Gyoergy Ligeti (0)

György Ligeti (1923 Transilvaania – 2006 Viin )
Vanemad olid ungari juudid , kodus räägiti ungari keelt. Peres muusikuid ei olnud. Lapsena kuulis Ligeti sageli ungari rahvamuusikat ja mustlasansambleid, hiljem raadiost ja plaatidelt ka klassikalist muusikat, operette ja jazzi. Õppis eraviisiliselt klaverit ja talle meeldis muusikat ‘ette kujutada’. Noorena vaimustus Wagneri ja R. Straussi orkestrikõlast.
1941–43 õppis paralleelselt Klausenbergi nn aseülikoolis matem . ja füüsikat ning kons-is teoreetilisi aineid. 1945–49 õppis komp. Budapesti Muusikakõrgkoolis, 1950–56 oli samas teooriaõppejõud. Kogus ja uuris põhjalikult rumeenia ja ungari rahvalaule (Bartóki ja Kodály eeskujul).
1956 pärast Ungari mässu põgenes Austriasse, sealt edasi Lääne-Saksamaale. Head suhted Stockhauseni jt heliloojatega võimaldasid tal kohe tööd saada – Kölni elektronmuusikastuudios, Darmstadti suvekursustel (tutvus seal ka Boulezi, Nono jt); esialgu oli tuntud rohkem teoreetiku kui heliloojana (suuteline analüüsima Boulezi, Webernit jms). Heliloojana sai tuntuks orkestriteosega “Apparitions” (1960), mis vastandus serialismi keerukusele ja kus esiplaanil on helimassid ja tämbrimuutused – sonorism. Edaspidi sai temast nõutud komp.õpetaja kõikjal Euroopas. Viimased 40 aastat oma elus oli ta imetletumaid heliloojaid maailmas, tõeline elav klassik, kes elutses vaheldumisi Hamburgis ja Viinis, viimastel aastatel ka Pariisis.
Looming. Ungaris elades oli sunnitud arvestama poliitilise situatsiooniga (1948. a Stalini manifest) ning lõi peamiselt lihtsamaid rahvalauluseadeid. Pärast Stalini surma 1953 valminud teostes on märgata hilisema Ligeti tunnusjooni, kuid esialgu n-ö pehmes variandis . Tundis hästi serialismi põhimõtteid, kuid leidis, et see tee talle ei sobi – kõlalise tulemuse arvelt ei saa struktuuri tähtsustada. Samas ei sobinud talle ka John Cage ’i kontrollimatuse-filosoofia. Vastandas end serialistidele, luues ühena esimestest täiesti sonoristlikku muusikat, kus meloodia , harmoonia ja rütm on tagaplaanil ning teos põhineb massiivsete helikobarate ehk klastrite liikumisel, tämbril ja selle muutumisel. Ligeti helimassiivid on ülitihedad, kromaatilised, koosnevad mikrointervallikast (nt veerandtoonidest) – ise nim seda mikropolüfooniaks, st ‘üksikud hääled ja rütmijoonised pole enam iseendana tajutavad , vaid on allpool ähmastumispiiri’. Kõla kõrval on Ligeti teostes alati väga oluline ka muusikalise materjali struktureeritus.
“Apparitions” (1960) ja “Atmosphères” suurele orkestrile; “ Requiem ” (1965) sopr, metsosopr, 2 segakoorile, ork. “Lux aeterna” (1966) 16-häälsele segakoorile a cappella – uus joon helikeeles, kromaatilisuse asemel diatoonilisus, ka selles on ta Euroopas üks esimesi. “Continuum” (1968) klavessiinile – mäng rütmi-, tempo- ja meetrumitajuga. Ooper “Le Grand Macabre” (1977) – lähedane keskaegse surmatantsu kujutamisele, müsteeriumidele, samas ka grotesksele laadaplatsi-teatrile, muusika on stiilikirju.
1980ndate algul ei komponeerinud, otsis oma suhet uue ajastuga, avangardist ta enam polnud, postmodernist ei soovinud olla. Leidis pidepunkte aafrika ja aasia muusikast, samas ka teadusest ja tehnoloogiast (elektronmuusikateosed). Uue stiili otsinguil valmisid Etüüdid klaverile tänaseks 3 vihikut, 1985-2001), eeskujudeks Scarlatti , Chopin, Liszt , Debussy; Ligeti enda jaoks väga olulised teosed, nn loominguline laboratoorium , neid on nimetatud ‘keskendumisharjutusteks’. Etüüdide läbivaks jooneks on polürütmiliste ja polümeetriliste struktuuride leidlik kasutamine.
Kontsert klaverile ja orkestrile (1988) – nim oma kõige keerukamaks partituuriks.
Kontsert viiulile ja orkestrile (1992) – orkestris on nii tempereeritud häälestusega kui ka ebatäpse häälestusega pille.