Charles II (0)

Charles II
Charles II (29. mai 1630 – 6. veebruar 1685 ) oli Inglismaa ja Ðotimaa kuningas alates 1660 aastast (de jure alates Charles I hukkamisest 1649 . aastal) kuni surmani. Ta oli Charles I poeg ja James II vend.
Charles II sai võimule pärast seda, kui puritaanide juht Oliver Cromwell oli surnud ja tema poeg Richard Cromwell võimust loobuma sunnitud. Londonisse marssinud Šoti armee kutsus Charlesi Inglise troonile ning Stuartite dünastia võim taastus. Charles püüdis samuti saavutada absolutismi , kuid edutult, ta ei lednud endale piisavat toetajaskonda. Parlamendi roll oli üpris suur, siiski oli kuningal riigiasjade otsustamisel oluline osa. Charles toetas parlamendi poolt põlatud katoliiklasi ning astus surivoodil koguni sellesse usku. Ta oli suhteliselt ebapopulaarne valitseja, ent tema järeltulijast vend James II osutus inglise üldsusele veelgi vastumeelsemaks.
Charlesi nimele on jäänud monarhia ajaloo jooksul külge negatiivne maine. Kodusõja kaotanud kuningas Charles I oli ainus inglise monarh , kes hukati. Pärast isa surma 1649. aastal oli tema poeg Charles II sunnitud 18 aastat pagenduses veetma , uuesti troonile tulles omandas ta aga kerglase kuulsuse ja teenis ohtralt pilkeid.
Nagu juba öeldud, saavutasid cavalierid suurima populaarsuse Stuartite dünastia kuningate – Charles I (1600-1649a.) ja Charles II (1630-1685a.) – valitsemisajal. Vastavalt kuninglikule ediktile ei tundnud kuningakoja koerad suletud uksi, neid oli suurel hulgal kuninglikes ruumides ning neid lubati isegi Briti alamkotta. "Toy- spanjel on koer, kelle lõi kuningas ise" – nii on öelnud kuningas Charles II kaasaegsed. Kuigi tõsi ta on, et kuningas ise koerte aretusega vahetult ei tegelenud ; kuidas see ka polnud, on tõug nime saanud ning võlgneb oma edasise eksistentsi tänu temale. Kuningas jumaldas väikesi spanjele. Endiselt sisendasid nad inspiratsiooni kunstnikele ja kirjanikele. Sealhulgas ühes inglise kirjaniku Kathleen Windsori romaanis mainitakse tihti Msjeu nimelist koera, kes kuulus kuningas Charles II favoriidile. See kinnitab tõu populaarsust veelgi.
Dramaatiline aeg saabus XVII sajandi keskel, mil Inglismaa oli lõhestatud Kodusõjas võitlevate kuninga pooldajate ja parlamentäärlaste poolt. 1648. saabus Carisbrooke kindlusesse kuninglik vang, tema majesteet Charles I ise. Kuninga pooldajad olid saanud Kodusõjas lüüa, kuningas oli vangis Hampton Court ’is Londoni lähedal ja tema vangistajad seisid raske küsimuse ees: mida teha kuningaga? Wight’i Saar tundus tollal olevat piisav “kolgas”, kuhu kuningas “asumisele” saata, pealegi olid kuninga kaplan ja tollane Carisbrooke kindluse ja kogu saare valitseja vennad. Kuningat koheldi algul kui kõrgeaulist külalist, tal lasti saarel vabalt ringi liikuda . Ilmselt keegi ei tea, millise pöörde oleks ajalugu võtnud, kui Charles’ile ustavad rojalistid poleks korraldatud põgenemiskatseid, mis aga õnnetult läbi kukkusid. Lugu lõppes Charles’i viimisega naabruses olevasse Newport’i linna, sealt aga Londonisse, kus õnnetu kuningas 30. jaanuaril 1649 hukati. Inglismaa oli 10 aastat vabariik. Kümne aasta pärast, 1659, taastati kuningavõim, troonile tuli Charles I poeg Charles II ja “hirmsad ajad olid möödas