ahju põrandale viskamisega Leivaastjasse jäänud riismed koguti katsekakuks, pandi ahjusuule küpsema Lastele tehti pisikesi pätse, mille sisse pandi terve koorega muna Leib toidulaual Kõik muu toit on leivakõrvane Mõjutas oluliselt ahju arengut Tavaline ümmargune leivapäts 612kg, väiksemad ovaalsed 36kg Rukkile lisati ka teisi vilju, tavaliselt aganaid Nälja ajal lisati sammalt, puukoort, kasve, tammetõrusid, kanarbikku, sõnajalgu ja marju Leivale vajutati maagilisi märke (rist, peremärk, viiskand) Leivaviil asendas pidulauas taldrikut Leiva tähtsus Vanast/kuivanud leivast keedeti leivasuppi ,,Lapsed tasa tulega, soojad leivad laudil" ,,Kes pudruga leiba sööb satub vangi"
13.09.10223 (2010) Leib on toidu ema Liisa Kaasik Praegu võime pea igast kodu- toidu- ja naisteajakirjast lugeda näpunäiteid ja soovitusi, kuidas kodus leiba kypsetada. Kuigi poelettidel mitmekesistub leivavalik aiva enam, ei ole neist kodukypsetatud leivale võistlejat. Kyllap on leivakypsetamises midagi igiomast meie rahvale, mistõttu nii paljud perenaised koju leivapoju hangivad. Ahjusooja leiva lõhn kodus, selle maitse suus, äratab ellu mälestused meie esiaegadest, mil leib see kõikse peamine toit ja eluallikas oli, kirjutas Maakodus Liisa Kaasik. Leivategu on tänase kiire elu juures ehk liigagi aeganõudev ettevõtmine alates leivajuuretise ehk kohetuse käimapanekust leibade kypsemiseni. Kogu selle pika tegevuse vältel on perenaine mõtetes valmivate leibadega. Kui hakkasin ise juuretisest leiba kypsetama, tajusin leivateo erilist vaimsust....
talu- kui mõisatööd. Suur pere vajas palju sööki. Talupoegade põhitoiduks oli rukkileib, mida perenaine suures reheahjus nädala jao valmis küpsetas. Leiba on Eestis ikka pühaks peetud, leivast on saanud toidu võrdkuju. Leivapätsi lõikas peremees ise, mahakukkunud leivatükk tuli kohe üles tõsta ja sellele suud anda. Vaesemal ajal segati leivajahule hulka aganaid, nii saadi kõva aganaleib, mis ei täitnud hästi kõhtu. Kõige tavalisem leivakõrvane oli soolasilk, mida vahetati kaluritelt vilja vastu. Jaopärast söödi ka liha, seda eriti sügisese loomatapu ja jõulude ajal. Üsna igapäevane toit oli jahupuder ehk kört, mida igaüks võttis suurest kausist oma lusikaga. Söödi veel suppi, aiaviljadest naerist, kaalikat, kapsast. Joogiks oli kali või hapupiim, kevadeti joodi kasemahla. Kui tööd vähegi lubasid, sõi kogu pere koos pika laua taga. Pereisa koht oli laua otsas, lapsed seisid püsti, et paremini toiduni ulatuda.
korjati hoolega kokku kõik leivaraasukesed. Ära ei visatud ka vana ega kuivanud leiba, sellest keedeti leivasuppi. Leivaviil asendas pidulauas sageli taldrikut, kuhu sülti, liha ja teisi toite söömise ajaks peale tõsteti. Tänapäevaga võrreldes söödi sadakond aastat tagasi leiba siiski palju rohkem ja eesti talupoeg sai leivast üle poole päevasest energiavajadusest, samuti põhilise osa elutähtsatest toitainetest. Leib oli ikka veel peamine toit, aga muu toit leivakõrvane. Söömaaja alguses soovib eestlane sööjale ,,Jätku leiba!", millele vastatakse ,,Jätku tarvis!" Soovil ,,Jätku leiba" oli minevikus sügav sisu leiba oli vähe, seda hoiti ja austati, sooviti, et leib ei lõpeks kunagi otsa. Kokkuvõte Rukkileib on eestlasi toitnud kümme sajandit, seetõttu võib kindlalt väita, et see on meie rahvustoit. Kuid rääkides rahvustoidust, unustatakse rukkileib siiski teenimatult ära. Meelde tulevad mulgikapsad, kama või verivorstid
Kohupiimakook Marjavaht e marjalumi Õunakook Mahlatarretised Kaneelirullid Leivasupp(marjadega, puuviljadega) Karask Leib Seenepirukas Rabarbarikook Värsked puuviljad, piimakisell, karamellikisell, ahjuõunad Sepik, pidusai, pärmitaignast plaadipirukad, kartulisaiad, kringel, mulgi korv, pannleib, moosi piirak, kohupiima korp Leib Hapendatud rukkileib – naturaalselt kääritatud. Leiva koostisesse kuulub rukkijahu, vesi, juuretis, sool. Tihti soola ei lisatud, leivakõrvane oli soolane. Lihaleib, silguleib, muude lisanditega leib Sepik, sai, rohekm pühade-ja pidupäevatoit Salatid, suupisted Kartulisalat, põldoasalat, kilusalat, rosolje, seenesalat, klopitud kurgisalat Sült, keel tarrendis, maksapasteet, kamararulaad, lihapallid kastmega, verikäkk, silgud, soolatud räimed, äädika räimed, marineeritud ; praetud räimed, kuivatatud kala, heeringas hapukoorega, kala tarrendis, kilu või
lisanditega (linnasejahu, siirup, terad, seemned, erinevad maitseained) leibu. Tume rukkileib on eestlaste armastatumaid ja tüüpilisemaid toite, millest pikemat aega võõrsil elades tihti puudust tuntakse. Tänapäevaga võrreldes söödi sadakond aastat tagasi leiba siiski palju rohkem ja eesti talupoeg sai leivast üle poole päevasest energiavajadusest, samuti põhilise osa elutähtsatest toitainetest. Leib oli ikka veel peamine toit, aga muu toit leivakõrvane. Söömaaja alguses soovib eestlane sööjale ,,Jätku leiba!", millele vastatakse ,,Jätku tarvis!". Soovil ,,Jätku leiba" oli minevikus sügav sisu leiba oli vähe, seda hoiti ja austati, sooviti, et leib ei lõpeks kunagi otsa. Leib toidulaual Leib seisis söögi ajal laual aukohal ja seda ei lõigatud lahti. Leivapäts asus peremehe ees või tema paremal käel ning sööjate küsimise peale lõikas ja ulatas peremees leivatükke
ei olnud see eriti hinnatud toit. Kala toiduks valmistamise viisid varieerusid vähe: kala kas kuivatati või soolati, suitsutamine on alles hilisema aja nähtus. (1) 9 Siseveekogudest püüti latikat, ahvenat, särge, haugi, peipsi tinti, rääbist jm, samuti vähki. Narva jõest püüti vääriskalu- silmu, angerjat, lõhet-, mis läksid ekspordiks. Läänemere kalasaagis oli esikohal räim. Eesti talurahva peamine leivakõrvane oli silk ehk soolatud räim. Teised püütavamad merekalad oli lest, kilu, tursk, koha, haug ja angerjas. Mainida tuleb ka hülgepüüki, sest värsket hülgepekki tarvitati toiduks. (1) 10 3. Joogid ja joogikultuur Jookide valik oli keskaja Euroopas vaeste ja jõukate jaoks üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust, tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas joogi kvaliteet. Paikkonna
RUKKILEIB MEIE LAUAL ON TERVIS Ideid ja näpunäiteid lasteasutustele LEIVANÄDALA läbiviimiseks. 2008 1 Autor Meeri Talv Toimetaja Anneli Zirkel ISBN 9949-10-708-3 Trükitud: Tartumaa Trükikoda OÜ Esimese trüki koostamist on finantseerinud Eesti Haigekassa tervisedendusliku projekt "Rukkileib meie laual on tervis" 2004 vahenditest. 2008 aasta täiendatud väljaanne on finantseeritud Eesti Leivaliidu ja PRIA turuarendustoetuse vahenditest. 2 Loodus kasvatas rukkiterad, kivi veskil jahvatas nad. Jahust ema küpsetas leiva perel süüa ja tänada... Oskar Ehaste Austatud lasteasutuste leiv...
rahvakunsti seisukohalt märkimisväärsed. Päritolult võib neid pidada väga vanaks. "Jahitaskusse pandud püssi nii kui ka oma moon ning muu tarviduse materjal." Sinna hulka kuulusid näiteks püssirohusarv, haavlitasku, peibutusvile jne. Eraldi lahter oli kotis väiksemate saakloomade ja lindude tarvis. Kalandus Meie kodumaa rohkearvulised jõed ja järved on eesti rahva elus ja elatuses, rahvakultuuris ja ka -usundis etendanud sama tähtsat rolli kui mets. Eestlase igapäevane tähtsam leivakõrvane oli aasta läbi silk, soolatud räim. Öeldi: "Tuhkapäeval viheldakse liha seljast maha ja kala selga", mis tähendas, et liha oli selleks ajaks otsakorral ja tuli hakata läbi ajama ainult kalaga. Eesti sisevete kalastus on niisama vana kui siinne inimasustuski. Vanimad andmed pärinevad VIII a.t. e.m.a. Sindi lähedalt, kus elasid inimesed, kelle olulisem elatusala oli kalapüük. Avameri oli neile elanikele veel liiga tugev vastane.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
