AUGUSTE RENOIR (1841-1919) elulugu (0)

AUGUSTE RENOIR ( 1841 -1919)
Renoir sattus kunstimaailma noorukese pariislasena 1854. aastal pärast kloostrikooli lõpetamist. 13aastane vaene rätsepapoeg sai selliks portselanimaalimistöökojas. Seal vangistasid täpsus ja värvide võlujõud poisi jäädavalt. Hiljem sai noormehest kunstikooli õpilane. Noore kunstnikuna üüris Renoir ühise ateljee hiljem samuti kuulsuse saavutanud Alfred Sisley , Frederic Bazille´i ja Claude Monet ´ga. Kirglike kunstike hulgas küpseski uus stiilisuund: impressionism, mis sageli tallas jalge alla mineviku maalikunsti väärtusi. Uus suund küpses valguse ja puhaste värvide hõõgvel. Kunstnikud jäädvustasid päikeselisi nägemusi ega soostunud enam jäljendama tumedameelseid hetki argielust. Renoir keskendus ajatutele teemadele.Ta maalis natüürmorte, lapsi, maastikke ja portreesid, mis enamasti paljastasid modellide võõrandumist ümbritsevast maailmast.
Kaunid naised oli Renoir kirg. Teda huvitas eelkõige klassikaline naiseilu ja lõuend pakkus talle võimaluse süveneda oma lemmikteemasse läbi ja lõhki. Ta lausus kord tagasihoidlikult: "Ma ei katkesta kunagi akti maalimist enne, kui arvan uskuvat, et võiksin maalil naist näpistada."
Renoiri sõltumatu, eri maalimisviise ühendava stiili kuldajastu möödus 1870ndatel. Kui teised viskasid musta värvituubi demonstratiivselt Seine´i, ei loobunud Renoir musta kasutamisest. Ta lausus: "Must on tähtis värv, võib-olla kõige tähtsam." Renoir sõnul nõuavad heledad, kirkad toonid tasakaaluks mustjat piiristust. Valgusel on algusest peale ka vari. Ka ei halvustanud Renoir paljude noorte kolleegide moel eelkäijaid Delacroix´d, Rubensit või Corbet´. Isegi vastupidi, nende pärandit on tema töödes näha.
Elu lõpu veetis Renoir ratastoolis . Tänu sitkusele ja õige toidule ning austerlasest doktorile tuli kunstnik olukorda arvestades eluga enam-vähem toime. Ta suutis parematel päevadel ateljees pisut käia, kuid paranemine oli vaevaline. Peagi Renoir tõdes: "Mina loobun. Käimine viib kogu mu tahtejõu ning maalimisele ei jää midagi. Kui mul on valida nende kahe vahel, valin maalimise." Renoir pööras valu energiaks. Loovus sai tema elutingimuseks. Ta valuline karjäär jätkus veel 19 aastat. Kui pintsel ei püsinud enam ta käes, kinnitas ta selle käele sidemega.