Kaari Kargu Martna Põhikool 7. klass Amerigo Vespucci Amerigo Vespucci sündis 9. mail aastal 1454 Firenzes. Amerigo sündis rahavahetajate gildi notari kolmanda lapsena. Ta vanemad olid Ser Nastagio Vespucci ja Lisa di Giovanni Mini. Vespuccide pere oli üks kõige austatumaid ja kultuursemaid aristokraatlikke perekondi Firenzes. Amerigo Vespucci käis oma onu avatud koolis. Hiljem hakkas ta tööle Medicide perekonna heaks. Hiljem kolis Amerigo oma perega Hispaaniasse, kus ta hakkas kaupmeheks ja kartograafiks. Hiljem tegeles ta purjetamisega. Vespucci tegi aastail 14971504 Hispaania krooni teenistuses olles mitu uurimisretke Ameerikasse. Aastal 1504 kirjutas ta kirjandi ''Uus maailm'' ja ''Amerigo neli reisi'', mis trükiti ning levis Euroopas laialdaselt.
Katsetati ka vesinikülihapendit, mida peeti skandaalseks, kuid seda märksa väiksema eduga, sest paljud värvid olid üsna ohtlikud ja inimsed said neist sageli mürgituse. Alles kahekümnendatel aastatel muutus meikimine sotsiaalselt aktsepteeritud tavaks. Naised tundsid eneses lõpuks vajalikku enesekindlust ja uue, keermega huulepulga tarvitamine oli nüüd fläpperi firmamärk. Eriti efektne oli end meikida avalikus kohas. Kahekümnendad oli ajajärk, mil aristokraatlikke rollieeskujusid asendasid filmimaailma kangelannad. Tugevalt meigitud silmad ja Amori vibu joonega suu tulid Hollywoodi pöörase välimusega näitlejannadelt, ning järsku tahtis iga tüdruk välja näha nagu Clara Bow. (Clara Bow) 1920ndate eksootilie välimusega filmidiivad sümboliseerisid moekust, ja kuna nad tegid selliseid vapustavaid asju, nagu seda oli küünelaki kasutaminse, siis sai värvitud küüntest moehullus.
Rahvakoosolek - riigi kõrgeim võimuorgan. Rahvakoosoleku otsust loeti lõplikult. Valitsemises oli rahvakoosoleku kõrval ka nõukogu, mis vahel täitis ka kõrgema kohtukoja ülesannet. Ametnikud valiti enamasti rikaste kodanike e. Aristokraatide seast. Rikaste kodanike võim oli Aristokraatia. Aristokraatide põlde harisid orjad ja sõltlased. Tavalisi aristokraate huvitas majandustegevus vaid niipalju, et tagada endale vääriline elu ja poliitiline mõju. Aristokraatlikke sõpruskondi aitasid liita ühised söömingud - sümpoosionid (kreeka k. Jooming). Sõja korral relvastusid kõik kodanikud. Sõjaväe põhijõud oli raskerelvastuses jalavägi. Kreeka sõjaväes oli kasutusel faalanks - sõjaväe rivistus, kus mehed seisid tihedalt pikkades rivides üksteise selja taha ja kõrval. Faalanks liikus vilepilli saatel. Enamik linnriikide kodanikke olid talupojad. Linnade käsitöö ja kaubanduse
Naistel oli väga vähe õiguseid nad pidid enamasti koguaeg koduseid töid tegema ja kodus passima.(-) Kreeka ühiskonnas otsustati abielu peigmehe ja tema tulevase äia vahel ning sisuliselt oli see kokkulepe , mille kohaselt naine siirdus isa käe alt mehe eestkoste alla. (-)Poolte kokkuleppel võis abielu ka lahutada sel juhul sai naise suguselts tema kaasavara tagasi ja naine läks taas oma isa või mõne lähedase meessugulase eestkostele. (+)Mõnigi aristokraatlikke suguvõsade liit kinnitati abielu teel, kusjuures abikaasade vastastikused tunded ei pruukinud selles mingit rolli mängida. Sageli polnud peigmees ja pruut enne abielukokkuleppe sõlmimist teineteist näinudki.(-) Omas majaski toimuvatel pidudel viibis naine vaid siis , kui külalisteks olid lähedased sugulased.(-) Abikaasade vahel võis harvaks jääda isegi seksuaalne läbikäimine, sest kui naiselt nõuti ranget monogaamsust, siis mees võis vabalt luua suhteid ka väljaspool abielu
Katsetati ka vesinikülihapendit, mida peeti skandaalseks, kuid seda märksa väiksema eduga, sest paljud värvid olid üsna ohtlikud ja inimsed said neist sageli mürgituse. Alles kahekümnendatel aastatel muutus meikimine sotsiaalselt aktsepteeritud tavaks. Naised tundsid eneses lõpuks vajalikku enesekindlust ja uue, keermega huulepulga tarvitamine oli nüüd fläpperi firmamärk. Eriti efektne oli end meikida avalikus kohas.Kahekümnendad oli ajajärk, mil aristokraatlikke rollieeskujusid asendasid filmimaailma kangelannad. Tugevalt meigitud silmad ja Amori vibu joonega suu tulid Hollywoodi pöörase välimusega näitlejannadelt, ning järsku tahtis iga tüdruk välja näha nagu Clara Bow. 1920ndate eksootilie välimusega filmidiivad sümboliseerisid moekust, ja kuna nad tegid selliseid vapustavaid asju, nagu seda oli küünelaki kasutaminse, siis sai värvitud küüntest moehullus.
eluaasta vanuses, aastal 1764. Intiimselt tihedam oli kuningaga läbikäimine esimesed viis aastat. Tema erootiline külg ei olnud eriti tugev, kuningat köitis ta oma tarkuse ja huumorimeelega. Madami ei häirinud kuninga arvukad erootilised kõrvalepõiked ja sõbratarid, vaid ta oli rahul, et omas läbi kuninga võimu tähtsate ametnike ja sõjaväelaste üle. Veelgi enam madam organiseeris kuningale ise uusi neidusid. Versaillesi loodi ,,Hirvepargi" nimeline asutus, kuhu toodi aristokraatlikke tütarlapsi üle kogu Prantsusmaa, sealjuures pidid nad olema süütud. Madam isiklikult valis välja kuningale sobivad kaaslased ja seda selliste neidude näol, kes ei ohustaks tema positsioone (ehk oleks peale iluskas olemise ka targad). Kuningas tegeles iga neitsiga ainult ühe öö, siis viidi nad lossist ära. Need neiud said korraliku kaasavara ja pandi mehele. Kaasavara suurus sõltus saadud öö muljetest, olles 10 000- 20 000 livri
Üleüldse on ta väga huvitav isik kellest peaks olema rohkem infot. Kahjuks aga kaheldakse tema reiside tõesuses, sest kirjalikku infot nende kohta on väga vähe. 2 Lapsepõlv: Amerigo Vespucci sündis 9. mail aastal 1454 Firenzes. Amerigo sündis rahavahetajate gildi notari kolmanda lapsena. Ta vanemad olid Ser Nastagio Vespucci ja Lisa di Giovanni Mini. Vespuccide pere oli üks kõige austatumaid ja kultuursemaid aristokraatlikke perekondi Firenzes. Amerigo Vespucci käis oma onu avatud koolis kui ta piisavalt vanaks sai. Hiljem hakkas ta tööle Medicide perekonna heaks. Kui ta isa aastal 1478 ja Amerigo pidi hakkama perele varandust sisse tooma. Tema õlule langes perekonnapea vastutus ja ta pidi kogu pere eest hoolt kandma. Hiljem kolis Amerigo ome perega Hispaaniasse kus ta hakkas kaupmeheks ja kartograafiks. Hiljem tegeles ta purjetamisega. Vespucci ise kasutas oma nime kujul Americus Vespucius
vaatamata ameti seisuslikule ebasobivusele temasugusele aristokraatlikule neiule. Ta lükkas tagasi ka abieluettepaneku, sest pidas abielu segavaks ametile pühendumisel. 1850 külastas Florence luteri kogukonda Saksamaal, Kaiserswerth-am-Rhein’is kus ta sai neli kuud praktilist väljaõpet diakooniahaiglas, millest sai tema alusharidus õenduses. 1853, kui Florence sai 33-aastaseks, asus ta järelevaataja ametikohale Londoni haiglas, kus raviti ainult aristokraatlikke naisi. Seal ta sai võimaluse näidata oma organisatsioonilisi ja professionaalseid oskusi. 1854. a. ühines Suurbritannia Prantsusmaa ja Türgiga Venemaa vastu Krimmi sõjas ning Florence koos 38 vabatahtlikuga asusid Briti sõjaväe laagrisse Türgis. Haavatud sõdurite olukord oli väga kehv: ravimeid ei jätkunud ja hügieenist ei hoolitud. Florence Nightingale eestkostel ehitati valmis Renkioi Haigla. Nimetatud haiglas patsientide suremus vähenes 90% võrreldes välilaagriga Istanbulis
Kreeka ühiskonnas otsustati abielu peigmehe ja tema tulevase äia vahel ning sisuliselt oli see kokkulepe , mille kohaselt naine siirdus isa käe alt mehe eestkoste alla. Poolte kokkuleppel võis abielu ka lahutada – sel juhul 2 sai naise suguselts tema kaasavara tagasi ja naine läks taas oma isa või mõne lähedase meessugulase eestkostele. Mõnigi aristokraatlikke suguvõsade liit kinnitati abielu teel, kusjuures abikaasade vastastikused tunded ei pruukinud selles mingit rolli mängida. Sageli polnud peigmees ja pruut enne abielukokkuleppe sõlmimist teineteist näinudki. Omas majaski toimuvatel pidudel viibis naine vaid siis, kui külalisteks olid lähedased sugulased. Lihtrahva perekondades puutusid mees ja naine oma igapäevast elu korraldades ja tööd tehes teineteisega paratamatult märksa rohkem kokku ja said seega lähedasemaks. Rooma
Muutus ka arusaam poliitikast. 1920ndatel oli majanduskasv.T?nu uutele kodumasinatele ja liiklusvahenditele tekkis inimestel vaba aeg. Inimesed hakkasid elust rohkem r??mu tundma.Paranesid omavahelised suhted, oli rohkem suhtlemist ja arenes ?hiskondlik elu.Paranesid ka linnadevahelised suhted, sest reisida sai kiiresti ?hest linnast teisse. Mood Suur muutus toimus moes.Stiil muutus rohkem poisilikuks.1920ndad oli ajaj?rk, mil aristokraatlikke rollieeskujusid asendasid filmimaailma kangelannad. Tugevalt meigitud silmad ja Amori vibu joonega suu tulid Hollywoodi p??rase v?limusega n?itlejannadelt, ning j?rsku tahtis iga t?druk v?lja n?ha nagu Clara Bow. 1920ndate eksootilie v?limusega filmidiivad s?mboliseerisid moekust, ja kuna nad tegid selliseid vapustavaid asju, nagu seda oli k??nelaki kasutaminse, siis sai v?rvitud k??ntest moehullus.1920ndate l?puks hakkas Coco Chanel propageerima kuldset jumet ning ka p
Võrreldes teiste Euroopa maade maalikunstiga moodustas hollandi maalijate looming äärmiselt iseseisva ja eriilmelise koolkonna. Selles ilmnes rohkesti uusi ja teedrajavaid elemente, mis laiemalt mõjutasid kogu kunsti edasist kujunemist. Et kodanlikus Hollandis peaaegu täiesti puudus aristokraatlik õukonnakultuur, ei tekkinud seal ka barokselt pidulikku ja suurejoonelist paleekunsti. Nii ei loodud seal losside kaunistamiseks mõeldud suuri dekoratiivseid seina- ja laemaale, ei tellitud aristokraatlikke esindusportreesid ega üksikute valitsejate võimu ja suurust ülistavaid allegoorilisi kompositsioone. Kunsti tellijaks oli kodanlus. Nõuti peamiselt väikeseformaadilisi maale, mis olid mõeldud tagasihoidlike eluruumide kaunistamiseks. Üldiselt ei olnud kunstnik sõltuv rikastest tellijatest, nagu see oli iseloomulik õukonna juures töötavate maalijate puhul, vaid ta müüs oma kunsti vaba kaubana. Seega ka kunstniku positsioon ühiskonnas oli mõnevõrra teistsugune kui kuningavõimuga
hakkasid naised aduma juuste lõikamise mõttekust. Enamikule inimestele oli see äärmiselt emotsionaalne teema. Sajandeid olid juuksed olnud naise uhkuse kroon ja loobumine naiselikkuse kõige pühamast sümbolist oli midagi, mida ei kiputud kergekäeliselt tegema, kuigi asi võis näida vastupidine. Poisipea kõrghetkel kandsid uudset lühikest soengut kõik peale väärikate matroonide ja tiitliga lesknaiste. Kahekümnendad oli ajajärk, mil aristokraatlikke rollieeskujusid asendasid filmimaailma kangelannad. 1920ndate eksootilise välimusega filmidiivad sümboliseerisid moekust, ja kuna nad tegid selliseid vapustavaid asju, nagu seda oli küünelaki kasutaminse, siis sai värvitud küüntest moehullus. Kümnendi lõpuks hakkas Coco Chanel propageerima kuldset jumet ning ka päevatmisest kujunes teadlik tegevus. Ilu polnud kohustus, vaid daamide hea enesetunde väljendus. 1930-1940
SUURBRITANNIA XX sajandi algul kasvas Inglismaal tööstuse arengutempo aga vähenes pidevalt tema osa maailma kogutoodangus. Kolooniatest saadud tulu kulutati väga suurel määral aristokraatliku eluviisi finantseerimiseks. Viljaksvatust polnud mõtet arendada, sest USAt toodi sisse odavat vilja. Külad tühjenesid, linnad kasvasid. Suurbritannia viimane suurem hiilgeaeg oli 1837-1901 (kuninganna Victoria) Victoriale järgnesid Edward VII ja George V, kes jätkasid aristokraatlikke traditsioone. Poliitiline süsteem Tugines kahele parteile: 1. konservatiividele, kes ajasid aktiivset koloniaalpoliitikat 2. liberaalidele, kes viisid läbi sotsiaalseid reforme Mõlemad parteid pidasid vajalikuks kindlustada Suurbritanniat saksamaa ees. 1906 asutati tööerakond- leiboristid, kes olid Aܴd ja väiksemad töölisparteid. Sajandivahetuse silmapaistvaim sündmus oli Inglise-Buuri sõda 1899-1902. Buurid olid
timukraatiast, kusjuures nende täpne vahekord oleneb parajasti võimuloleva koalitsiooni koosseisust. On ju mõnes erakonnas lausa silmatorkavalt palju rumalaid ja võimuahneid isikuid, mõnes aga rohkesti üksnes majanduslikele hüvedele mõtlejaid ning on ka timokraatlike kalduvustega tegelasi, kusjuures igas erakonnas võib leida nimetatud gruppidesse kuuluvaid inimesi. Tõelisi aristokraatlikke valitsejaid (kellesse Platon paremini suhtus), on meil olnud vaid üks - ekspresident Lennart Meri. Õnneks puudub meil uuemast ajast türannia kogemus, kuigi 90-ndate algul oli oht selleks üsna reaalne - süüdistati ju tollast valitsusjuhti Edgar Savisaart pidevalt autoritaarses juhtimisstiilis, milleks paraku ka alust oli. (Savisaar kukutati aga peale seda, kui ta püüdis riigis kehtestada midagi sõjakommunismitaolist) Muidugi ei saa
Naine seevastu püsis enamasti kodus, korraldas majapidamist ja kasvatas lapsi. Naised ei osalenud isegi omas majas toimuvatel sümpoosionidel, juhul kui külla polnud saabunud just nende oma lähedased sugulased. Naistelt nõuti ranget monogaamsust, kuid mehed võisid luua suhteid ka väljaspool abielu. Paljudel aristokraatidel olid püsivad abieluvälised suhted mõne hetääriga (kreeka keeles kaaslanna-seltsidaam). Ülalöeldu puudutab eelkõige aristokraatlikke abielusid. Lihtrahva puhul pidid mees ja naine igapäevases elus ja töös teineteisega paratamatult märksa rohkem kokku puutuma ja seega teineteisele lähedasemaks saama. Selge on seegi, et vaesemaid naisi ja tüdrukuid viisid asjatoimetused sageli majast välja, mis omakorda tingis tihedama läbikäimise nii oma sookaaslaste kui ka vastassoo esindajatega. Kõik see ei muutnud aga tõsiasja, et ka madalamates ühiskonnakihtides oli mees majas kindel peremees ja naine tema eestkostealune.
Naine seevastu püsis enamasti kodus, korraldas majapidamist ja kasvatas lapsi. Naised ei osalenud isegi omas majas toimuvatel sümpoosionidel, juhul kui külla polnud saabunud just nende oma lähedased sugulased. Naistelt nõuti ranget monogaamsust, kuid mehed võisid luua suhteid ka väljaspool abielu. Paljudel aristokraatidel olid püsivad abieluvälised suhted mõne hetääriga (kreeka keeles kaaslanna-seltsidaam). Ülalöeldu puudutab eelkõige aristokraatlikke abielusid. Lihtrahva puhul pidid mees ja naine igapäevases elus ja töös teineteisega paratamatult märksa rohkem kokku puutuma ja seega teineteisele lähedasemaks saama. Selge on seegi, et vaesemaid naisi ja tüdrukuid viisid asjatoimetused sageli majast välja, mis omakorda tingis tihedama läbikäimise nii oma sookaaslaste kui ka vastassoo esindajatega. Kõik see ei muutnud aga tõsiasja, et ka madalamates ühiskonnakihtides oli mees majas kindel peremees ja naine tema eestkostealune.
vastane, kuid samal ajal vaenus ka Ahhaia liiduga. Ahhaia liit keskusega Peloponnesose põhjaosas tõusis esile eriti III sajandi teisel poolel, kui selle eesotsas seisis Aratos (liidu strateeg 243 213 vaheaegadega). Liitu kuulus ka Korintos. Kõrgem võimuorgan oli kaks korda aastas koos käiv koosolek (synodos) ja sõjaväe kõrgeim juht strateeg. Kuid oma suunitluselt oli Ahhaia liit Aitoolia liidust aristokraatlikum, toetades aristokraatlikke riigikordi mujalgi Kreekas. Välispoliitiliselt oli Ahhaia liit Makedoonia-vastane, võttes Makedoonnialt 243 aastal Akrokorintose. Kuid vaen Aitoolia liiduga ja vastuseis demokraatlikule arengule Spartas sundis teda Makedoonialt toetust otsima. Spartas püüdis kuningas Agis IV (245 241) lõpetada spartiaatide jätkuvat laostumist ja taastada "Lykurgose korraldus" oma arvataval muistsel kujul, tühistades võlad ja algatades maade ümberjaotamise rikastelt vaestele
omakorda sugukondadeks. Ainult hetairiasse kuuluv vaba inimene omas pol. õigusi. Orjandus on Kreeta linnades V saj. laialt levinud, erinevad orjuse vormid, nii riigi- kui eraorjad. Säilisid sellised arhailised institutsioonid nagu meeste liidud ja vanuselised järgud. Kreeta poliste riigikorras toimus V saj. rida olulisi muutusi. Basileuste võim likvideeriti. Kreeta polised kujutasid endast oligarhilist tüüpi aristokraatlikke vabariike. Kuninga võim siirdus osaliselt kosmide kolleegiumile. Kreeta riigid, mis tekkinud VIII-VII saj., on muutusteta IV-III saj. Põhjuseks dooria hõimude sots.-maj. arenemise eraldatus. Vajadus hoida alluvuses saare arvukat alistatud rahvastikku ja orjade rahutuste oht tingisid kreeta ük. arhailise sõjalis-arist. iseloomu. Tessaalia Olukord sarnane Kreetale. Pol. võim kuulus aristokr. sugukondadele. Orjandus pisut nõrgem kui Kreetas. Maa kogukondliku omandina. Boiootia
kasutades selleks lihtinimeste umbusku Periklesega seotud vaimuinimeste suhtes. Kuid Periklese positsiooni need oluliselt ei kahjustanud Peloponneose sõja puhkedes oli ta jätkuvalt Ateena mõjukaim riigimees. Peloponnesose sõda (431 404) ja oligarhilised riigipöörded Ateenas Sparta ja Ateena vahel 445. a. sõlmitud rahuleping fikseeris jõudude tasakaalu. Suur osa Kreekast jagunes kahte leeri Peloponnesose liitu ja Ateena mereliitu millest esimene soosis üldjuhul aristokraatlikke ja teine demokraatlikke riigikordi. Sellest tulenevalt kippus rikaste ja suursuguste kreeklaste sümpaatia kalduma Sparta ja lihtrahva oma Ateena poole. 431. a. lahvatasid pinged kahe vastasleeri vahel üle-Kreekalise sõjana, mis on ateenlaste vaatekohalt nähtuna tuntud kui Peloponnesose sõda (ka teine Peloponnesose sõjana, eristamaks seda paarkümmend aastat varem aset leidnust). Sõja vallandas tüli Peloponnesose liitu kuuluva Korintose ja neutraalse Korkyra
võitjate aux), enkoomion (valitseja aux kirjutatud). 1.1. Sappho (pärast 650 eKr) monoodiline lüürika Antiikaja silmapaistvaim naislüürik. Ta pärines Lesboselt Eresosest ülikusuguvõsast ja elas Mytilenes. Sealsete türanna kehtestamisega kaasnenud rahutuste ajal oli ta 600. a. paiku mõnd aega Sitsiilias Sürakuusas maapaos. Mytilenes koondas ta enda ümber üliklikku päritolu tütarlaste ringi ja õpetas neile aristokraatlikke kombeid, muusikat, luult ning tantsu kuni tütarlaste abiellumiseni. Osa lüürikat on Sappho pühendanud neile tütarlastele ja muusadele, osa oma tütrele Kleisile ja osa vennale, kelle oli hukanud armastus hetäär Doricha vastu. Seda luulet kanti ette soololauludena lüüra saatel. Sappho lõi ka pulmalaule (epitalaamione), mida esitas koor. Pulmalaulud lähtuvad rahvaluule eeskujust ja olid arvatavasti pühendatud neidude sõprusringist lahkujaile
annaabi.ee 
