Armastusest ja teistest deemonitest Gabriel Garcia Màrquez (sünd 1927) Üks, Kaks, Kolm, Neli ja Viis Sierva Maria 12 aastane markiisitar, kes saab marutõbiselt koeralt hammustada Kodus keeruline olukord: hoolimatud vanemad Maria saadetakse kloostrisse, kus ta armub preestrisse Mariast saab ühenduslüsi valge- ja mustanahaliste vahelt Sündmuste ahel, Maria armastus mõistetakse hukka, tembeldatakse deemoniks ta sureb, ent ta juuksed kasvavad edasi, 22m ja 11cm nii pikad on tema vasekarva juuksed, kui kloostrikrüpti ümbermatmisel laip avastatakse Sierva Maria Imede täideviija 12 aastaselt saab marutõves koeralt hammustada Kariibide pühak, keda kummardatakse Nime tähendus: "Maria Kõikide Inglite Teenijanna" Elu ajal ei lõiganud kordagi juukseid, need lohisesid talle palmikus järele; nimelt sündimisel laps suri, ent peale
Narva Eesti Gümnaasium Referaat Vana-Kreeka mütoloogiline loom: Sfinks Katti Tsirkova 10. klass Narva 2009 Sfinks ( 'kägistaja') oli vanakreeka mütoloogias naise pea ja rinnaga ning tiivulise lõvikehaga koletis. Teda peeti hävingu ja halva õnne deemoniks. Sfinks oli Hesiodose järgi Kimääri (vanakreeka chimaira 'kits') ja Orthose ( kahepäine koer), mõnedel andmetel aga Typhoni (saja maopeaga koletis) ja Echidna (koletis, kes oli pooleldi naine, pooleldi madu) tütar. Ehkki Sfinksil olid tiivad, polnud ta teadaolevalt lennuvõimeline. Hera saatis Sfinksi tema kodust Aethiopias (sellega meenutasid kreeklased Sfinksi välismaist päritolu) Teeba linna lähistele, kus ta kõigilt teelistelt küsis mõistatuse ja kägistas ära kõik, kes
Romantism mängis tähtsat osa 19. sajandi Euroopa kirjanduses ja levis ka Ameerikasse. Talle oli iseloomulik esteetiliste kategooriate ja žanride segunemine, fragmentaarsus, grotesk ja irooni a. Klassitsismi rangeid Romantism muusikas • Niccolò Paganini (27. oktoober 1782 Genova – 27. mai 1840) oli itaalia viiuli-, vioola- ja kitarrimängija ning helilooja. Ta oli oma aja tunnustatuim viiulivirtuoos. Teda kutsutakse viiuli deemoniks. Paganini-Kapriis #6 Paganini-Kapriis #6 Romantism kirjanduses • Edgar Allan Poe- (19. jaanuar 1809 Bosto n – 7. oktoober 1849 Balt imore) oli ameerika roman tiline kirjanik, luuletaja, toimetaja ning kirjanduskriitik. 7 kõige süngemat süžeed Edgar Poe loomingus • Enneaegne matmine, Mõrv Rue Morgue'il, Morella, The devil in the belfry, Usheri maja langus, Punase surma mask, Berenice Romantism kunstis
Mehanistlik maailmapilt maailmas ei ole kohta juhusel, kõik on täielikult determineeritud loodusseadusi on võimalik eksperimentaalselt avastada, kui oskame looduselt õigesti küsida makrokehade liikumist seletavad seadused kehtivad ka üksikaatomite ja üksikmolekulide korral algtingimused ja liikumisseadused on teineteisest sõltumatud maailm on põhimõtteliselt tunnetatav. Selleks on vaja olendit, mida hakati nimetama Laplace'i deemoniks. Laplace'i deemon suudab koostada kõigi maailmas leiduvate kehade liikumise diferentsiaalvõrrandid ja need ka integreerida. Sellega oleksid maailma moodustavate kehade trajektoorid ja liikumisolekud määratud nii tulevikus kui minevikus mehaaniline liikumine keha asukoha muutumine teiste kehade suhtes Nähtus energia jäävuse seadus energia ei kao ega teki vaid muundub ühest liigist teise või kandub ühelt kehalt teisele Seadus
sajandil ● Sarnaneb Kabukile ● Nukku võis liigutada üks või rohkem inimesi, olenedes nuku keerukusest. Vähemkogenum tegeleb jalgadega, kõige kogenum peaga ja parema käega, iga etapi õppimine võtab 10 aastat. ● Tegelased tihti loo lõpus surevad ● Lava madalamal tasandil on näitleja ● Erootilised, grotesksed, müstilised seikluslood ● Pea liigub üles-alla, silmad, kulmud liiguvad, saab omavahel kombineerida, suu kinni-lahti, näovahetus näiteks deemoniks ● Peanäitlejal ei olnud nägu katvat maski, teistel oli ● Kõik pidid olema samas meeleseisundis ● Naisnukkudel ei olnud jalgu, sest naised ei näidanud jalgu ● Etendused kestsid peaaegu terve päev või jaotati päeva peale ära ● Näitlejad ei rääkinud, oli jutuvestja Pekingi ooper ● Sai alguse 18. sajandil ● 2 tausta ○ Linna toodud humoorikas, nilbe trupp sai keelu. Võimukandjaga oli trupijuhil armusuhe, sai jätkata.
Sokratesel õnnestub lõpuks Agathoni veenda selles, et ta jutus ei peitu täit tõde. Kui Eros vajab ilu, hea aga on ilus, siis tal on ka head vaja. Lisaks räägib Sokrates Agathonile loo ühest naisest, kes sarnaselt Sokratesele oli tema jutu ümber lükanud. Naine tõestab, et Eros ei pruugi üldse olla hea ega halb ega midagi konkreetset, vaid võib olla midagi vahepealset. Eros ei pruugi samuti olla jumal, vaid võib olla midagi sureliku ja surematu vahepealset. Teda peetavat üldse deemoniks, kes on jumalate ja inimeste vahendajaks. Selle päris ta oma vanematelt, emalt selle, et elab pidevalt millegi puuduses, head oma mehisuse, reipuse ja arukuse poole püüdlemise aga isalt. Samas tegeles Eros ka filosoofiaga, et saada targaks, sest hetkel oli ta vaid poolel teel. Jumalad ei tegele filosoofiaga, nad on juba targad. Tarkust ajavad taga vaid need, kes on pooleldi nõmedad. Nõmedad aga ei otsi tarkust just sellepärast, et nende endi arvates on neil niigi juba kõik vajalik olemas
Victor oma loomingut kutsub, on sarnane Aadamaga Eedeni aiast, kuid erinevusega: Jumal lõi Aadamale Eeva, kui Frankenstein oma koletisele kaaslast ei loonud, kartes veel kohutavamaid tagajärgi. Aadam nagu koletiski on oma liigist esimene, kuid tal on oma looja suhtes austus (kuna looja teda ei hüljanud). Veel üks erinevus koletise ja Aadama vahel oli, et Aadama looja andis oma loomingule identiteedi, nime, kuid Frankensteini jälestust näitab ka see, et ta jäigi oma kätetööd ,,deemoniks" või ,,koletiseks" nimetama. Käthlin Pärli 11 A 8. detsember 2010
mis väljendavad põhjuse ja tagajärje vahelisi üksüheseid seoseid *maailmas ei ole kohta juhusel, kõik on täielikult determineeritud *loodusseadusi on võimalik eksperimentaalselt avastada, kui oskame looduselt õigesti küsida *makrokehade liikumist seletavad seadused kehtivad ka üksikaatomite ja üksikmolekulide korral *algtingimused ja liikumisseadused on teineteisest sõltumatud *maailm on põhimõtteliselt tunnetatav. Selleks on vaja olendit, mida hakati nimetama Laplace'i deemoniks. Laplace'i deemon suudab koostada kõigi maailmas leiduvate kehade liikumise diferentsiaalvõrrandid ja need ka integreerida. Sellega oleksid maailma moodustavate kehade trajektoorid ja liikumisolekud määratud nii tulevikus kui minevikus. Nähtus: mehaaniline liikumine keha asukoha muutumine teiste kehade suhtes Seadus: energia jäävuse seadus energia ei kao ega teki vaid muundub ühest liigist teise või kandub ühelt kehalt teisele Suurus: kiirendus kiiruse muut ühes ajaühikus
kõik osad on omavahel ühendatud. -Maailma saab kirjeldada matemaatiliselt võrranditega, mis väljendavad põhjuse ja tagajärje vahelisi seoseid. -Maailmas pole kohta juhusel, kõik on täielikult determineeritud. -Loodusseadusi on võimalik eksperimentaalselt avastada, kui oskame looduselt õigesti küsida. -Makrokehade liikumist seletavad seadused kehtivad ka üksikaatomite ja molekulide korral. -Maailm on pmst tunnetatav, selleks on vaja olendit, mida nim LAPLACE´i deemoniks. See suudab koostada kõikide kehade liikumise diferentsiaalvõrrandid ja need ka integreerida. Nii on maailma moodustavate kehade trajektoorid ja liikumisolekud määratud minevikus ja olevikus. Nähtused:1)mehhaaniline liikumine-keha asukoha muutumine teiste kehade suhtes. 2)hõõrdumine- vastastikmõju, mis esineb kehade kokkupuutel. Suurused:1)impulss-keha massi ja kiiruse korrutis.2)jõud-iseloomustab vastastikmõju tugevust. Seadused:1)Energia jäävuse seadus-engeria ei teki ega
Päikese ja viljakuse kultusega olid seotud 12 püha aastas. Kõige tähtsam oli talvine pööripäev Inti Raymi, 21.juuni. mitmepäevased pidustused. Ohverdamine. Peruus oli inimohver vägagi erakorraline nähtus, aga kui seda tehti siis kasut lapsi (uimastati kokaiiniga ja maeti elusalt). Ohverdati põllusaadusi, joovastavaid jooke. Oli pühaks peetud objekte, nähtusi huaca. Nt pühad allikad jne. Oli levinud esivanemate kultus. Kõige kurjemaks deemoniks oli Supay (tema nimel vannuti nt). Vastasseis: vari ja valgus (mis usuti tulevat päikesejumala kahestumisest). Inkad uskusid, et maailm oli loodud päikesejumala poolt. Maailm koosnes kolmest ilmast (taevas, inimeste ilm, allilm veel sündimata inimeste hingede ladu.:D) kõrgeid inimesi palsameeriti. Preesterkonnal puudus kindel seisus, preestriks vaadati inimene juba lapsena või valitit kõrgemast seltskonnast. Riigi ülempreester oli keisri lähedane
Kui Lisete suure viha tõttu mehele kätte tahtis maksta, hoidis Juula Jürka poolele ja ta ütles, et ei tunnista Jürka vastu. Lisete jäi Põrgupõhjale, aga ta ei tahtnud ei süüa ega juua ning lõpuks ta suri ära. Pärast seda sai Jürka Juulaga veel palju lapsi ja üleüldse, Jürka elas Juulaga kuni tema (naise) surmani, neil oli teineteisega koos hea elu. 3. Jürkat võib pidada nii Vanapaganaks, kellele Kaval-Ants koti silmini pähe tõmbab, kui ka kristlikuks deemoniks, Kuradiks ning kohati hoopiski lihtsameelseks talupojaks, kelle truudust talukultuurile Ants julmalt ära kasutab. Jürka on mitmeplaaniline. Ta on nii lihtne töömees kui ka üleloomuliku jõu ja võimetega vanapagan. Ta on väga visa töömees. Tema usk on kõigutamatu ja see hämmastab isegi kirikuõpetajat. Jürka säilitab kogu aeg lapseliku lihtsameelsuse (muutub alles siis, kui Ants on võtnud temalt viimase). Ta on emotsionaalne inimlike
Mõne aja pärast palus kass luba vilistamiseks. Tema vile ehmats meistrit. Ka Korovjev vilistas, kuid tema vilet polnud kuulda. Tema vilepeale hakkas maapind pragunema, tamm koos juurtega tuli maa seest välja, hakk suri jne. Lahkudes nägi Maragarita linna asemel udupilve. Kolmekümne teine peatükk: Andeksandmine ja igavene varjupaik Öö tihenes, tuli välja täiskuu. Kõik ratsanikud muutusid: Korovjev ehk Fagot muutus nukraks ratsanikuks, Peemont muutus kõhnaks noormeheks, Azazello deemoniks, meister nooreks deemoniks ja Woland selliseks nagu ta tegelikult oli. Margarita märkas koeraga meest. Ratsanikud peatusid. See oli Pontius Pilatus oma koera Bangaga. Meister lasi mehe vabaks (meister oli mehest romaani kirjutanud). Woland kinkis meistrile ja Margaritale kodu. Epiloog Linnas liikusid veel kaua kuulujutud. Hakati uurima toimunut ning jõuti järeldusele, et Korovjev oli võimas hüpnotiseerija ning korraldas kõik. Seoses juhtunuga tapeti palju musti kasse, võeti kinni
Faustilt, mis ta tunneb, kui rahvas avaldab talle oma kiitust. Faust: ,,Jagame mürki, ohvrid surid ja veel kiidetakse mõrtsukaid". Halb tuju väljendus jutuajamisele. Faust märkab puudli, kes olevat on eksinud. Koer lähenes Faustile ja Wagnerile. Faust otsustab koera endale võtta seni, kuni ta ei tüüda teda ära. Töötuba Faust võttis koera kaasa oma töötuppa. Teda hakkab segama koera urisemine ning ta palub koeral lahkuda. Kuid puudel teda ei kuulanud, vaid tema kuju muutus deemoniks (Mefistofeles). Faust ütleb talle, et kuna ta ei suuda kaotada kõiksust, tuli ta siia proovida üksikasju muuta. Mefistofeles ja Faust sõlmivad lepingu, et kui Faust kaotab oma rahutuse ja hakkab elu nautima, võidab selle kihlveo Mefistofeles. Mefistofeles: ,,Siin ilmas teen ma kõik, mis nõuad, nii nagu õige teenri viis. Kui aga teise ilma jõuad, mind omakorda teenima pead siis". Löödi käed ja leping kinnitati kolme veretilgaga, nagu see oli saatana kombeks
poolt päritud nii ema kui ka ema venna geenid), kusjuures erinevates elundites domineerivad erinevad geenid. Pole teada, kui suur on kimääride osatähtsus inimeste seas, kimääriks olemise saab kindlaks teha vaid mitmete geneetiliste testide abi. Sfinks (kreeka keeles 'kägistaja') oli vanakreeka mütoloogias naise pea ja rinnaga ning tiivulise lõvikehaga koletis. Teda peeti hävingu ja halva õnne deemoniks. Sfinks oli Hesiodose järgi Kimääri ja Orthose, mõnedel andmetel aga Typhoni ja Echidna tütar. Ehkki Sfinksil olid tiivad, polnud ta teadaolevalt lennuvõimeline. Hera saatis Sfinksi tema kodust Aethiopias (sellega meenutasid kreeklased Sfinksi välismaist päritolu) Teeba linna lähistele, kus ta kõigilt teelistelt küsis mõistatuse ja kägistas ära kõik, kes vastust ei teadnud. Niimoodi karistas Hera Teeba kuningat Laiost, kes oli oma vastsündinud pojal
kui rahvas avaldab talle oma kiitust. Faust: „Jagame mürki, ohvrid surid ja veel kiidetakse mõrtsukaid”. Halb tuju väljendus jutuajamisele. Faust märkab puudli, kes olevat on eksinud. Koer lähenes Faustile ja Wagnerile. Faust otsustab koera endale võtta seni, kuni ta ei tüüda teda ära. Töötuba Faust võttis koera kaasa oma töötuppa. Teda hakkab segama koera urisemine ning ta palub koeral lahkuda. Kuid puudel teda ei kuulanud, vaid tema kuju muutus deemoniks (Mefistofeles). Faust ütleb talle, et kuna ta ei suuda kaotada kõiksust, tuli ta siia proovida üksikasju muuta. Mefistofeles ja Faust sõlmivad lepingu, et kui Faust kaotab oma rahutuse ja hakkab elu nautima, võidab selle kihlveo Mefistofeles. Mefistofeles: „Siin ilmas teen ma kõik, mis nõuad, nii nagu õige teenri viis. Kui aga teise ilma jõuad, mind omakorda teenima pead siis”. Löödi käed ja leping kinnitati kolme veretilgaga, nagu see oli saatana kombeks
8. raamat Claude Frollo ei suutnud Esmeralda hukkamist pealt vaadata ja jooksis Ülikoolilinna poole. Ta ei teadnud, et naine veel elus on. Üksi jäetuna vaatab ta sügavale oma hinge. Ta tunneb õudust, et põhjustas armastatud naise surma, samal ajal kui ainus inimene keda ta tappa püüdis veel elus on. Sellest hoolimata ei ole tal süümepiinasid ja hakkab saatanlikult naerma. Ta on muutus deemoniks, põgenedes loodusest, Jumalast, teadusest ja kõigest muust millesse ta kunagi oli uskunud. Ta muutub hulluks, arvates, et skeletid jälitavad teda. Ta vaatab aknast välja ja näeb oma venda prostituudiga. Ta naaseb Notre Dame'i. Lähendes oma kongile arvas ta nägevat Esmeralda kummitust, arusaamata et naine on ikka veel elus. Esmeralda ehmub kui ta taaas meelemärkusele tuleb ja leiab Quasimodo teda jälgimas. Ta mõistab, et mees oli ta päästnud, kuid ei teadnud miks
Esmeraldale ei saadud viga teha kuni ta jääb katedraali seinte vahele. 8. raamat Claude Frollo ei suutnud Esmeralda hukkamist pealt vaadata ja jooksis Ülikoolilinna poole. Ta ei teadnud, et naine veel elus on. Üksi jäetuna vaatab ta sügavale oma hinge. Ta tunneb õudust, et põhjustas armastatud naise surma, samal ajal kui ainus inimene keda ta tappa püüdis veel elus on. Sellest hoolimata ei ole tal süümepiinasid ja hakkab saatanlikult naerma. Ta on muutus deemoniks, põgenedes loodusest, Jumalast, teadusest ja kõigest muust millesse ta kunagi oli uskunud. Ta muutub hulluks, arvates, et skeletid jälitavad teda. Ta vaatab aknast välja ja näeb oma venda prostituudiga. Ta naaseb Notre Dame'i. Lähendes oma kongile arvas ta nägevat Esmeralda kummitust, arusaamata et naine on ikka veel elus. Esmeralda ehmub kui ta taaas meelemärkusele tuleb ja leiab Quasimodo teda jälgimas. Ta mõistab, et mees oli ta päästnud, kuid ei teadnud miks
võidelda jumaliku kangelasega. Marin said: Anzu ja saatuste tahvli lugu- Anzu varastas Enlili saatuste tahvli. Tahvlit saadeti tagasi tooma Enlili poeg, kes võitis Anzut ja tagastas tahvli. Anzu olevat Suur lõivipeaga kotkas (võrdlus lohe tapmisega). 53. Too näiteid mütoloogilise hea ja kurja vastandamisest 20. ja 21. sajandi poliitretoorikas. Nt Ameerika ja terroristid, Põhja- Korea ja lääne ühiskond. Nt Ameerika hiljutistel valimistel Trump ja Clinton – Trump kutsus Clintonit deemoniks. Hitler vs Roosevelt. 54. Missuguse rahva pärimusse kuulub müüt Tešubi ja Illujanka vastasseisust? Mis ajajärgust on selle müüdi üleskirjutused pärit ja missuguste arusaamadega on see müüt (V. Sazonovi artikli järgi) seotud? Muistsete hetiitide (indoeuroopa päritolu, läksid u 2000 eKr Türgi aladele, varem asusid Lähis-Idas) müüt, on kõige arhailisem senini säilinud indoeuroopa müüt lohe tapmisest. Kirja pandud 2. aastatuhande teisel poolel eKr.
maage üha juurde. Ka siis jäi selline töö riskantseks, kuna peale paljastushirmu saatsid maage kõikjal jutud nende liidust saatanaga. Keskajal otsustas kirik illusionistidele surmava hoobi anda. Selleks muudeti paganlike jumalate nimed vaimulikus kirjanduses kurjade vaimude sünonüümiks Babüloonia peajumalast Baal-Sabubist sai Betsebul, Egiptuse päikesejumalast Amon-Ra'st tõlke läbi Lucifer ning kreekakeelne sõna diamon, mis algselt tähendas jumalust, muudeti deemoniks. Illusionism kuulus halastamatule hävitamisele, kuna vaimulikkond pidas tema vahendeid saatanlikeks. Löögi alla ei sattunud mitte ainult rändavad mustkunstnikud, vaid ka loodusuurijad ning keemikud. Selline suhtumine mõjutas isegi tavainimesi, ühiskond ei suutnud enam vahet teha illusionistidel ja teadlastel. Midagi imekspandavat selles pole, kuna juba mitme eelneva sajandi vältel oli kirik inimestesse sisendanud kõige maise tühisust Jumala palge ees. Inimene ei tohtinud midagi
natuke lohakas stiil. See kandus edasi Jaapani aedadesse, keraamikasse. Hiliskeskajal viljeleti ka sõjakirjandust (gunkimonogatari). Suurim selline on ,,Heike lugu", mis ülistab ja idealiseerib samuraisid. 15. ja 16. sajandil arenes teatrikirjandus n-teater, maskiteatri vorm, kus näitleja tegi laval mõningaid minimaalseid liigutusi, lava küljel musitseerisid muusikud ja lauljad. Populaarne tegelane oli Ono no Komachi: motiiv, kus ta areneb deemoniks. Muusikas ja mujal sai oluliseks j-ha-kyu rütm muusika ja näitlemine algas aeglaselt ning arenes järjest kiiremaks. Need osad pidid tekstis olema vastavuses. Üleminek toimus sujuvalt, lausa mitme tunni vältel. 17. sajandil viidi pealinn Edosse, algas Edo periood, eelmodernne periood, mil kultuuris toimus väga suur murrang. Tekkis kaupmeeste ja linnaelanike klass, kes polnud seotud klassikalise kultuuriga. Kujunes uusrikaste seltskond, kes oli valmis meeldiva meelelahutuse
Veel 19. sajandi alguses nimetab D. K. Zelenin selliseid surnuid "rändavateks"28 või "pandiks antuteks"29. Surmahetkest alates kuulub nende hing ja keha deemonitele ja ükski palve ei saa neid päästa. Selliste isikute muldasängitamine solvab püha mulda. Muldasängitamise eest võib maa kätte maksta (nt viljakandmatu aastaga). Niisugune laip ei kõdune ja hing ei saa hauatagusesse maailma: ta kas rändab maapeal, teenib kuradit või saab ise deemoniks (Russalkaks, vereimejaks või kikimooriks). Taolise koolnu ja haua seos oli rahvasusus vankumatu. Ülalmainitud põhjuste tõttu peeti "vääralt surnut" elavatele ohtlikuks. Tema haud oli elavatele ohtlik, seal võis haigestuda, eksida teelt ja isegi surra. Seetõttu ei maetud neid kalmistule, vaid eelistati kohti, kus keegi ei käi (sood, ovraagid). Mulda neid ei sängitanud, vaid kaeti puulehtedega ja samblaga. Kirik ei lubanud "vääralt surnuid" matta kalmistule, kuid
kavatsusi ning mis muudavad mu elukäiku parema või halvema poole." (JUNG 2008:218) Jumal on seega täielikult ambivalentne. Lisaks on Jumal Jungi mõistes psüühikaväline, alateadvuses peituv ja seega tundmatu faktor. Ta tunnistab ka seda, et temagi katsed Jumala mõju psüühikale ära seletada mõnes mõttes suurendavad probleemi. ,,"Objektiivse psüühika" määratut jõudu on läbi aegade nimetatud ,,deemoniks" või ,,Jumalaks", seda kuni hiljutise ajani. Me tunneme usuliste teemade suhtes nii suurt ebamugavust, et ütleme selle kohta õigesti ,,teadvustamatus", kuna Jumal on kadunud meie teadvusest. See juhtub alati siis, kui asju tõlgendatakse, seletatakse ära ja dogmatiseeritakse, kuni inimeste tehtud kujundid ja sõnad neid niivõrd katavad, et nad pole enam nähtavad." (JUNG 1977:320) Kõige parema ülevaate Jungi jumalapildist annab teos ,,Vastus Iiobile". Seal käsitleb Jung
kivist koeri, sisisevaid kivist madusid ja lohesid, kes ööd kui päeva sirgunud kaeltega ja avatud suudega katedraali valvavad. Jõuluööl aga, kui suur kell väsimusest korisedes usklikke kesköömissale kutsus, oli süngel fassaadil niisugune ilme, nagu oleks suur portaal rahvast endasse neelanud, rosett aga suure silmana neid vaadelnud. Kõige selle põhjuseks oli Quasimodo. Egiptuses oleks teda selle templi jumaluseks peetud; keskajal deemoniks arvatud, oli ta tõeliselt kiriku hing. Ses mõttes on nüüd Jumalaema kirik neile, kes teavad, et siin kord Quasimodo on elanud, tühi, elutu, surnud. Tundub, et midagi on siit kadunud. Tohutu keha on tühjaks jäänud, säilinud on ainult kondistik; vaim on lahkunud, jäänud on vaid kest. See on nagu kolp, milles veel näha on silmaasemed, kuna pilk on igavesti kustunud. 8 4 IV. KOER JA TEMA ISAND
annaabi.ee 
