"Lux aeterna" (1966) 16-häälsele segakoorile a cappella uus joon helikeeles, kromaatilisuse asemel diatoonilisus, ka selles on ta Euroopas üks esimesi. "Continuum" (1968) klavessiinile mäng rütmi-, tempo- ja meetrumitajuga. Ooper "Le Grand Macabre" (1977) lähedane keskaegse surmatantsu kujutamisele, müsteeriumidele, samas ka grotesksele laadaplatsi-teatrile, muusika on stiilikirju. 1980ndate algul ei komponeerinud, otsis oma suhet uue ajastuga, avangardist ta enam polnud, postmodernist ei soovinud olla. Leidis pidepunkte aafrika ja aasia muusikast, samas ka teadusest ja tehnoloogiast (elektronmuusikateosed). Uue stiili otsinguil valmisid Etüüdid klaverile tänaseks 3 vihikut, 1985-2001), eeskujudeks Scarlatti, Chopin, Liszt, Debussy; Ligeti enda jaoks väga olulised teosed, nn loominguline laboratoorium, neid on nimetatud `keskendumisharjutusteks'. Etüüdide läbivaks jooneks on polürütmiliste ja polümeetriliste
Esindab ju avangard mõtlemisviisi, mis peaks eksisteerima vaid demokraatlikus ühiskonna, kuna see eeldab kultuuriühiskonna tolerantsust. Teisalt on avangard kui uuenduse, mässu ja teisitimõtlemise pesa modernismi üks olulisemaid indikaatoreid. Oluline on käsitleda sõjajärgset kunsti kõigist modernismi kliseedest kõrvalekaldumisest hoolimata just sõjajärgse modernismi kontekstis. See avangard milllest sel juhul räägitakse onn aga teistsugune, erinev vaba ühiskonna avangardist. Ei abstraktset kunsti ega popkunsti ei ole kerge seostada avangardiga selles tähenduses, nagu sõjajärgset modernismi on kontseptualiseeritud pärast 1968 aasta revolutsiooni. Need kaks kunstinähtust erinevad nii esteetika, sotsiaalise positsiooni kui ka tähjenduse pooelst eesti kunsti hilisemale arengule. 3. Kui palju oli üldse võimalik mõelda kunstis piiride ületamisest ja arusaamade muutmisest ideoloogilise ja poliitilise surve tingimustes?
12 etüüdi op 25 (183236) 24 prelüüdi (183139) 19 nokturni u 60 masurkat valsse poloneese jm Ta on loonud ka paar teost tsellole ja klaverile ning "17 poola laulu" (laulud klaveri saatega). Helikeele iseloomustus: tema helikeel on justkui süntees klassitsistlikust üldmõistetavusest ja romantilisest individuaalsusest. Klassitsistlikkus avaldub nt mõtteselguses, vormiloogikas, peenes detailide viimistluses, lõpetatuses oli omas ajas uuendaja-avangardist, võeti hästi vastu tolle aja kõige uuemeelsemas seltskonnas. Ta oli hinnatud ka laiema publiku poolt, aga seda peamiselt tänu oma valssidele ja nokturnidele. omas ajas ääretult uudse harmoonia ja tämbri kasutusega: erakordselt oluline on värv!, palju alteratsioone, võõrhelisid akordides, armastab 7- ja 9-akordide järgnevusi (eriti omased hiljem impressionistidele. Chopin ennetabki impressioniste, Debussy pidas end Chopini vaimseks õpilaseks).
muusikat luua. 1950-ndaltel toimus esimene festival, kuid neid tuli aina juurde. Seal mängiti liidrite teoseid, nt Pierre Boulez, Luigi Nono, Karlheinz Stockhausen, sest just nemad olid liidrid avagardismis. Seal festivalil toimusid nende meeste teoste esiettekanded ja nad on nüüdisajal klassika. Darmstadtis käsitleti probleeme ja toimusid loengusarjad. 1958. liitus selle kursusega USA helilooja John Cage, kes oli USA avangardist. Alates 1960-ndate lõpust ja 70-ndate algusest tekkisid uued voolud: minialism, millest areneb välja postmodernism. Muusikas iseloomustab neid stiile: uus tonaalsus ja neoromantism (enne oli muusika dissoneerunud, kraapiva kõlaga, vastukäiv kõrvadele ning kompositsioon oli raske). Nüüd tulid samad suunad tagasi, tuleb heakõlalisus, seega kaotab avangardistlik muusika oma mõtte. Samas kompositsiooni tehnika ei sutnud välja, kui neoromantism tuli. 1945-1970. peetakse
häppening- improviseeritud etendus, mis ühendab kujutava kunsti, muusika, sõnakunsti ja kehaplastika performance (ingl k etendus) - tegevuskunsti vorm, sarnane häppeningiga, kuid on pikemalt ette planeeritud ja konkreetsema stsenaariumiga Pierre Boulez: Prantsuse helilooja ja dirigent; serialismi rajaja serialism - peale helikõrguste on seeriateks organiseeritud ka rütm, dünaamika ja artikulatsioon Karlheinz Stockhausen: Saksa avangardist; oluline panus elektronmuusika arengusse elektronmuusika - aparaatide abil sünteesitud helidest ja muundatud naturaalsetest häältest loodud muusika "Gesang der Jünglinge" ("Noorukite laul", 1956) FOVISM Fovismi nimi kunstiliigile tekkis 1905. aasta Sügissalongis (suurel ülevaatenäitusel), kus esines oma maalidega rühm noori kunstnike. Nende tööde metsikute värvide ja tingliku joonistusega maalid tekitasid peaaegu skandaali. Kunstikriitik Louis Vauxcelles ristis rühmituse
komponistiks. Hariduse sai ta eraviisil õppides algul kodumaal, hiljem Pariisis. 20-aastaselt oli ta juba tunnustatud kerge muusika autor. Ta on kirjutanud ka sümfoonilisi teoseid. 26- aastaselt kirjutas ta ,,Rhapsody in Blue", mis oli esimene sümfoonilise dzässi teos. Veel on ta kirjutanud ooperi ,,Porgy ja Bess". Gershwini ooperimuusika toetub peamiselt neegrilauludele ja eriline seos on neegrilaulu eriliigi bluusiga. Teise maailmasõja järel mõjutas muusika arengut avangardist John Cage (1912-). Country-muusika on popmuusika vanemaid alaliike. Selle nime all tunti sajandite eest Ameerikasse elama asunud inglaste, iirlaste ja sotlaste rahvamuusikat, mida lauldi omapärase terava häälevärviga ja mängiti peamiselt bandzol, kitarril, viiulil ja suupillil. Kantrimuusika oli Ameerika valge elanikkonna pärusmaa. Mõned nendest lauludest on muuseas kasutusel ka Eestis, rahvalike lauludena ,,Mulgimaa", Kaugel, kaugel, kus on minu kodu".
1933aastal alustas ta töötubadega, mida kutsuti Disaini laboriks. Igas ülesandes pidi õpilased leidma vastandlikke lahendusi klisheedele, nad pidid kasutama oma vigu ning läbi selle leidma lahendusi. Tänu sellele kõigele ei jäänud ta Ameerikas märkamata. Fotograaf Ralph Steiner tutvustas teda Caramel Snow´le, kes oli Harper Bazaari kujundaja, kes kohe pakkus talle tööd. Oärast kunstilise direktori koha saamist hakkas Brodovitch looma avangardist inspireeritud fotosid, tekste ning illustratsioone. Tänu temale said ajakirjas tööd paljud tuntud kunstnikud nagu Man Ray, Jean Cocteau, Raoul Dufy ja teised. Ta oli esimene, kes sidus pildi ja teksti kokku. Tema stiil oli väga erinev teistest. Ta kasutas oskuslikult valget pinda, ta lõikas tihti oma fotosid ning paigutas need kusagile äärde. Tema stiil tõi ajakirja uue dünaamilise lähenemise. Vabakutselise kujundajana kogusid populaarsust tema tööd neljakümnendatel. Temast
demokraatia lävele jõudmine ja sealt tagasipöördumine. Mittevabaduse ring. Ta röövib nõukogude ajalt erakordsuse. See raamat ilmub muidugi alles 1980-ndate lõpus. Venemaa ajaloost kui ringist on kirjutanud ka Pjetsuhh, kes küsib, miks venelased on teetud (bezputjobõje). Levinud on kinnistunud seisukohad selle kohta, mis sai aluseks nõukogude kultuurile. Üks selline on, et nõukogude kultuur saab alguse avangardist ja on tegelikult realiseerunud avangard. Selles on ka tõtt, sest avangardistlik kunst sai osaks totalitaarsest kultuurist (õigemini viimane kasutas avangardi paatost ära). Rääkida võib 20ndate lõpu ja 30ndate alguse avangardi taltsutamisest. 20ndatel aastatel tekkis rühmitus, mis nimetas end biokosmistideks ja kes toetus Fjodorovi filosoofiale. Fjodorov oli religioosne, aga sellest hoolimata peale revolutsiooni populaarne. Ta kirjutas looduse ja
macarbe" (Suur vikatimees), tüüpiline postmodernistlik ilming. Kirjutas ka klaverietüüde, mis olid tehniliselt väga keerukad ja isegi komplitseeritumad kui Liszti etüüdid. Luigi Nono Hariduselt jurist. Nono oli anti fasistlik helilooja. Erinevalt teistest avangardistidest nagu Tockhausen ja Boulez, oli temal selge poliitiline seotus. Abiellus Shönbergi tütrega. Rahvusvaheline tuntus tuli teosega Il Canto Sospeso. Teda peeti Weberni järeltulijaks. See jõudis sünteesini avangardist ja emotsionaalsest, moraalsest ekspressioonist. See teos on mälestus fasismi ohvritele, sisaldab endas ka poliitiliste vangide hüvastijätu kirju enne hukkamist. Muusikaliselt tema uuendus seisneb "punktilikus" vokaalses kirjutamises, sõnad on silpide kaupa hakitud ja neid laulavad erinevad hääled. Nii tekib ujuv/liikuv efekt. Stockhausen ütles Canto kohta, et kohati Nono peidab teksti nii, et sellest ei ole võimalik aru saada. Miks on siis teksti vaja ja miks just neid tekste
. kui selliseid ehitisi üldse polnud oli see uuenduslik ja põnev) TOTALITAARSETE RIIKIDE KUNST Eeskätt Stalinlik NL ja Hitleri Saksamaa nende maade kunstides esineb suur sarnasus. Nõukogude Liidus ei sobinud kasutada avangardset kultuuri see oleks liiga kosmopoliitne. Sotsialism tuleb üles ehitada ühel maal. Realism. Vana Tsaristlik Akadeemia taastatakse ning klassitsistlik kunst muutus ainukeseks võimalikuks viisiks. Avangardist pidi loobuma sest see soosis individuaalsust, seda ei saa kontrollida ega eriti hästi kasutada propaganda levitamiseks. Teoreetiline õigustus toetus ungari päritou teoreetiku Lukacs'i ideedele kunst kui üks tegelikkuse tunnetamise vahend. Tegelikkuse tunnetamisel on teadus ja kunst liitlased (19saj. Realistid rääkisid sama et nende tegevus on kooskõlas teadusega). Realistlik kunst sisaldab tõde; kunst kui üks ideoloogia vorm nõukogude ideoloogiat kandev kunst peab
paha. Kunstiteose potentsiaal peab olema nähtav vormis. Adorno ei olnud mingi traditsioonilise kõrgkultuuri kummardaja, kellele saaks kõrge ja madala kultuuri väärtused kaela määrida. Tema ütles, et erinevad inimesed hindavad erinevaid väärtusi. Popkultuur oli talle vastumeelt, sest see oli vulgaarne, lahjendatud kõrgkultuur. Klassikaliste vormide lahjendus kirjanduses, draamas, muusikas. Adornot ei saa pidada kultuuriliseks konservatiiviks: ta on avangardist. Kultuuritööstus võtab tema meelest inimestelt õiguse ise rääkida, telefon talle meeldis aga raadio mitte. Üks on dia-, teine monoloogne. Sotsiaalsed suhted on kunstiteoses olemas, isegi, kui keegi, ka kunstnik ise, ei teadvusta seda. Idee kordusest: kogemused olid paljundatavad. Adorno, sarnaselt Kierkegaardiga, uskus kahte sorti kordusesse: mineviku meenutus meenutamine tuleviku suunal Kierkegaardi meelest saab teist kordust tajuda
orkestrisse uued pillid- harf. Valss kui zanr sümf. muusikas. Teosed: 3 ooperit, 2 oratooriumi, 8- osaline koorisümfoonia Romeo ja Julia, orkestriteosed, vaimulikud teosed. Liszt- Ungarist pärit imelaps, Viin ,Pariis, -rändav virtuoos. Töötas välja uue zanri -üheosalise sümf. poeem. Ainestik- isiklike elamuste maailm, inspiratsioon kirjandusest, kujutavast kunstist.(loodus, ajaloo jm. teemaline). Omal ajal avangardist, tänapäeval vaid elav vähestes teostes. Lk. 21 19 saj. oli klaver väga soodne nii kodus kui kontsertisaalis Liszt oli esimene kontsertpianist, tema mängus oli erakordne väljendusoskus. Teosed : 13 sümf. poeemi, (sh.Tasso ja Prometheus) , 2 klaverikontserti, rohkesti klaveriteoseid. 7.Romantiline klassitsism. a) Johannes Brahms b) Anton Bruckner
Kogus ,,Kivimurd" (1958) tuleb luulesse rahvaluule intonatsioone ja keelendeid. See luule on satiiriline ja valuline. Suureneb ka intertekstuaalsus, sidudes oma luule eesti luule klassikaga (Liiv, Suits). Tema luuletustele igavikulise mõõtme annab ka Piibel. Lepiku luule liigub 1950ndatel moodsa maailma adekvaatsema kajastuse poole. Tähtsamaiks on tema jaoks siiski väärtused. 23. Ilmar Laabani luule ja häälutused Eesti pagulaskirjanduse kosmopoliit ja avangardist. Tegutses vabakutselise kirjanikuna. Ta oli programmiliselt elitaarne ja ülerahvuslik. Esikkogu väljapeetud sürrealismiga ,,Ankruketi lõpp on laulu algus" (1946) tekitas oma loominguga võõristust, eemaldus eesti traditsioonist. Kasutas modernismi uuemad võimalusi. Avaldas rootsi luuletaja Erik Lindegreniga valiku prantsuse moderluulet rootsi keeles (1948). Aforismikogu ,,Rootsi Selaviste" (1957) see
Looming, mis ei tahtnud sulanduda sulaaja pilti (formaadist väljas ja tegutseb oma reeglite järgi). Krullile sõnul on ühe kirjaniku sees on kaks kirjanikku: 2 teineteisest lahknevat loominguperioodi (1. Alliksaar on tugevalt mõjutatud Arbujatest ja nii arbujalik, et isegi arbujad ise pole nii arbujad. Viib arbujad loogilise lõpuni või äärmuseni ning vaimsed väärtused tõstetakse esiplaanile. 2. periood on arbujate eitus barokne illusionist, programmiline avangardist, luule on paradoksist pillerkaar). ,,Olematus võiks ju ka olemata olla" (1968) ja ,,Luule" (1976) Rummo koostatud. Luulekogu ,,Päikesepillaja" (1997) kogutud käsikirjadest, peaaegu täielik A looming. Üks väheseid luuleraamatuid, mida sajandivahetusel saatis edu (A legend). Sel on suunav tähendus 60ndate situatsioonis, mil oli A tugev mõju teistele luuletajatele, kuid ka hiljem. A luule avaldamise katsed ebaõnnestuvad. Alliksaar on tunnustamata autor.
Hollywoodi filmi vorm paha. Kunstiteose potentsiaal peab olema nähtav vormis. Adorno ei olnud mingi traditsioonilise kõrgkultuuri kummardaja, kellele saaks kõrge ja madala kultuuri väärtused kaela määrida. Tema ütles, et erinevad inimesed hindavad erinevaid väärtusi. Popkultuur oli talle vastumeelt, sest see oli vulgaarne, lahjendatud kõrgkultuur. Klassikaliste vormide lahjendus kirjanduses, draamas, muusikas. Adornot ei saa pidada kultuuriliseks konservatiiviks: ta on avangardist. Kultuuritööstus võtab tema meelest inimestelt õiguse ise rääkida, telefon talle meeldis aga raadio mitte. Üks on dia-, teine monoloogne. Sotsiaalsed suhted on kunstiteoses olemas, isegi, kui keegi, ka kunstnik ise, ei teadvusta seda. Idee kordusest: kogemused olid paljundatavad. Adorno, sarnaselt Kierkegaardiga, uskus kahte sorti kordusesse: mineviku meenutus meenutamine tuleviku
uus monoodiline stiil ühehäälne laulmine akordilise saatega, millest kirjutatakse üles ainult bassiliin (akordilist saadet ja bassiliini mängis basso continuo-pill või sagedamini terve basso continuo grupp: viola da gamba, violone; lauto, teorb, chitarrone, harf jt, samuti klavessiin) uus tekstiedastamisstiil stile recitativo (kõnelev), stile narrativo (jutustav), stile concitato (erutatud), stile rappresentativo (kujutav, etendav) Giulio Caccini (laulja ja helilooja, tolleaegne avangardist, kes 1602 avaldas laulukogumiku Le Nuove musiche), mille eessõnas kaitses ja põhjendas uut stiili: uues stiilis on kõige tähtsam tekst, millest tulenevad rütm ja meloodia. (16/17. sajandi vahetusel nimetati mitmehäälse muusika kirjutamist ,,prima prattica", uut monoodilist stiili ,,seconda prattica") Tüüpainestik vanakreeka ja vanarooma müüdid: Orpheus (Orfeo), Euridyke (Euridice), Daphne (Dafne), Apollon jne.
kirjandusvooludega, sattus Antoine vaba teatri juurde 80ndate lõpus saavutas kontakti pariisi sümbolistidega, tutvus teatritehnikatega nagu pantomiim ja marionetid; olulisim otsustav kohtumine Maeterlinckiga, tema teostest lähtusid olulised impulsid Loominguteatri loomisel. Alfred Jarry oli ka Loominguteatriga seotud 1896 etendati ,,Kuningas Ubu" skandaal; anti signaal teatri totaalseks uuenemiseks. Totaalne avangardist; avangardsus ulatus ja Loomiguteatri programmist kaugemale; Loominguteatris lavastati ka ntx India legendidele põhinevat lugu "Sakuntala", Ibsenit, Hauptmann, Gogoli Revident, Wilde. Paul Claudel. Poe soodustas noorte autorite jõudmist lavale. Poe sai aru, et sajandivahetuse paiku hakkas sümbolismist distantseeruma. Loominguteater muutus; pärast sõda jätkati tegevust, aga edu oli raske, palju teisi truppe jne, 1929 Poe tõmbus teatrielust tagasi.
annaabi.ee 
