„Hope I Die Before I Get Old: Mispredicting Happiness Across the Adult Lifespan“ (0)

Kairi Laur
IK12 AÜ
„Hope I Die Before I Get Old: Mispredicting Happiness Across the Adult Lifespan“
Heather P. Lacey, Dylan M. Smith ja Peter A. Ubel. 2006. „Journal of Happiness Studies“
Käesolev artikkel käsitleb teemat, kuidas inimestel on kalduvus ülehinnata asjaolude mõju enda heaolule, mida tõestavad laialdaselt erinevad elusündmused, kuid tajutav vananemise mõju heaolule on suuresti jäänud tähelepanuta. Inimesed näivad kartvat vananeda, hoolimata tõenditest, et heaolu paraneb vanusega. Autorid võrdlesid, kuidas mõistavad õnne nooremad täiskasvanud (keskmine vanus = 31) ja vanemad täiskasvanud (keskmine vanus = 68) koos. Uuringud kinnitasid õnne suurenemist koos vanusega, kuid nii nooremate kui ka vanemate arvates õnn vananedes väheneb. Mõlemad rühmad eeldasid õnne vähenemist keskmise inimese kohta, kuid ainult vanemad inimesed hindasid õnne langust iseendi kohta.
Inimesed ei mõista rõõmusid, mis tulenevad koos vananemisega. Autorid toovad näiteks rokkmuusik Pete Townshend 20 aasta vanuses oli inspireeritud kirjutama, et parem oleks surra kui saada vanaks. Townshend polnud ainuke kujutledes, et õnn väheneb vanusega. Inimesed kujutavad ette, et vanadusega kaasneb tervise langus ja usuvad, et vanadus on vähem nauditav kui varajane täiskasvanuiga. Inimesed ootavad muutusi romantilistes suhetes, karjääri edenemises, et tunda ennast õnnelikult, kuid pärast neid sündmusi tuju naaseb suhteliselt kiiresti algtasemele. Noored täiskasvanud usuvad, et õnn väheneb vanusega, ning põhjustab vanematel täiskasvanutel suurema õnne mittemäletamist oma nooruses. Käesoleva teemaga seoses on läbi viidud mitmeid uuringuid , kuid vähe või ei ole üldse uuritud, kuidas inimesed ootavad õnne muutumist vanusega. Nooremad täiskasvanud ennustavad, et vanaduses ollakse niikuinii õnnetud, mille tulemusena võivad nad teha riskantseid otsuseid ja mitte hoida end.
Nooruse rõõmud, mälestused võivad viia vanemad inimesed nostalgiasse, ekslikud uskumused vananemise viletsusest võivad ka tugevdada stereotüüpe õnnetutest vanakestest ja muretutest noortest , lüües kiilu põlvkondade vahele.
Uuringus küsisiti vanemate ja nooremate täiskasvanute arvamust nende oma praeguse õnne hinnangut ja hinnata õnne vanuses 30 ja 70, nii nende endi ja ka keskmise inimese jaoks. Varasemal uuringul põhinedes, ennustavad autorid, et vanemad inimesed tunnevad suuremat rahulolu praegusest õnnest, kui nooremad täiskasvanud. Autorid ennustavad, et osalejad usuvad, õnne vähenemist vanusega. Samas eeldavad autorid, et vanemad osalejad peaks olema kogenud stabiilset või suurenenud heaolu aja jooksul. Isegi kui vanemad täiskasvanud toetuvad kaudsele langus teooriale, peaksid nad omama kogemusi mis võib leevendada selle teooria mõju. Autorid oletavad, et pessimistlikul tõekspidamisel peaks olema suurem mõju osalejate õnne hinnangutel keskmise inimese kohta kui nende endi kohta. Kuna inimesed tavaliselt hindavad ennast üle keskmise kõigis võimetes ja omadustes paremaks.
Osalejad kaasati interneti rühmast, kes nõustusid osalema teadusuuringutes. Uuringus tuli hinnata arvamust oma praeguse õnne ja ennustust õnne kohta vanuses 30 ja 70. Oma praegust õnne ja oma vanuse keskmise inimese õnne Fordyce'i (1988) 0-10 skaalal, Siis osalejad hindasid samal skaalal nende endi õnne ja keskmise inimese õnne vanuses 30 ja 70 aastat. Seega erinevad arvamused ja võrdlused õnnest; noortel praegu ja ootused vanuses 70 ning vanadel praegu ing mälestused vanusest 30, siis veel kõik see võrdlus enda versus teised ehk keskmine inimene, ning kas ja kuidas muutub õnn tulevikus; kasvab või langeb seda endal kui teistel.Uuringu tulemus tõestab, et inimesed tajuvad vananemise mõju heaolule, inimesed kardavad vananeda, hoolimata tõenditest, et heaolu paraneb vanusega. Autorid võrdlesid õnne noorematel täiskasvanutel (keskmine vanus = 31) ja vanematel Uuringud kinnitavad õnne suurenemist koos vanusega, kuid nii nooremate kui ka vanemate arvates õnn vananedes väheneb. Mõlemad rühmad eeldasid õnne vähenemist keskmise inimese kohta, kuid ainult vanemad inimesed hindasid õnne langust iseendi kohta. Märkimisväärseid uuringud näitavad, et inimesed vananedes muutuvad õnnelikemaks, kogedes vähenevat negatiivset mõju, suurenevat või stabiilset positiivset mõju ja suurenevat elu-rahulolu, kuid inimesed ei pruugi mõista rõõme, mis tulenevad koos vananemisega.
Uuritud on mitmeid vananemisega seotud mõjusid, kuid vähe või ei ole üldse uuritud, kuidas inimesed ootavad õnne muutumist vanusega. Kuna mehed ja naised kogevad vanadust erinevalt, võivad neil olla erinevad uskumused ja ootused vananemisest. Näiteks meestel on lühem eluiga kui naistel ja mehed võivad seega ette kujutada varasemat heaolu langust või halvemat tervist vanaduse lähenedes, mis tekitab pessimistlikumaid seisukohti vanadusest.
Autorid leidsid , et nii nooremad kui ka vanemad täiskasvanud on eksiarvamusel õnne muutumisest koos vanusega. Mõlemad rühmad eeldavad õnne vähenemist vanuses 30 kuni 70. eluaastani keskmise inimese kohta. Kuid noorematel täiskasvanutel ei kehti see arvamus iseendi kohta, ennustades ise endile õnne mitte langust, vanemad täiskasvanud aga arvavad seda ka endi kohta, hinnates endale suuremat õnne varasemas eas, kuigi omavad vastupidist kogemust. Mehed ja naised olid üldiselt sarnasel arusaamal õnnest erinevates vanustes, kuigi vanemad mehed arvavasid suuremat vahet enda ja keskmise inimese vahel kui hindasid nooremad mehed, samas kui enda/teiste vahe oli võrdne erinevate vanusegruppide naiste vahel.
Kooskõlas varasemate uuringutega, vanemad osalejad meie uuringus olid keskmiselt õnnelikumad kui nooremad osalejad. Kuid osalejad, nooremad ja vanemad, vastupidiselt ja ekslikult ennustasid, et keskmine 30-aastane on õnnelikum kui keskmine 70-aastane. Kooskõlas varasemate uuringutega, vanemad osalejad meie uuringus olid keskmiselt õnnelikumad kui nooremad osalejad. Kuid osalejad, nooremad ja vanemad, vastupidiselt ja ekslikult ennustasid, et keskmine 30-aastane on õnnelikum kui keskmine 70-aastane. Ootasid autorid, et nooremad täiskasvanud ennustavad õnne järsemat langust kui vanemad inimesed, sest nende hinnangud tuginevad ainult vananemise teoorial, samas kui vanemad inimesed võivad kasutada ka tegelikku kogemust. Vastupidiselt sellele hüpoteesile, vanemad inimesed tegelikult ennustasid veidi järsemat langust kui nooremad täiskasvanud. Seega vaatamata täiendavale kogemusele oma elu jooksul, vanemad inimesed võivad toetuda õnne vähenemise teooriale mitte ainult kirjeldades teiste inimeste õnne, vaid ka kirjeldades enda oma. Nooremate ja vanemate osalejate mustrite erinevuse põhjuseks võib olla tingitud sellest, et nooremad osalejad ennustasid oma tuleviku õnnelikkuse taset, samas kui eakad meenutasid oma minevikku õnne. Kuigi mõlemas grupis arvati, et õnn üldiselt väheneb vanusega, siis nooremad olid kõhkleval seisukohal kasutada seda arvamust endi kohta. Vaatamata tõestusele, et õnn ei vähene vanusega, võivad mõned selles seisukohas kahelda. Kuna vanem iga on seotud olukorra reaalse halvenemisega, sealhulgas halvenev tervis ja vähenevad rahalised vahendid, samuti lesepõlve algus ja muud sotsiaalsed kahjud.
Inimestel on tähelepanuväärne võime kohaneda asjaoludega, nii heade kui halbadega, kujundades elu jooksul strateegiaid ja muid mehhanisme, mis toetavad /hoiavad üleval õnne tunnet ka vanemas eas, võimaldades hakkama saada ka rasketes tingimustes. Autorid arvavad, et ebaõnn võib aidata kujundada meie eesmärke, suunates meid eemale sellest mida me pole suutelised tegema ja aitab meil väärtustada seda mida suudame. Uuring näitab, et pole ebatavaline olla nii õnnelik +70, samas ei tundu ka ebatavaline kui vanurid aeg-ajalt meenutavad oma noorust , kujutledes, et tollal olid nad isegi õnnelikumad.