Baroki üldiseloomustus, ooperi sünd (1)

Barokk
Üldiseloomustus
        Kestis 1600-1750
        Monoodiline stiil – juhtiv on üks meloodia , mida toetab harmoonia saade
        Polüfooniat kasutatakse vabamal kujul
        Valdavaks sai peamiselt kahe laadi (duur ja moll ) kasutamine, mis olid üksteise suhtes kõige kontrastsema kujuga
        Basso continuo
        Tundeliste muusikaliste kujundite vastandamine samas loos
        Kontsertstiili tekkimine, kapellide loomine ja tegevus õukondade ja kirikute juures
        Avati avalikud ooperimajad
        Staarikultus
        Kasutatakse palju helimaali võtet
Baroki sünnimaa on Itaalia, kus tegutses Firenze Camerata – poeetide, kunstnike ja muusikute aristokraatlik ring, kus uuriti vanakreeka luulet ja draamat. Jõuti järeldusele, et seda kanti ette lauldes mõne pilli (kitara) saatel. Cameratalased püüdsid sellist teksti esitusviisi taaselustada ja kirjutasid deklamatsiooni-lähedases stiilis muusikat soolohäälele lauto saatel.
Basso continuo – katkematu bass ; generaalbass; muusikat pidevalt saatev bassihääl, millele ehitatakse saateharmoonia. BC mängitakse pillirühmaga, kuhu kuulub vähemalt 2 pilli: basspill (tšello, viola da gamba, fagott ), mis mängib bassimeloodiat ja harmooniapill (klavessiin, orel , lauto), mis improviseerib bassinootidele saateakorde.
Harmoonia – karedad dissonantsid ei lahene tavapäraselt, vaid suubuvad uutesse.
Kontsertstiil – esituses läheb enam hinda virtuoossus ja isikupära. Muusikaline etteaste on kunstilise elamuse eesmärgiga, pole enam funktsionaalne.
Ooperi sünd
Ooperi idee sündis Firenze Cameratas, kus sooviti muusika abil võimendada draama emotsionaalset mõju. Eeskujuks võeti vanakreeka tragöödia, mille koore ja osa monolooge esitati lauldes. Ooperi otsesemateks eelkäijateks olid:
        Liturgiline draama – jumalateenistuse osana kirikus esitatud etendus, kus tekst esitati lauldes
        Intermeediumid – muusikalised stseenid, mida esitati koos kostüümide, dekoratsioonide ja lavatehnikaga draamaetenduste või õukonnapidustuste vahel
Esimesi – Firenzelaste – oopereid nimetatigi muusikalisteks draamadeks (it.k. draama per musica)
Claudio Monteverdi oli esimene ooperihelilooja. Ta tegutses Mantovas ja Veneetsias. Tema ooper „Orpheus“ („Orfeo“) on esimene tervikuna säilinud teos omas žanris.
Monteverdi avaldas juba 15-aastaselt oma esimese motetikogumiku. 1589 . a alustas ta karjääri Mantovas, hertsog Gonzaga õukonnakapellis (algul vioolamängija ja lauljana, 1601-1612 oli kapellmeister). 1613 valiti ta Veneetsia Markuse kiriku kapellmeistriks – ihaldatuimasse muusikuametisse.
Iseloomulik:
        Orkestris üle 40 mängija
        Erinevaid kõlavärve (pille) kasutati kindlate eri karakterite iseloomustamiseks
        Virtuoosiaaria sünd
        Korduvad orkestri vahemängud e. ritornellid
        Pea igasse barokkooperisse kuulub lamento aaria e. kaebeaaria
Vokaalmuusika Itaalias
Kirikumuusika – monoodiline stiil sobis kirikumuusikasse hästi.
Monteverdi kuulsas kogumikus „Maarja vesper “ (õhtujumalateenistus) leidub nii vanas (polüfoonilises) kui ka uudses (monoodilises) stiilis teoseid.
Kõige moodsamas stiilis on selles vaimulikud kontsertaariad soolohäältele ja basso continuole, milles on kasutatud rikkalikult helisümboolikat (nt. „Duo Seraphim“; seerav – ülemingel)
Kammerlaul
        Sooloaaria ja duett basso continuo saatel
        Basso ostinatole ülesehitatud aariad
        Palju kasutati da-capo-aaria vormi.
NB! Korrataval osal olid olulised improvisatsioonilised täiendused
        Aaria on muusikaliselt arendatud ja rohkete kaunistustega  laulja soolonumber ooperis, kantaadis või oratooriumis ansambli või orkestri saatel. Aariate ajal tegevus laval sageli „peatub“
        Retsitatiiv on kõnelähedane laul. Kantaatides, ooperites ja oratoori