tõenäoliselt 13. sajandi keskpaigas. Sajandi lõpuks lisandusid kirikule kolmelööviline pikihoone, käärkamber koori põhjaküljel ja läänetorni alaosa. 14. sajandil ehitati kiriku põhjaküljele mitu kabelit, sealhulgas praeguse põhjaeeskoja asukohas paiknenud Püha Jüri kabel ja Väike kabel, mis ühendati kahe kõrge kaarava abil põhjalööviga. Torni lõunaküljele püstitati Püha Matteuse kabel. Kiriku seinu ehitati nii kesk- kui ka külglöövides kõrgemaks ning pikihoone sai basilikaalse ilme. Aastatel 1486–1493 ehitati täielikult ümber Matteuse kabel (alates 17. sajandist nimetatud Antoniuse kabeliks), millest sai avar neljavõlvikuline keskpiilariga ruum. Niguliste kirik oli keskajal üks linna uhkemaid ja kaunimaid pühakodasid. 16. sajandi alguses oli siin üle kahekümne kõrvalaltari. Tallinna Hansa-aegade hiilgusest ning siinsete kaupmeeste jõukusest kõnelevad hinnalised kunstiteosed, mis telliti Euroopa suurtest kunstikeskustest. Neist tuntumate hulka
kolmelööviline pikihoone, käärkamber koori põhjaküljel ja läänetorni alaosa. 14. sajandil pärast linnamüüri valmimist muutus Niguliste tavaliseks kogudusekirikuks. 1405.–1420. aastani toimunud ehitustööde käigus said kooriruum ja pikihoone tänaseni säilinud ilme. Vana kooriruumi asemele rajati pikihoonega ühelaiune, polügonaalse lõpmiku ja ümbriskäiguga koor. Kiriku seinu ehitati nii kesk- kui ka külglöövides kõrgemaks ning pikihoone sai basilikaalse ilme. Niguliste kirik oli keskajal üks linna uhkemaid ja kaunimaid pühakodasid. 16. sajandi alguses oli siin üle kahekümne kõrvalaltari. Tallinna Hansa-aegade hiilgusest ning siinsete kaupmeeste jõukusest kõnelevad hinnalised kunstiteosed, mis telliti Euroopa suurtest kunstikeskustest. Kirik sai tõsiselt kannatada Märtsiommitamises aastal 1944. Midagi suudeti ka ennetavalt päästa. Tules hävisid katused ja tornikiiver. Maha põles ka enamik sisustust koos kunstiväärtustega
liigendusega külgportaali, millele oli järgneval perioodil Tallinna hilisgootiliste portaalitüüpide kujunemisel suunav osatähtsus. Tööde lõpetamisel kesklöövis ehitati selle idaviilule väike kaheksatahuline konsooltorn. Toomkiriku puhul on tähelepanu väärne lääneportaali puudumine. Selle asemel asube peaportaal lõunas. Oleviste kirik Kiriku ehituslugu on keerukas ja mitmekihiline. 13.sajandil alustati 3-löövilise basilikaalse, kuid praegusest madalama, lühema, võlvimata lae ja madala torniga kirku ehitamist. Algkirik võlviti 1330.a. Aastail 1350 ja 1404 lisati kirikule vastavalt Püha Laurentiuse ja Maarja kabelid. Sama sajandi lõpul lisandus peahoonele lõunaportaai esine kabel ning 1512-1521 uus Maarja kabel, mille idaseina ehib kaupmees Hans Pawelsi kenotaaf. Praeguse ilme sai kirik 15. ja 16. sajandil, mil pikendati pikihoonet lääne suunas, rajati praegune ilusate tähtvõlvidega kooriruum
ristkülikukujuline fassaadiga tänava poole, keskosas siseõu sammaskäikudega) 19) vararenes. palazzode fassaadid muutusid kõrgrenessanssis rikkalikumaks. 20) Fassaade hakati liigendama taas ka vartikaalselt 21) Uueks kaunistusvõtteks balustaad (balustritest koosnev käsipuuga rinnatis) 22) Hilisrenes. ilmus kolossaalorded (sammas või pilaster läbi kahe korruse) 23) Maamajade e. Villade arhitektuuri kõrgtase 16saj. 24) Sakraalehitised kuppel. Basilikaalse kiriku puhul oli see koori kohal. Fassaadi puhul domineeris horisontaalsus 25) Renessanssi basiilika väga sarnane varakristlikule basiilikale (põhilised kandeelemendid sambad, nüüd toetus neile arhitraavi asemel tugev arkaad valgmikssein ja selle peal palklagi) 26)Kuplid laoti tellistest 27) Profaanehitistele iseloomulik oli alumine korrus laduda jämedas rustikas, mis ülessepoole minnes peenemaks muutus. 28) 16 saj hakati kasutama kantkivi ja interjööri hakati kaunistama rikkaliku
Seintel kujutati vana testamendi lugusid, moosese lugusid või palvetaja motiive. 4. Mile poolest erinevad kristlikud mosaiigid, freskod või skulptuurid (reljeefid) samaaegsete rooma kunsti töödest? Roomas oli inimene kujutatud alasti, kristlikus kultuuris mitte kunagi. 5. Missuguse rooma ehitise võtsid kristlased kiriku ehitamisel eeskujuks? MIKS? Basiilika, kuna see asus sobivas kohas linna keskel. 6. Nimeta vähemalt 2 basilikaalse hoone põhitunnust? ristkuplid, põhiplaan meenutas kreeka risti 7. Millise riigi järglane oli Bütsants (kumb antiik-maa)? Rooma 8. Missuguse põhiplaaniga olid enamus büts kirikutest, kuidas selliseid ehitisi võib nimetada? 9. Nimeta Konstantinoopoli kuulsaim katedraal, missuguse uue ehitustehnilise uuendusega seal tegemist on? Hagia Sophia, 10. Missugune on bütsantsi kapiteel? tugevasti stiliseeritud taimornamendiga kaunistatud, ümberpööratud
raidkivikaunistused 12. Mida tähendavad mõisted: vööndkaar - kaar, mis toetab võlvistikku ja jaotab selle võlvikuteks. roie - ristvõlvide servjooni tähistavad eenduvad kaared. päiskivi - võlvikiiru keskmest eenduv, harilikult ümmargune või nelinurkne dekoratiivkivi roiete otste vahel. võlvisiil - diagonaalsete roiete või servjoontega piiratud võlvipinnalõik tugikaar - basilikaalse gooti kiriku tugipiilarist üle külglöövi katuse kõrgseinani ulatuv pikk tugev kaar. haritorn - dekoratiivne tornikiivriga miniatuur torn, mis paikneb ehitiste katuseharjal. kabelitepärg - kiriku kooriruumi või kooriümbriskäiku ümbritsev väikeste kabelite rida, tavaliselt sümmeetrilise paigutusega fiaal - gootikale iseloomulik sale terav tornike ehisviilu külgedel. roosaken- rikkaliku ehis raamistikuga suur ümmargune aken romaani ja gooti kiriku fassaadis,
18. sajandi eeskujudel on renoveeritud lossitagune Lilleaed, korrastamisel on fassaadipoolne Alumine aed. Gerard ter Borch. Naine veiniklaasiga u.1665. Nigvlste Keskaegse Tallinna üks uhkemaid sakraalhooneid, 13. sajandil kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele pühitsetud Niguliste kirik peegeldab läbi sajandite ja stiiliperioodide voolavat ajalugu. Hoone üldilmes domineerib 15. sajandisse ulatuv kolmelööviline basilikaalse lahendusega pikihoone ja polügonaalne kooriosa, neljatahuline torn barokk-kiivriga, keskaegsed pühakute- ning hilisemad hauakabelid. 1944. aasta 9. märtsi ööl toimunud pommitamise tagajärjel jäi Niguliste aastakümneteks varemetesse. Pikaajaliste taastamistööde järel avati siin 1984. aastal muuseum-kontserdisaal, 2005. aastast Niguliste Muuseum. Ajaloolise kirikukunsti muuseumina tegutsev Niguliste eksponeerib ning tutvustab
tulnud müüristiku stabiilsusele. Pidevalele muudatustele ja ajakohastamistele osutab ka tellisvormide areng: kui pikihoone vanemates osades näeme kaunistusena faasilud nurki, siis juha piilarite ja pikiseinte akende puhul asub selle asemele pirnvööti meenutav teravaharjaline mõigas. Esialgu, veel piilarite ja pikiseinte ehitamisel kavandati nähtavasti kodakirikulist ruumivormi. Järgnevalt on aga taas plaane muudetud ning pikihoone sai märksa paraadsema basilikaalse üldkuju. Tõenäoselt alles 14. sajandi teisel poolel valminud kiriku väliskujunduses domineerib võimas läänetorn (selle ülaosa pärineb arvatavasti 18. sajandist). Lääneportaali kroonib ehisviil -vimperg, kus nissides paikneb 15 figuuri. Keskmist, Troonivat Kristust (20. sajandi koopia) ümbritsevad eest-palujatena Maarja ja Ristija Johannes ning 12 apostlit. Tegemist on Viimsepäeva kohtule osutava nn. deesise grupiga. Vimpergi tipp lõikub neliksiirudes
epistlipool - meestepool, kiriku lõunapoolne külglööv, altarist paremal, mis algselt oli meessoost kogudusliikmete jaoks. evangeeliumipool - naistepool, kiriku põhjapoolne külglööv, altarist vasakul, mis oli mõeldud naissoost koguduseliikmete jaoks. pikihoone - ristkülikukujulise põhiplaaniga lääneidasuunaline kogudusruum kirikus transept - ristlööv, risthoone, põiklööv, põikhoone, romaani ja gooti stiilis basilikaalse kiriku pikihoonet risti läbilõikav ehitusosa, mis muudab kiriku põhiplaani ristikujuliseks, võib olla ühe- või mitmelööviline. lööv - piklik ruum ehituses, eriti kiriku või templi pikihoone osa mitme paralleelse ida-lääne suunas paikneva ruumiga. valgmik e. klerestoorium - kesklöövi akendega varustatud ülakorrus basilikaalses ehituses piilar - eriti keskaegseis ehitustes esinev harilikult nelinurkne, polügonaalne või (harvem) ümmargune
9 Gerard ter Borch. Naine veiniklaasiga u.1665. 10 4. Nigvlste Keskaegse Tallinna üks uhkemaid sakraalhooneid, 13. sajandil kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele pühitsetud Niguliste kirik peegeldab läbi sajandite ja stiiliperioodide voolavat ajalugu. Hoone üldilmes domineerib 15. sajandisse ulatuv kolmelööviline basilikaalse lahendusega pikihoone ja polügonaalne kooriosa, neljatahuline torn barokk-kiivriga, keskaegsed pühakute- ning hilisemad hauakabelid. 1944. aasta 9. märtsi ööl toimunud pommitamise tagajärjel jäi Niguliste aastakümneteks varemetesse. Pikaajaliste taastamistööde järel avati siin 1984. aastal muuseum-kontserdisaal, 2005. aastast Niguliste Muuseum. Ajaloolise kirikukunsti muuseumina tegutsev Niguliste eksponeerib ning tutvustab kunstiteoseid
Kirikut kandsid sambad, tugipiidad, tugikaared, vööndkaared ja võlviroided. Esimene täielikult Gooti stiili kuuluv kirik on Jumalaema katedraal Pariisis(1163.a). Kesklöövi võlvide pikkus oli 32m. Kõrggootika esimene suurteos oli Chartresi katedraal. Sellele järgnesid Reimsi (37.5m) ja Amiensi (42.5m) katedraalid. Kõige kõrgemad võlvid on Beauvaisi katedraalil (47.5m), need varisesid kokku. Gooti kiriku põhiplaaniks oli ladina rist. Kirikud olid kolme või viie löövilised ja basilikaalse ülesehitusega, ka transept oli mitmelööviline. Kesklöövi võis nüüd ehitada ka laiema ja kõrgema, sest gooti süsteem võimaldas võlvida ka laiu lööve. Külglöövid olid kitsad ja madalad ja nende võlvid ei vajanud erilist tugisüsteemi. Külglöövid moodustasid kooriümbriskäigu. Koori põrand oli samal tasemel ülejäänud põrandatega. Kooril oli mitu väikest kabelit, mis kokku moodustasid kabelite pärja. Keskmine kabel oli kõige suurem ja seda kutsuti Maarja kabeliks
põhjatiival oli kirik, selle vastas söögisaal ehk refektoorium. Lossiehitist nimetati karolingide ajal pfalz´iks. Losside ehitamisel tugineti vanade germaan- laste ja keltide või siis rooma impeeriumist pärit ehitustraditsioonidele Joonis 9. Theoderichi mausoleum 10 ROMAANI Ehitustegevuse peamisteks keskusteks olid kloostrid, mis koosnesid kindlakskujunenud hoonete kompleksist. Kloostri keskseks hooneks oli kirik, misehitati kas basilikaalse-, saal-, koda- või kuppelkirikuna. Kiriku pikihoone jaotati sammaste või piilaritega löövideks. Kesklööv oli tavaliselt kõige laiem, selleseinad võisid olla jaotatud horisontaalseteks vöönditeks. Alumise korruse moodustasid piilaritele võisammastele toetuvad ümarkaared, teine korrus moodustus aga külglöövide peal asuvatest empooridest, mis avanesid kaaristuna kesklöövi poole. Vahel asendas empoore kitsas käik müüri sees e trifoorium.
(Kangilaski 1967:214-216). 4 1.1 Kirikud Gooti kirikute põhiplaaniks jäi juba ammu tuntud pikihoonest ja transeptist moodustuv ,,ladina rist". Transept ei eendunud tavaliselt nii palju kui romaani stiili ajal, vaid liitus terviklikumalt pikihoonega. Mõnel juhul transeptiharud lühenesid niivõrd, et ei eraldunud peaaegu üldse pikihoonest (näiteks Notre-Dame Pariisis). Pikihoone oli 3- või 5-lööviline ja basilikaalse ülesehitusega. Ka transept oli tavaliselt mitmelööviline. Kesklöövi tähtsus tõusism ta oli külglöövidest tunduvalt laiem ja kõrgem. Gooti konstruktsioon võimaldas ju võlvida ka laiu lööve. Külglöövid olid nii kitsad ja madalad, et nende võlvid ei vajanud erilist tugisüsteemi. Külglöövid jätkusid teisel pool transepti, kooris, moodustades nn. kooriümbriskäigu. Koori lõpmik oli harilikult polügonaalne. Krüpte tavaliselt enam ei ehitatud ja koori põrand oli samal
mida ümbritses sageli ühine kooriümbriskäik. Suurematel kirikutel võis olla mitu transepti ja apsiidi. Transept ulatub pikihoonest välja ja kiriku põhiplaan sarnaneb ladina ristile. Ka Gooti kirikute põhiplaaniks jäi pikihoonest ja transeptist moodustuv ladina rist. Vahel jäi transept aga nii lühikeseks, et ei eendunud peaaegu üldse pikihoonest (näiteks Notre-Dame Pariisis). Pikihoone oli 3- või 5- lööviline ja basilikaalse ülesehitusega. Ka transept oli tavaliselt mitmelööviline. Kesklöövi tähtsus tõusis, ta oli külglöövidest tunduvalt laiem ja kõrgem, sest gooti konstruktsioon võimaldas võlvida ka laiu lööve. Külglöövid oli nii kitsad ja madalad, et ei vajanud erilist tugisüsteemi. Külglöövid jätkusid teisel pool transepti, kooris, moodustades nn kooriümbriskäigu. Koor lõppes tavaliselt polügonaalselt - mitmetahuliselt. Krüpte enam ei ehitatud ja koori põrand oli samal
Kirik pühendati Peetrusele ja Paulusele. Toomkirik oli Tartu piiskopkonna peakirik ja piiskopi kirik - Toomemäe teises servas seisis ka piiskopi residents, Tartu piiskopilinnus. 16. sajandil oli toomkirik Ida-Euroopa suurim kirikuhoone ja tellisehitis. Tartu Toomkiriku kalmistu oli mitte koguduse surnuaed, nagu näiteks Tartu Jaani kiriku kalmistu, vaid keskaja ühiskonna eliidi matmispaik. Varemeis Tartu toomkirik on üks Vana-Liivimaa silmapaistvamaid tellisgootika näiteid. Basilikaalse pikihoone kolme löövi on katnud ristroidvõlvid, mida toetasid kaheksatahulised nurgaturpadega piilarid. Intejööris liigendavad seinapindu kimpturbad ja simsid, trifooriumitsoon on markeeritud nissidega. Säilinud on üksikuid eendtugede varagooti taimdekooriga raidkapiteele ehituse varaseimast järgust. Põhja- ja lõunaküljel on algselt välisseinu toetanud massiivsete kontraforsside vahele olnud rajatud kabelilöövid. Kesklöövi kõrgseinu on külglöövide kohal toestanud tugiviilud
sümbol. Torn on poolenisti kesklöövi sisse ehitatud ja alumises osas ühendatud kaaravade abil nii kesklöövi kui ka kitsaste külglöövidega. Jaani kiriku skulpturaalsed kaunistused on rikkalikud ja omapärased. Välisküljel ümbritseb kirikut ja torni eenduvat osa neliksiiude friis. 4-nishides paiknevad pika reana terrakotapead. Interjöör on veelgi ainulaadsem. Algselt krohvimata ja seetõttu loomulikust tellisevärvist kumava basilikaalse võlvruumi kunagisse kaunistussüsteemi kuulusid sajad terrakotapead, -figuurid, ja reljeefid. Need paiknesid konsoolidel, kapiteelidel, talumliistudel ja päiskividel, mis olid seotud ristroidvõlvide piltlikult väljendatud tugisüsteemiga. Nad esinesid ka suureformaadiliste terrakotafiguuridena kiriku piilaritel ja seintel, mis Eesti keskaegses kirikuarhitektuuris olid üldreeglina jäetud puhasteks, plastiliselt kaunistamata ja liigendamata pindadeks
tugipiitadele. Kokkuvõttes meenutas gooti kiriku konstruktsioon nagu mingi hiigellooma skeletti. Ehitist kandsid piilarid, tugipiidad, tugikaared, vööndkaared ja võlviroided. Gooti kirikute põhiplaaniks jäi juba ammu tuntud pikihoonest ja transeptist (põikhoone) moodustuv ladina rist. Vahel jäi transept aga nii lühikeseks, et ei eendunud peaaegu üldse pikihoonest (näiteks Notre-Dame Pariisis). Pikihoone oli 3- või 5- lööviline ja basilikaalse ülesehitusega. Ka transept oli tavaliselt mitmelööviline. Kesklöövi tähtsus tõusis, ta oli külglöövidest tunduvalt laiem ja kõrgem, sest gooti konstruktsioon võimaldas võlvida ka laiu lööve. Külglöövid oli nii kitsad ja madalad, et ei vajanud erilist tugisüsteemi. Külglöövid jätkusid teisel pool transepti, kooris, moodustades nn kooriümbriskäigu. Koor lõppes tavaliselt polügonaalselt - mitmetahuliselt. Krüpte enam ei ehitatud ja koori põrand oli samal
tugikaared, mis andsid surve edasi massiivsetele tugipiitadele. Kokkuvõttes meenutas gooti kiriku konstruktsioon nagu mingi hiigelloma skeletti. Ehitist kandsid piilarid, tugipiidad, tugikaared, vööndakaared ja võlviroided. Gooti kirikute põhiplaaniks jäi juba ammu tuntud pikihoonest ja transeptist (põikhoone) moodustuv ladina rist. Vahel jäi transept aga nii lühikeseks, et ei eendunud peaaegu üldse pikihoonest (näiteks Notre-Dame Pariisis). Pikihoone oli 3- või 5- lööviline ja basilikaalse ülesehitusega. Ka transept oli tavaliselt mitmelööviline. Kesklöövi tähtsus tõusis, ta oli külglöövidest tunduvalt laiem ja kõrgem, sest gooti konstruktsioon võimaldas võlvida ka laiu lööve. Külglöövid oli nii kitsad ja madalad, et ei vajanud erilist tugisüsteemi. Külglöövid jätkusid teisel pool transepti, kooris, moodustades nn kooriümbriskäigu. Koor lõppes tavaliselt polügonaalselt - mitmetahuliselt. Krüpte enam ei ehitatud ja koori põrand oli samal tasapinnal
tähelepanu osutati profaanehitistele. Arhitektuuri tunnusjoonteks said taas horisontaaljoon ja ümarkaar ning sambad. Hoonete projekteerimisel lähtuti kuldlõikelistest proportsioonidest. Iga ehitis oli oma kunstilise väljenduslikkusega, selle kuuluvus kindlasse ehitustüüpi oli teisejärgulise tähtsusega. Antiiksete sammaskäikude eeskujul juurdus renessanssarhitektuuris kaaristu. Sakraalehitiste kõige iseloomulikumaks koostisosaks on kuppel. Kupliga olid kaetud kõik tsentraalehitised. Basilikaalse kiriku puhul paigutati kuppel kooriosa kohale Kuplid laoti tellistest (tihti kahe koorikuna, mis olid omavahel roietega ühendatud). Rõhtjõudude vastuvõtuks rakendati tõmbevööd, mida vaadeldi kui kunstilist detaili Kesklöövis talalagi, mida tihti kaunistati dekoratiivsete kassettidega Profaanarhitektuuri kõige levinumaks ehitiseks sai aga palazzo ehk linnaloss. Põhiplaanilt oli see ruudu- või ristkülikukujuline fassaadiga tänava poole suunatud hoone, mille keskosas moodustus
stiili tunnuseid. Kaari kandsid piilarid (mis võisid olla ümmargused, neljatahulised jne). põhimõttelistelt sambal ja piilaril vahet ei ole. Arkaadide kohal avanesid kesklöövi poole empoorid. Empooride asemel võis paksu müüri sees, mis avanes samuti arkaadina kesklöövi. Seda käiku nim trifooriumiks. Kui müüri sees käik puudus ja kesklöövi seinal oli ainult üks rida ümarkaarseid nisse, nn petikuid, siis oli tegemist pseudotrifooriumiga. Seega võis basilikaalse ülesehitusega kiriku kesklööv olla seestpoolt kolmekorruseline. Ehitustehniliselt kõige raskemaks ülesandeks sel ajal oli ehitisse katmine vastupidava laega. Esialgu olid kirikud sageli võlvimata ja piirduti lameda puulaega või jäeti lagi hoopis ehitamata. Oskuste ja võimaluste kasvades püüti aga asuda võlvimisele. Lihtsaimaks võlvitüübiks oli juba ammu tuntud silindervõlv. See oli aga raske ja võimaldas katta ainult kitsaid ruume
protorenessanss (trecento), sellele järgneb vararenessanss 1400-1500 (quattrocento), kõrgrenessanss 1500-20/30 (cinquecento) ja hilisrenessanss 16. Saj. teisel poolel. Üleminekut renessansilt barokki 16.saj. lõpul nimetatakse manerismiks. Teistes Euroopa maades on renessansi jaotus vähem märgatav, saab alguse 15.sajandi II poolel ja kestab 17.saj. alguseni. Arhitektuuris ilmnesid esimesed uuendused 15.sajandil. Ehitistüüpidest pööratakse endiselt tähelepanu sakraalehitistele, basilikaalse kiriku asemel eelistatakse aga tsentraalset kuppelehitist või siis basiilikat, mille kooriosa kohale tõstetakse kuppel. Kasvas ilmalike hoonete osatähtsus, nendest oli kõige levinum Itaalia pinnal välja kujunenud palazzo e. linnaloss. Põhiplaanilt oli see ruudu- või ristkülikukujuline fassaadiga tänava poole suunatud hoone, millel oli keskse kaaristuga ümbritsetud siseõu. Linnalossid ehitati enamasti
annaabi.ee 
