"Dekameron" Giovanni Boccaccio (2)

Giovanni Boccaccio „ Dekameron .”
Teose tegevus toimus Itaalias, renessansi pealinnas Firenzes, aastal 1348. Sel ajal oli Kesk-Euroopat ründamas suur katkulaine ning üks rühm elujanulisi noori otsustab põgeneda Musta Surma eest Firenzest. Nad asuvad elama linna lähedal asuvasse villasse ja lepivad kokku, et teineteise lõbustamiseks räägib igaüks neist 10 päeva jooksul 10 lugu. Nii sünnivad need 100 novelli. Novellides räägitakse sellest, kuidas inimesed oma salakavaluse ja tarkusega suudavad lahendada mitmeid probleeme. Tegelasteks on sarvekandjatest abielumehed, truudusetud abielunaised, himurad nunnad ja preestrid , ametnikud ja hauaröövlid.
Teose tegelastik jaotub omakorda kaheks. Osad on omakasupüüdlikud, ahned, kitsid ja võimukad. Teised tegelased olid aga targad, kavalad ja oskasid igast raskemast olukorrast enda tarkusega välja tulla ning tekkinud situatsiooni enda kasuks pöörata. Targad ja kavalad tegelased ei olnud reeglina eriti rikkad ega omakasupüüdlikud. Suurt rolli mängib teoses ka armastus, sest usuti , et tõeline armastus jääb alati püsima.
Väga tähtis oli rahva seas ausus ja õiglus ning keegi ei sallinud pettureid. Näiteks teine jutt rääkis vaesest pakikandjast Arrigost. Kui ta suri, siis hakkasid kõik peakiriku kellad iseenesest helisema. Seepärast peeti teda pühaks ja mehe keha viidi peakirikusse ning loodeti, et kõik sandid , kes meest puudutavad saavad terveks. Kolm sõpra Strecchi, Martellino ja Marchese, kes käisid härraste lossides inimesi lõbustamas, otsustasid ka minna Arrigo laiba juurde. Martinello mängis santi ja kui ta laiba juurde jõudis, tegi ta näo, nagu ta oleks imeliselt tervenenud. Meeste kahjuks aga oli seal ka üks Martinello sõber, kes tundis ta kohe ära ja paljastas pettuse. Martinello peksti läbi. Valvesalk päästis mehe ja viis ta kohtusse varga maine all. Kui mehed kõik ausalt ära olid rääkinud, pääses Martinello poomisest ja valitseja kinkis isegi meestele ülikonnad. See jutt näitab, et rahvas ei sallinud pettureid ja ausus oli kõrgel kohal.
Oluline oli ka abielu ja truudus oma kaasa vastu. Tooksin siinkohal näiteks kolmanda loo, mis oli Langobardide kuningast Agilulfist, kes abiellus Authari lese Theodelindega. Tallipoiss armus meeletult kuningannasse, ta ei suutnud oma tundeid varjata ja mõtles end ära tappa. Enne surma tahtis ta aga proovida oma õnne kuningannaga. Poiss uuris välja, millise välimusega kuningas oma naist öösiti külastab ja muretses endale samasuguse rüü. Ühel öösel vallatleski poiss kuningannaga. Kuningas sai sellest teada, et keegi tema teenritest kuningannat kurjalt ära kasutanud oli ja otsustas välja uurida süüdlase. Ta läks talli ja kuulas kõigi teenrite südamelööke. Kui ta kõige puperdavama südamega teenri oli üles leidnud, lõikas kuningas temalt juuksetuti ära, et hommikul poissi ära tunda. Poiss aga omakorda lõikas öösel teistel teenritel samasuguse tuti juustest maha ja hommikul ei tundnud kuningas süüdlast ära ning poiss pääses ainult hoiatusega. Jutust võib välja lugeda, et ahistamine ja abielurikkumine oli häbiväärne tegu ja seda peeti suureks patuks . Samas näeme siin ka seda, kuidas nutikas tallipoiss tänu oma leidlikkusele suutis end kuninga viha eest päästa.
Raamatust sai aimu , millised oli tolle aja kombed ning mida peeti patuks ning tauniti. Raamatu probleemid kattuvad mõnevõrra tänapäeva probleemidega ning seda oli üsna lihtne lugeda.
Sander-Sebastian Värv 10.C