Didaktika printsiipide kajastumine tööõpetuse tundides (0)

Didaktika printsiipide kajastumine tööõpetuse tundides
1. Jõukohasus- näiteks tekstiilitööde puhul ei sea õpetaja I klassi lapsele eesmärgiks täismõõdulise disainkleidi valmistamist (või mõnda muud väga suurt eesmärki, disainkleit on selgelt utreeritud näide), sest (ka põhikooli III astme) lastele ei ole see jõukohane. I kooliastmes laps alles õpib kangaga töötama ja selleks tuleb alustada lihtsamate tekstiilitööde tegemisega. Alustama peab lihtsamate (geomeetriliste) kujundite väljalõikamisest ja nendest näiteks pajalapi, tüdrukute puhul nukuteki vms tegemist. Samuti ei kasuta õpetaja liiga keerulist sõnastust tööjuhiste andmiseks (kuid samas peab kasutama õigeid termineid, mitte „ninnu-nännutada“). Õpetaja lähtub töö teemade ja eesmärkide püstitamisel sellest, millisel tasemel on õpetatavad.
2. Eakohasus - I klassi lastele räägitakse teooriat võimalikult lihtsalt (ja üldjuhul õpetajad kipuvad kasutama sellist „ninnu-nännutamist“, mida peetakse laste vanuse suhtes „normaalseks“) ja praktilised tööd on ka suhteliselt lihtsad, võimalikult lapsepärased. Vanemate laste puhul muutuvad teoreetilised terminid juba täpsemateks ja enam ei tehta selliseid töid nagu tehti esimeses klassis. Ideed võivad olla sarnased, kuigi teostuse puhul eeldatakse juba veidi keerukamat teostust ja hinnatakse teisi kriteeriume kui I klassis. Näiteks kui esimeses klassis tehti lihtne pajalapp, siis kuuendas klassis võib ka pajalappe teha, aga sinna näiteks tikitakse peale mõni pilt või muster, samuti on pajalapp tunduvalt „keerukama“ kujuga (see on selgelt sarnane ka jõukohasusele). Samas näiteks kui esimese klassi laps õmbleb omale nukuteki või teeb omale mängulooma, siis kuuenda klassi lapsele ei ole see enam väga eakohane ( puberteedi eelne aeg varane puberteet), teda huvitavad juba teised asjad ja õpetaja peab elulisuse printsiipi järgides valima teemad/tööd, mis seostuks tema huvidega . Näiteks tahab omale laheda särgi õmmelda.
3. Näitlikkus- peale teooreetilise osa rääkimist näitab õpetaja lastele võimalusel arvutist pilte erinevate teemakohaste tööde kohta ja kindlasti on kaasa võetud vaatamiseks/katsumiseks ka reaalselt esemelised näidised. Näiteks tekstiilitööde juures on lastel ülesanne teha pajalapp. Õpetaja näitab arvutist erinevate pajalappide pilte ja võtab tundi kaasa ka mõned pajalapid näidisteks. Mida nooremad õpilased, seda suurem osakaal peab olema nähtavatel-katsutavatel näidistel.
4. Süstemaatilisus ja jadaprintsiip- süsteemsuse ja jadaprintsiip avaldub juba ka selles, et tunnid on tunniplaanis jaotatud süsteemselt iganädalaselt ja kestavad korrapäraselt kuni põhikooli lõpuni. Jadaprintsiibi puhul tegeleb õpilane ühe tööga pikemat aega ja kasutab selle tegemisel erinevaid teooriaid , mida ta praktiliselt saab ühe töö peal rakendada. Teooriad tulevad süsteemselt ja järgemööda, võimaldades neid õppida ja kinnistada ühe töö peal. Näiteks jällegi tekstiilitööde juures oma fantaasialooma tegemine on järjepidev/jadastikku ja süstemaatiline, sest laps alustab kõigepealt kavandist, seejärel kannab kavandi riidele, teeb tikandid, sama kanga peal õpib nööpi õmblema. Töö käik on loogilises järjestuses ja õpetatav materjal on süsteemne, mitte ei „hüple“ korra ühe teema juurde ja siis teise juurde, vaid minnakse õpingutega järjest. Erinevaid teooriaid ei praktiseerita erinevate üksikute detailide peal, vaid ühe suurema töö peal, kus need kõik on pärast näha ja moodustavad ühe süsteemse terviku.
5. Õpitu elluviimise põhimõte- õpetaja räägib tunnis mingi konkreetse töövõtte teooriast ja seda, kuidas seda tehakse ning lapsed saavad kohe õpitud teooriat rakendada/katsetada. Näiteks on teemaks heegeldamine ja õpetaja räägib sellest, kuidas see käib ja lapsed hakkavad kohe ise proovima samuti heegeldada. Või on teemaks soki kudumine , siis teoreetilisele osale järgneb kohe laste teoreetiliste teadmiste proovilepanek ja rakendamine ehk sokikudumise katsetamine.
6. Õpilase individuaalsete erisuste arvestamine ehk individuaalsuse printsiip- iga laps on eriline ja ta võib vajada erinevat õpetust. Näiteks vasakukäeline laps ei pruugi osata töötada parema käega ja tema õpetamisel peab õpetaja arvestama sellega, et laps teeb tööd teise käega. Seega peab õpetaja talle ette näitama, kuidas on töövahendi õige hoid , töö tegemise suund vasakukäelise jaoks. Samuti on mõni laps kiirem ja mõni aeglasem, seega võiks õpetaja lasta teha näiteks lisatööd (mis võib kiiremale tunduda kahjuks „karistusena“- kudumise või heegeldamise puhul lasta teha mõned read rohkem. Samas võib lasta ka nendel kiirematel täita hoopis mingeid töölehti. Hindamisel ei tohi arvestada vähemandeka ja andeka lapse tööd võrdselt. See vähemandekam püüab võib-olla rohkem kui andekas, aga tulemuses see ei kajastu.
7. Elulähedus ehk elulisuse printsiip- õpilased õpivad tundides soki kudumist. Eesti kliimas on teadagi külmad talved ja korralikud villased sokid on selleks puhuks väga head. Eelpool toodud pajalappide näide on ka väga hea, sest need on samuti vajalikud köögis igapäevaseid toimetusi tehes. Kodunduse osas õpitakse süüa tegema ja tube koristama , mis on igapäevaelu lahutamatud osad.
8. Puhkepauside pidamise põhimõte- käsitöö tund ei ole selline, kus õpilased näiteks koovad ainult 45 minutit järjest. Tegevuse vahel õpetaja räägib teoreetilist/pildilist materjali ja käib õpilase juures ja vaatab tema töö edenemist, peatab korraks töö, et anda tagasisidet või näidata/suunata tähelepanu mõnele veale. Teeb tunnis virgutusmomente ja näiteks laseb mingit teemakohast videolõiku või muusikapala tegevuse vahele.
9. Õppijailt õppimise põhimõte- õpetaja ei pea tunnis monoloogi, vaid arutab lastega nende kogemustest, kokkupuudetest vastava teemaga. Näiteks on teemaks punumine , siis õpetaja arutab lastega, et mida saab punuda, mis materjalidest . Küsib, et kas keegi on kunagi midagi pununud jne. ühesõnaga õpetaja võtab õpetamisel arvesse laste seniseid kogemusi ja arvamusi .
10. Teadlikkuse printsiip- Õpetaja räägib lastele konkreetsest teemast, selgitab seda vastavalt jõu- ja eakohasusele, selle tõttu mõistab laps milleks see vajalik on ehk laps teadvustab endale seda. Näiteks selgitab õpetaja lastele kudumist või tikkimist, lapsed mõistavad, mis otstarbeks inimesed koovad või tikivad ja oskavad seda väljendada nii sõnaliselt kui ka praktiliselt.
3