Demagoogia (1)

Argumentum ad hominem (ld. k. tõestus inimese kohaselt) – tõestus, mis ei põhine objektiivseil andmeil, vaid on kohandatud kuulaja arusaamadele ja tundeile. Selle demagoogiavõtte kasutajad lähtuvad eeldusest, et kui ei meeldi inimene, siis ei meeldi ka tema esitatud idee, seisukoht või tegevus. Kes kord on juba olnud naerualune või kahtlustatav , sellel on raskem oma väidetega välja tulla. Samuti on levinud arusaam, et kui süüdistatakse, siis midagi pidi ju olema. Läti valitsusjuht ja justiitsminister on pedofiilid! Kõlab uskumatult, aga viimase poole aasta jooksul on seda väidet maailma ajakirjanduses nii palju korratud, et meie vaestele lõunanaabritele ongi silt külge jäänud.
Publikule suunatud demagoogiavõtted
Argumentum ad populum – apelleerimine populaarsusele ja enamusele. Inimeses on ürgne konformsusevajadus, soov olla mitte välja tõugatud rühmast, mitte teistest erineda. T. Bachmanni arvates ohverdab inimene vabaduse, et võita miinimumvajaduste rahuldamine. Selle demagoogiavõtte alla kuuluvadki juba kulunud väljendid: “Kõik teevad nii...”, “Ega mina üksi nii ei arva ..., “Meie kõik nagu üks mees...”, “On ilmeksimatult selge...”
Emotsioonidega mängimine -Ähvardus peidetakse reeglina ridade vahele. Vestluses võib juba paljas hääle tõstmine olla tegelikult ebaaus võte vestluspartneri mõjutamiseks. Putini kiire karjäär algas ajal, mil Venemaal lasti õhku paneelmaju. Järgnenud hüsteeria ja viha suunati tšetšeenide vastu ja siis ilmus vaikne tõsine kangelane, kes asus vaenlasega võitlusesse.
Valetamine on samuti üks igihaljaid võtteid. “Suured rühmad ei lange mitte väikeste valede, vaid suurte valede ohvriks,” on öelnud Hitler . Nii võib terve rahvas muutuda terroristideks, natsimeelseteks, kelleks iganes vaja. “ Vahevagun ”, “mädaõun” – olukord, kus õigete väidete või faktide vahele sokutatakse vale, lootuses, et kuulaja ei pane seda tähele, või kui panebki, siis annab andeks, kuna ülejäänud materjal oli tõene. Selle võttega aga on võimalik kõnelejal või kirjutajal enda jaoks ebameeldivaid seiku peita või ennast paremas valguses näidata.
Subjekti vahetamine
“Õlgmees” – kõnelemise käigus vaatluse all oleva subjekti vahetamine. (Juba eelpool nimetatud Laari artiklis suunatakse Pätsi-vastane viha sujuvalt Savisaarele.) Toimub arutluse aluse äravahetamine, kus hakatakse kaitsma seda, mida keegi pole kritiseerinud ja kus kõik on tõepoolest korras. Nii luuakse mulje, et ka sellega, mida kritiseeriti, on kõik korras või vastandatakse igale faktile mingi teine fakt hoopis teisest valdkonnast. Samuti on võimalus tõmmata ebaõigeid paralleele. Siia alla käib ka süü ja süüdlase otsimine probleemi tekke ja süvenemise põhjuste selgitamise asemel.
Samuti võib oma saamatust ja hoolimatust varjata selle taha, et hakatakse meenutama minevikust oma saavutusi või vastupidiselt hakata maalima suurepäraseid tulevikupilte, juhtimaks tähelepanu kõrvale vigadelt (nt. võib oodata kommunismi).
“Suitsukala” (red herring ) – võte, mil kuulajatele esitatakse mingi ootamatu, põnev vihje, fakt eesmärgiga kuulaja tähelepanu tegelikult kõrvale juhtida. Kuna uus vihje või aspekt jutus on piisavalt irriteeriv ja skandaalne, tundub ta olevat kuulajale ka asjakohane. Üldistused, järeldused jäetakse kõrvale. Erksad näited pimestavad kuulajaid/lugejaid!
Siia valdkonda kuulub ka üksikfakti esitamine tõestusmaterjalina. Fakte ei esitata süsteemis, vastastikuses seoses ja sõltuvuses. Siia alla kuulub ka mõne inimese enesekriitika, kui ta tahab tegelikult vältida teiste sisulist analüüsi ning tõepäraseid järeldusi. “Kui te ei suuda neid veenda, ajage nad segadusse !” kõlab Trumanni seadus.
Seoste loomine - inimese poolt positiivseks kiidetud asjade (inimeste, helide) kasutamine.
Lihtsustamine - teadmatuse ärakasutamine.