Dostojevski (59)

„Kuritöö ja karistus“
Fjodor Dostojevski
1. Romaanis seostuvad vaesusega mitmed probleemid, nende hulgas alkoholism, prostitutsioon, eneseväärikuse kaotamine ning kuritegevus . Alkoholismi all kannatas teoses näiteks endine riigiametnik Marmelodov, kes jõi selle tõttu maha ka pere viimased sendid. Tema tütar Sonja teenis elatist prostituudina, et aidata vaesuse käes kannatavat isa, tema naist ja kolme nälja käes kannatavat last. Selle käigus kaotas ta eneseväärikuse. Teoses kirjeldati ka umbes 16-aastast tütarlast, kes joobunult tänavatel kooberdas ja lõpuks pingile vajus. Raskolnikov sai aru, et tüdruk oli üsna purjus ning
ei taibanud ilmselt, mis toimub. Tütarlaps hakkas aga huvitavama mõisnikku Svidrigailovit, kellel polnud tüdrukuga kindlasti häid kavatsusi plaanis. See noor tüdruk on justkui sotsiaalsete probleemide kogum. Ta oli ilmselgelt vaene ja paheline (seljas olid tal vaid kerged siidriided, mis tagant olid katki rebitud), oma väärikuse kaotanud ja tegeles ka kuritegevusega. Kuritegevus, üldiselt, on romaani läbivaks sotsiaalseks probleemiks. Peategelase Raskolnikovi tapmise üheks motiiviks oligi vaesus , mille all ta kannatas, ja mis viis kohutavate tagajärgedeni.
2. Raskolnikovi tõukasid kuritööle mitmed motiivid. Kõige tähtsam neist on see, et vaene tudeng pidas end teistest paremaks, priviligeeritumaks. Teoses on öeldud, et ainult haruldastel on õigus teha kuritöid ning astuda üle igasugustest seadustest. Raskolnikov lisas ka, et ’’ haruldane ’’ inimene võib seadusega vastuolla minna siis, kui tema idee teostamine on päästjaks kogu inimsoole. Siit järeldub kuritöö teine motiiv – ebavõrdsus ja vaesus ühiskonnas. Liigkasuvõtja Ivanovna oli jõukas ning käitus teistega halvasti (peksis oma õde) ja Raskolnikovile tundus tema tapmine justkui teenena ühiskonnale. Kindlasti aitas kuritöö saavutamisele kaasa ka puhas juhus. Raskolnikov juhtus kuulma Lizaveta ja kaupmehe juttu, kus öeldi, et järgmisel päeval kell seitse õhtul jääb Ivanonva üksinda. See andis viimase tõuke Raskolnikovi kuritöö sooritamisele. Oli teada täpne kellaaeg ja koht ning mees arvas , et tegemist on parima võimalusega ettekavatsetu edukalt sooritada .
3. Raskolnikov uskus sügavalt, et tappes liigkasuvõtja Aljona Ivanovna, teeb ta suure heateo tervele ühiskonnale. Tema teooria ei pidanud aga katsele vastu, sest süümepiinad olid lakkamatud ning hirm varitses justkui kõikjal. Teose lõpus nägi peategelane unenägu, mis muutis kõiki tema seniseid arusaamu. Unenäos on öeldud, et kõik, kes arvasid endid olevat targad, kõiketeadjad, vääramatu tõe omanikud , hakkasid lõpuks üksteist tapma ja süüdistama. Suurest katkust võisid pääseda vaid need, kes olid puhtad, valitud. Teoses on öeldud:“Kogu ilmas võisid pääseda ainult mõned inimesed, need olid puhtad ja valitud, kes olid määratud uue inimtõu esivanemaiks ja uueks eluks, maad uuendama ja puhastama , kuid keegi ei näinud neid inimesi, keegi ei kuulnud nende häält ega sõna.” See tõestab seda, et Raskolnikovi teooria (kuritöö kaudu head teha) ei pidanud paika ega katsele vastu. Teose lõpul hakkas ta mõistma oma vigu ning oli teel muutuste, paremuse poole.
4. Raskolnikovi karistuseks oli tema pidev hirm kuritöö ilmsiks tulemise ees ning tema lakkamatu meeltesegadus. Ta oli kohutavalt paranoiline ning isegi minestas (kui sattus politseinikuga sõnavahetusse, siis kaotas teadvuse kuumuse, õhupuuduse ja pingelise olukorra tõttu). Teose vältel oli ta pidevalt haige ja jampsis. Tänu sellele hakkas ta ka end tasapisi reetma. Zossimov täheldas näiteks üsnagi teose alguses, et Raskolnikov on kõige vastu ükskõikne, kuid kõnelused tapmisest ajavad ta lausa meeletuks. Peategelane oleks end reetnud ka siis, kui ta meeltesegaduses Zametovilt küsis:“Aga mis siis, kui mina see olingi, kes Lizaveta tappis?“. Õnneks tuli ta aga meelemõistusele ning ütles, et tegemist oli naljaga ja enda päästmiseks lausa naljatles, et kas too jäigi seda uskuma või. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Raskolnikovi karistuseks oli piinav ja lakkamatu meeltesegadus, mis hakkas teda seestpoolt sööma ning mis varjutas tema unistusi ja selget mõistust.
Raskolnikovi lunastuseks võib pidada tema kuritöö karistust ja armumist Sonjasse. Nimelt mõisteti peategelane teise järgu karistusega Siberisse sunnitööle. Seal algas tema muutumine ja lunastamine ning ta pidas kõigele vastu tänu Sonja armastusele. Just Siberis õppis ta Sofjat armastama . Teoses on öeldud, et Sonja pelgas Raskolnikovile oma kätt ulatada, kartes et too selle ära tõukab, kuid naise imestuseks ei võtnud mees oma käsi ära. Samal hetkel langes Raskolnikov äkitselt naise jalge ette ning hakkas nutma . Sellega mõistis Sofja Semjonova, et Rodja teda tõepoolest armastab ning algamas olid muutused. Teoses on öeldud ka, et aja pikku ei võtnud Raskolnikov kõiki sunnitöölisi nagu vaenlasi ning alustas ise vestlusi , saades lahket vastukaja. Algamas oli tõepoolest uus eluperiood , lunastus.
5. Sonja oli üpriski kontrastne karakter . Ta oli sügavalt usklik, kuid teenis elatist lõbunaisena, et aidata pere ülal hoida. Ta luges piiblit , sest see lohutas teda ning andis lootust, et kõik hea pole maailmast veel kadunud. Kui Raskolnikov talle tunnistas , et hoopis tema on mõrtsukas, ei suutnud alandlik neiu seda alguses uskudagi. Ta ütles vaid, et see pole võimalik, kuna jumal ei lubaks taolist koledust. Raskolnikov küsis teoses Sonjalt, et kuidas temas saavad niisugune alatus ja häbi eksisteerida koos pühade tunnetega. Tüdruk aga vastas küsimusega: “Aga mis siis nendest saab?” See tõestab, et Sonja käitus oma põhimõtete vastastelt, et aidata teisi.
Sonja karakteri kontrast tuleb välja ka suhtumises Raskolnikovi kuritöösse. Kuigi alguses oli ta suures šokis ning ei suutnud seda uskuda, ei lakanud neiu teda siiski armastamast. Sofja jaoks ei olnud niivõrd tähtis kuritegu , vaid mees, keda ta armastas (tüdruk läks Raskolnikoviga lausa Siberisse kaasa). Tema tegude õigustuseks võib öelda, et ta mõtles eelkõige teiste heaolule, ohverdades seejuures iseenda.
6. Porfiri Petrovitš oli 35-aastane politseiametnik ning kohtu-uurija. Ta oli väga kaval, asjalik, enesekindel ning suurepärane manipuleerija. Porfiri Petrovitš oli sügavalt veendunud, et Raskolnikov on tapja, sest tema oli ainuke pantija, kes polnud oma asju tagasi nõudma läinud. Politseiametniku uurimismeetod oli väga omapärane, kuid samas üpriski tõhus. Tal ei olnud Raskolnikovi vastu kindlaid tõendeid, kuid ta suutis olukorra väga pingeliseks muuta, mille pärast oleks peategelane mitu korda enesekontrolli kaotanud ning üles tunnistanud. Petrovitšil oleks see mitmel korral peaaegu õnnestunud, kuid Rodjal vedas iga kord (näiteks, kui ta oli juba alla andmas ning peaaegu ülestunnistamas, võttis hoopis Nikolai süü enda peale ja uurija jäi jällegist ilma tõendideta) ja ta pääses puhta nahaga. Porfiri Petrovitš ütleb ise oma uurimismeetodi kohta nii:“Noh, muidugi, ka mina võisin isegi siis mõista, et mitte alati ei sünni nõnda, nagu peaks inimene äkki üles tõusma ja teile kogu tõe näkku plahvatama. Olgugi et see mõnikord nõnda juhtub, eriti, kui murrad inimese viimase kannatuse, aga igatahes juhtub seda harva.“ See tõestab, et tema eesmärgiks oli inimene endast välja viia, et too lõpuks kannatamatuse tõttu tõe välja purskaks. Ta lisas ka, et Raskolnikov on iseloomult äkiline, kannatamatu - just nendele omadustele ta juhtumit lahendades lootiski.
Kätty Legušs 12 B