Ettekujutused ei põhine keeleainese süstemaatilisel analüüsil. Monogenees: kõik keeled põlvnevad ühest allikast (nt Paabeli torni legend). Polügenees: keel on tekkinud eri paikades eri hetkedel. Monogenees on naiivne teooria, professionaalsed keeleteadlased seda ei usu. Moodsa keeleteaduse sünd: püüd selgitada keele päritolu ja arengu probleeme keeleainese süstemaatilise, järjekindla tõlgendamise kaudu. Ajaloolise (diakroonilise) keeleteaduse sünd. Huvi sanskriti vastu Euroopas 19. sajandil. Indoeuroopa (vanem kitsama nimega indogermaani) keelte süstemaatiline uurimine (võrdlus, sarnasuste ja erinevuste otsimine jne). Uute meetodite otsing. Algkeelte rekonstrueerimise katsed. Franz Bopp (1791-1867) seostas omavahel muinasindia ja Euroopa keeled. Võrdlev- ajalooline meetod, häälikumuutuste süstemaatilisus: kui keeles X esineb teatud
aspektid. Mudel koondab ühe katuse alla erinevaid nähtusi, mida tavaliselt nimetatakse koodivahetuseks, laenamiseks, ülekandeks, tõlkelaenuks, konvergentsiks jne. Tihtilugu on kasulik ühendada keelekontaktide sünkrooniline ja diakrooniline aspekt ühes dünaamilises mudelis, mis ei luba üksnes näha kontaktide tulemusi, vaid ka jälgida kontakti protsessi ennast. Seetõttu on arusaamatu Clyne'i väide, justkui KKM oleks kasulik pigem diakroonilise analüüsi jaoks (ning süntaksiteooria arendamiseks vähem kasulik). 3. Tähendust, eriti seda, mitu tähendust sõnal on, kuidas neid tõestada, eristada ja seletada, on uuritud keelefilosoofide ja semantikute poolt vähemalt Aristotelesest alates. Tavainimesele on asi selge: tuleb vaid avada sõnaraamat ja järele vaadata - enam levinud ehk põhitähendus on harilikult kohe esimesena kirjas. Lingvistide, eriti
Selge vastandus noorgrammatikute atomistlikule lähenemisele. · Antihistorism · Keele ja kõne eristus · Keel on vorm, mitte substants Ferdinand de Saussure (1857-1913) Cours de linguistique générale (1916) - avaldasid Saussure´i õpilased. Aluseks oli tema peetud üldkeeleteaduse loengute materjal. Strukturalismi põhitõed: · Keele kui süsteemi (langue) ja kõne (parole) vastandus · Sünkroonilist ja diakroonilise uurimise vastandus. Keeleteaduse tuum on sünkrooniline uurimine. · Keelel on struktuur. Struktuur on kooslus, mis koosneb teatud viisil struktureeritud osade väärtustest, mis üksteisest erinevad ning on määratletud selle kaudu, millised on selle teised osad. Veel Saussure'i põhiideid: - keelemärgi olemus: signifiant (signifier, vorm, tähistaja); signifie (signified, tähendus, tähistatu), nende vahel on arbitraarne ehk konventsionaalne seos;
2) sama häälik muutub samas ümbruses alati samasugusel viisil 3) samal ajal toimub alati ka analoogia ja laenamine Ainuke keeleteaduslik uurimine oli Noorgrammatiku sõnul ajalooline uurimine, st nad ei pidanud keelt bioloogiliseks fenomeniks. Lingvistika olulisteks osadeks muutusid foneetika ja dialektoloogia. Tänapäeval eristatakse ajaloolise keeleteaduse sees tavaliselt ajaloolist fonoloogiat, morfoloogiat, süntaksit, etümoloogiat. Diakroonilise ja sünkroonilise keeleuurimise kõrval räägitakse tänapäeval nt seoses grammatikalisatsiooniga ka pankroonilisest uurimisest mida munny 13. Frege ja analüütilise (keele)filosoofia sünd Gottlob Frege arutles lause tähenduse ja referentsi üle, algatas probleemiringi, mis on seotud lause tõesuse ja väärusega, millest kasvas tõeväärtussemantika. Analüütiline keelefilosoofia sündis USA-s, toetudes Fregele ja Russelile ok 14
Strukturalism sai alguse 20.saj Euroopas, rajaja Saussure. Strukturalistid uskusid, et keel on terviksüsteem, millel on oma kindel ehitus ja struktuur, ja selle struktuuri kirjeldamine, pidades silmas tervikut, on keeleteaduse põhiülesanne. Strukturalistid vastandasid süsteemi ehk langue kõnele ehk parole, sünkroonilist uurimist diakroonilisele. Nad uskusid, et keeleteaduse tuum on sünkrooniline uurimine uurib keele sõnavaras mingiks ajalõiguks kujunenud seisu, nt tänapäevaks. Diakroonilise puhul uuritakse keele sõnavara ajaloolist kujunemist. Generatiivse grammatika rajaja on Chomsky teosega ,,Syntactic Structures" (1957). Tema eesmärk oli luua täpne ja formaliseeritud süntaksiteooria. Generatiivne grammatika oli antibiheivioristlik. Generatiivse grammatika eesmärk oli genereerida reegleid, mis määraks lause struktuuri ja selle moodustusviisi. Lausete genereerimine tähendab grammatiliste lausete eristamist mittegrammatilistest lausetest teatud reeglite alusel
kontekstist lähtuv 3. Interpreteerides võib liikuda nii ,,üksikult üldisele" kui ka ,,üldiselt üksikule". Milles seisneb nende lähenemisviiside peamine erinevus? Rõhk, millele uurimus asetatakse. Üksikult üldisele liikudes on võimalik tulemusi rohkem üldistada, üldiselt üksikule liikudes on tulemus konkreetsem ja detailsem. 4. Mis eristab sünkroonilist ja diakroonilist lähenemist? Sünkroonilise lähenemise puhul vaadeldakse teksti ainult ÜHE kirjandusliku epohhi kontekstis, diakroonilise lähenemise puhul vaadeldakse teksti ajalooliselt kujunenud tunnusjoonte ja konteksti taustal (nt zanri ajalugu, autori loomeetapid). 5. Väide: Kalju Lepiku looming on tüüpiline näide eesti pagulaskirjandusest. Leidke argumente selle hüpoteesi poolt ja vastu. 6. Millele keskendub strukturalistlik lähenemine? Keskendub teose vormile ja sisulisele ülesehitusele. 7. Mis võib hinnangulise lähenemise puhul ohtlikuks saada? Kriitiku subjektiivsus,
Selge vastandus noorgrammatikute atomistlikule lähenemisele. · Antihistorism · Keele ja kõne eristus · Keel on vorm, mitte substants Ferdinand de Saussure (1857-1913) Cours de linguistique générale (1916) - avaldasid Saussure´i õpilased. Aluseks oli tema peetud üldkeeleteaduse loengute materjal. Strukturalismi põhitõed: Keele kui süsteemi (langue) ja kõne (parole) vastandus Sünkroonilist ja diakroonilise uurimise vastandus. Keeleteaduse tuum on sünkrooniline uurimine. Keelel on struktuur. Struktuur on kooslus, mis koosneb teatud viisil struktureeritud osade väärtustest, mis üksteisest erinevad ning on määratletud selle kaudu, millised on selle teised osad. Veel Saussure'i põhiideid: - keelemärgi olemus: signifiant (signifier, vorm, tähistaja); signifie (signified, tähendus, tähistatu), nende vahel on arbitraarne ehk konventsionaalne seos;
hindamisraamat 1241, 1428. aasta Riia provintsiaalkirikukogu statuut, Piiskop Kyveli visitatsioonikorras (arvatavasti 1519), Balthasar Russowi kroonika 1578, uustrükk 1584, David Dubberhi volikiri 1586, Jesuiitide teated 16. sajandi lõpust ja 17. sajandi algusest, Dionysius Fabriciuse kroonika 1611, Franz Nyenstede kroonika 1609/1611, Tallinna sinod 1627, Johannes Gustlaf 1644 jne. Kokkuvõtvalt Kirjalikud allikad loovad diakroonilise silla läbi sajandite, annavad hilisemale pärimusele sügavama ajalise dimensiooni, näitavad nähtuste püsivust. Teavet on palju rohkem: ka teised rahvausu valdkonnad, paikadest iseäranis kabelikohad, ristid, matusekohad, ka sellised looduslikud ohvrikohad, mille puhul pole juttu puudest. Teabe iseloom: enamjaolt üldine taust, harvem andmeid konkreetsetest paikadest. Rahvaluule allikad Intensiivsem kogumistöö algab 19. Sajandi II poolele, kogujaiks õpetlased, kaastöölised
mingi seaduse tulemusel peavad kõik sõnad muutuma, kui mõnes sõnas muutust ei toimu, peab seal olema mingi põhjus. 2. Analoogia mõju – sõnade rekonstrueerimine teiste, keeles juba olevate mallide alusel 3. Laenamine 19.sajand oli võrdlev-ajaloolise ja laiemalt ajaloolise ehk diakroonilise keeleuurimise võidukäigu sajand. XX SAJANDIL 20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema strukturalism – 20. sajandi tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus, majandus, bioloogia. Sturkturalismi põhitõed: tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Sünkrooniline keele uurimine. Keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem, süntaks jne). autonoomne: keel on omaette, pole vaja kuhugi „välja“ vaja uurima minna
Kitsamas mõttes tähendab see õpetust sõnaraamatute koostamisest ning laiemas mõttes sõnaraamatutöö teooriat ja praktikat. Morfoloogia vormiõpetus, grammatika valdkond, mis uurib grammatilisi vorme; õpetus sõnade grammatilistest koostisosadest. Mõttekas on vahet teha muutemorfoloogia ja sõnamoodustus-morfoloogia vahel. Nimeteadus e onomastika valdkond, kus tegeldakse pärisnimede (isikunimed e antroponüümid ja kohanimed e toponüümid) nii diakroonilise kui ka sünkroonilise uurimisega. Onomastika e nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algset tähendust, päritolu ja muutumist. Nimi e pärisnimi e prooprium on liik üksikobjekti tähistamiseks (diferentseerimiseks ja identifitseerimiseks) kasutatavaid nimisõnu ja nimisõnafraase. Üksikobjekti mõiste hõlmab nii ainulist objekti (nt Emajõgi, Jaan Kross, Võrumaa) kui ka üksikobjektide hulka, mida on võimalik pidada üksuseks, nt Audi, Valgetähe orden. 5
Iga epohh käsitab Hamletit ja don Quijotet omamoodi, kuid nad mõlemad "on elanud" juba üle kolmesaja aasta ja "elavad" edasi senikaua, kui inimesed leiavad nende iseloomus, mõtisklustes ja toimingutes midagi neile endile lähedast ja huvitatavat.", M. Kagan (1970: 188-189). a)Positiivsete hinnangu järgnevuste probleem; b)Hinnangunihete puhul a) Mitu "+ajastut"? Oletame et mingi teose W puhul võime tuvastada antud diakroonilise ajastu-hinnangute jada: Ajastu 1 : suurepärane, Ajastu 2: suurepärane, Ajastu 3: suurepärane, Ajastu 4: suurepärane, Ajastu 5: suurepärane. Küsimus: Mitu ajastut on ajaproovi läbimiseks vaja? b) Hinnangunihete puhul: "Nagu paljude kunstiajalooliste nähtuste, nii on ka historitsismi ja juugendi hindamine kõikunud pendlina ühest äärmusest teise. Tegemist on stiilidega, mis on üle elanud pikaajalise põlguse ja seejärel aktiivse taasavastamise perioodi ning see on jätnud
Kui alguses kummardati teda kui jumalat, siis lahkudes peeti õigeks teda ohverdada. Cook sattus havailaste müütilisse tsüklisse ja teda tõlgendati religioossete rituaalide raamidesse. NATALIE ZEMON DAVIS (s1928) Antropoloogia ei suuda pakkuda enamat kui vihjeid ja võrdlusi, mida ajaloolane peab oma allikmaterjalil alati testima. Ajaloolast huvitavad ennekõike muutused. Antropoloogid on tugevamad asjade sünkroonilise külje pealt, ajaloolased diakroonilise külje pealt. CLIFFORD GEERTZ (1926-2006) Tõeline ajaloouurimus peab olema antropoloogiline ja ajalooline üheaegselt. Kokkuvõte Ajalooline antropoloogia on üks 1970. aastate lõpu1980. aastate olulisemaid ja mõjukamaid suundi ajaloos üldiselt ja kultuuriajaloos kitsamalt. Ajalooline antropoloogia on tänaseni kaunis mõjukas suund ja paljudele on ta enam-vähem sünonüümne "uue kultuuriajaloo" mõistega.
11 aastat hiljem, 1891, naasis ta Genfi. Kogu ülejäänud elu õpetas ta Genfi ülikoolis sanskriti keelt ja indoeuroopa keeli. Alles 1906 hakkas ta õpetama üldlingvistika kursust, mis hõlmas suurema osa tema ajast kuni tema surmani 1913. Tema peateos "Cours de linguistique générale" ("Üldlingvistika kursus") ilmus tema õpilaste Albert Sechehaye' ja Charles Bally väljaantuna postuumselt 1916. aastal. Diakrooniline ja sünkrooniline Saussure oli esimene kes eristas omavahel diakroonilise ja sünkroonilise keele. Diakrooniline kuidas keel on läbi aja muutunud. Sünkrooniline kuidas keel ühes kindlas ajahetkes toimib. Langue ja parole - Langue: keele grammatika ja keele struktuur, parole: kõnekeel, kuidas keelt tegelikult kasutatakse. Süntagmaatiline ja assotsiatiivne (paradigmaatiline) süntagmaatiline: suhted lause sees, lause pindmine suhe., assotsiatiivne: alternatiivsed suhted lause sees.
tunnuste alusel moodustuvad erinevad isoglossid. Sama hägusad on ka ajalised piirid. • 1866 keelas Prantsuse Akadeemia oma liikmetel keele kui sellise päritoluga tegelda. • Tänapäeval eristatakse ajaloolise keeleteaduse sees tavaliselt ajaloolist fonoloogiat, morfoloogiat, süntaksit, etümoloogiat, mõnikord on ajaloolise keeleteaduse osaks dialektoloogia. Oluline on ajaloolise keeleteaduse seos (koha)nimeuurimisega. • Diakroonilise ja sünkroonilise keeleuurimise kõrval räägitakse tänapäeval nt seoses grammati(kali)satsiooniga ka pankroonilisest uurimisest (arenguloogiline protsess, mis avaldub nii diakroonilises muutumises kui ka sünkroonilises varieerumises). Grammatisatsioon Keeleüksuse muutumine leksikaalsemast grammatilisemaks. Nt eesti keeles – komitatiivi lõpp –ga < *kansak; tähenduse laienemine koosolemiselt instrumendile (bussiga) ja viisile (süvenemisega)
delfiinidel on olemas minateadvus : suht kavala katsega tuvastatud] teksti jääb alati tähendusi üle. teksti lugemise juures osalevadki need ülejäävad tähendused, teksti saab lugeda üha uutel viisidel, see ei ole mingi lõpetatud konstruktusioon. ka erinevad inimsed loevad tekste täiesti erinevalt. kui ajalooline tekstitõlgendus uurib, kust tekst tuleb ja kes on tema autor. strukturalistlik tõlgendus tegi suuri korrektuur. saussure'il oli probleem diakroonilise keeleteaduse suhtes. barthes'i panus on oluliselt erinev : kuidas lugemine täjendusi loob : see ei ole range strukturalistlik meetod. barthesi jaotus : loetav tekst ja kirjutatav tekst need ei ole kõige paremad mõisted : on väga huvitav kuidas luuakse uusi sõnu mõistete tõlkimiseks, aga see tekitab ka probleeme. lacan on peaaegu läbimatu, sest tema uued mõisted on äärmiselt prantsuse keele põhjised.
M¨arkide makrostruktuuri all vaatlen kanjim¨argi kui terviku omadusi: m¨argi kuju, h¨aa¨ldust, ajalugu. Mikrostruktuuri all k¨asitlen kanji seesmist u ¨lesehitust. 1.1 Kanji m¨ arkide makrostruktuur Kanji m¨arkidele on iseloomulikud kolm p~ohiomadust: 1. m¨argi kuju 2. m¨argi h¨aa¨ldus 3. m¨argi kasutusviis I-le panevad punkti loomulikult m¨argi t¨ahendused. Diakroonilise l¨ahene- mise t~ottu ei pea ma siin v~oimalikuks vaadelda t¨ahendusi p~ohiomadusena, vaid pigem kui kolme v~otmeelemendi: kuju, h¨a¨alduse ja kasutuse koosm~oju.1 Antud k¨asitlusega tahan r~ohutada seda, et m¨argi t¨ahendus on toodud neljast tegurist k~oige enam muutuv ning k~oige mitmetahulisem. M¨argi kuju, h¨aa¨ldus ja kasutusviis annavad k~oik samaaegselt omapoolse panuse m¨argi t¨ahendusele. L¨ahtun ka sellest, et ei eksisteeri mingeid u
annaabi.ee 
