Arvustus Shaw’ näidendile „Major Barbara“ (1)

Arvustus Shaw’ näidendile „ Major Barbara “
Maha kõik traditsioonilised religioonid! Meie uueks usuks saab püssiroht ja RAHA! Vaid nii suudame oma hukka läinud ühiskonda parandada, sest nagu ütles Platon, et ühiskonda ei saa enne päästa, kui kreeka keele professorid hakkavad püssirohtu tegema või kui püssirohuvabrikandid hakkavad kreeka keelt õpetama. Raha teeb põrgust taeva ja püssiroht kurjategijast õilsate eesmärkidega inimese, kes suudab inimkonna pahedele ja elu võidujooksule vastu panna ja ka nende mõlemaga igas olukorras silmitsi seista, ühes käes relv ja teises miljonid rahatähed. Nii kuulutame sõja sõjale ja parandame maailma. Kas pole mitte lihtne?
Shaw’ näidend „Major Barbara“ on terav poliitiline satiir, diskussioon kolmes vaatuses . Kuigi tõed, mida siin kuulutab küüniline, tark ja häbitu relvatööstur Undershaft, on julmalt masendavad. Undershaft väidav avameelselt, et kodanlikus ühiskonnas ei ole voorused ilma rahata mõeldavad, et ainult rahaga käivad kaasas au, õiglus, tõde, armastus jne. Tema vastandiks võib pidada tema enda tütart, kelle põhimõtted on isa omaga vastupidised. Ta usub, et inimese hinge päästab vaid headus ise. Barbara on sügavalt usklik - uskudes, et ainult heateod inimkonnale ja tema patustele hingedele, toovad kaasa suure rahu ja loovad üldise heaolu kogus maailmas, kuni hetkeni, mil isa ta usu lihtsalt purustab. Suurt mõjutajat ja isa põhimõtetele oponeerijat mängib ka Barbara kaasa Cusin, kes küll ihkab äiapapa äri ja varandust, aga on armastusest oma kallima vastu, nõus ka sellest loobuma . Näidendis on osa ka Barbara õel Sarah’il ja tema kaasal Lomax’il, Undershafti pojal Stephan’il ja laste ema Leedi Britomart’il. Ema on ehtne näide kõrgklassi daamist, kellele on kõrge enesehinnang , kuid kes on oma laste õnne nimel valmis ka kõigeks ning sellepärast võib pidada teda selle teose moraalsuse kehastuseks. Võib ju loota ja arvata, et Barbara ja Cusin oponeerides isa põhimõtteid ka tasakaalustavad kogu selle julmalt masendust täis tõdede komplekti, aga kahjuks nii see ei lähe. Raha võidab ka selles loos. Äri läheb Cusinile ja Barbara, selle asemel, et aidata vaeseid, näljas ja haigeid inimesi, loobub neist. Järgides isa põhimõtteid hakkab ta abistama neid, kellel on kõik füsioloogilised vajadused olemas, lootes nendesse natuke vaimu puhtust sisendada.
Näidendi sisule tõmbaks paralleeli elu enesega. Ega ilma asjata ei öelda, et raha paneb rattad käima. Pole sellist eluvaldkonda, kus ei tuleks valuutast juttu . Aga kui hakatagi elama Undershafti elupõhimõtete järgi, mis meist siis saaks? Kui me kristliku usu seitse surmapattu asendaks Undershafti omadega- toit, rõivastus, küte, korteriüür, maksud , lugupeetavus ja lapsed? Ning veel kõige suuremaks surmapatuks oleks vaesus ise? Mis sest, et need nö surmapatud koormavad meid kõiki ja nende asjade õlgadelt ära saamiseks on tõesti raha vaja, kuigi nad kipuvad turjale tagasi ronima, ei tohiks unustada, et me oleme inimesed ning headus ja kaastunne kaaslase vastu on ainult meil- inimsetel. Kui me elaksime, nii nagu see relvatööstur, siis varsti elaks siin ilmas inimolendite asemel südametud loomad. Kas selleni ja sellise ühiskonna poole me pürgimegi? Kas tõesti surnud mehe pildiga paberi tükk on 21. sajandi uus religioon ?
Ning nagu ütleks meie peaminister : „Tule taevas appi!“, nii ütleks ka selle näidendi tegelane Lomax: „No kuulge!“. Ma ütleks lihtsalt, et muutused toimuvad, ka ühiskonnas, sest moraalne kompass näitab meile ainult õiget suunda, aga ta ei sunni meid sellele järgnema. Seda me peame ise tegema. Valik on meie.