Arhusi konventsioon (1)

Aastal 1998 loodi Taani väikelinnas Århusis rahvusvaheline kokkulepe ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni liikmesriikide vahel - Århusi konventsioon , selle eesmärk on kaitsta kodanike õigust elada keskkonnas, mis vastab tervise ja heaolu nõuetele. Konventsioon sätestab kolm põhiõigust, mida sellega ühinenud riik peab tagama: keskkonnainfo kättesaadavus, üldsuse osalemine keskkonnaasjade otsustamises ning juurdepääs õigusemõistmisele. [1]
„Konventsiooni põhinõue on, et riigid rakendaksid meetmeid, mis tagavad võimude tegevuse avalikustamise ja aruandekohustuse. Århusi konventsiooniga algatati uus etapp keskkonnapoliitika ja -õiguse arengus, mis ei piirdu üksnes keskkonnakaitse eesmärkidega, vaid aitab kaasa avatud ühiskonna põhimõtete elluviimisele.“ [1]
1.Århusi konventsiooni kolme samba süsteem
Konventsiooni eesmärkide saavutamiseks on sätestatud kolm menetluslikku põhiõigust- Konventsiooni kolm sammast, mida iga osapool peab tagama ja milleks on õigus keskkonnateabele, õigus osavõtule keskkonnaalaste otsuste tegemisel ning õigus juurdepääsule keskkonda puudutavatele õigusemõistmisele. [2: 164]
Konventsiooni kolm sammast jagunevad:

• 1.sammas-keskkonnateabe üldkättesaadavus.
  
• 2.sammas-otsustamise menetluses osalemine.
  
• 3.sammas-juurdepääs õigusemõistmisele.
  

1.sammas- keskkonnateabe üldkättesaadavus
Konventsiooni üldine kättesaadavus avaldub avaliku võimu organite kaudu, kes peavad teabe tegema üldsusele kättesaadavaks, kui üldsuse esindaja seda taotleb ja teavitama inimesi tervistohustava või keskkonnaseisundit ohustavate tegurite leevendamiseks. Teabe peab vormistama kirjalikult. Teabe andmisest keeldumise korral peab olema kohustuslik kontroll, vastavalt konventsioonis ja riikide õiguses sätestatud põhimõtetele. [2: 164]

2.sammas- otsustamise menetluses osalemine
Üldsusele oluliste keskkonnamõjuga tegevuste otsuste tegemisel nagu näiteks- energeetika, metallide tootmine ja töötlemine, keemiatööstus jäätmekäitlus jne: tuleb asjast huvitatud üldsust teavitada otsustamise menetluse varases staadiumis , kus kõik variandid on veel lahtised ja üldsuse osalemine saab olla efektiivne. Peab ka tagama, et otsustamisel võetakse üldsuse osalemise tulemusi arvesse. [2:164]

3.sammas- juurdepääs õigusemõistmisele
Konventsiooni artikkel 9 kohustab tagama õiguse pöörduda kohtusse või mu erapooletu ja sõltumatu organi poole. Selline õigus on diferentseeritud:

Keskkonnateabe väidetava rikkumisega, see säte arvestab eesmärki, et tagada üldsuse esindavate võimalikult lai, efektiivne ja lihtne juurdepääs keskkonnateabele ja vajadusel õigusmõistmisele.

Õiguse osaleda otsustamises väidetava rikkumisega. Isikul peab olema põhjendatud asjakohane huvi või tema õigust peab olema rikutud. Pooltele on antud juhis, mis nõuab kaebeõiguse standardite ühesugust tõlgendamist nii, et oleks tagatud võimalikult laialdane võimalus, kohtusse pöörduda ja garanteeriks sätestatud õiguste ja üldiste eesmärkide elluviimise.

Õigus vaidlustada avaliku võimu organite või eraisikute tegusid või tegevusetust, mis on vastuolus selle riigi keskkonnaalaste õigusaktidega. Selles osas on jäetud riikidele suur valikuvabadus , kuid siiski tuleb arvestada konventsiooni üldisi eesmärke.
Need menetlused, peavad tagama kohaste ja tõhusate õiguskaitsevahendite rakendamise võimaluse ning olema ausad, õiglased, õigeaegsed ja mitte takistavalt kallid. [2:165-166]
2. KONVENTSIOON rakendamine Eestis
„1999. aastal alustasid Eesti Keskkonnaministeerium ja Taani Keskkonnaagentuur koostöö-projekti konventsiooni sisuliseks rakendamiseks Eestis. Koostöö esimene etapp (DANCEE ref nr 124/009-0049) keskendus konventsiooni kahele esimesele sambale: juurdepääs kesk-konnateabele ning keskkonna-alaste ostsute tegemisele. Käesolev projekt (DANCEE ref nr 129-0134) keskendus keskkonnaasjades õigusemõistmisele juurdepääsu tagamisele./.../ Eesti ratifitseeris konventsiooni 6. juunil 2001. aastal. Konventsioon jõustus sama aasta 30. Oktoobril.“ [3]
Eesti Keskkonnaministeeriumi tegevus on suunatud keskkonnakaitse ja looduskasutusele ja selle tasakaalustatud arengu tagamisele ehk ministeerium tagab loodusvarade kasutamise, taastootmise ja arvestamise, korraldamise, kiirguskaitse, keskkonnajärelvalve, looduse- ja mereuuringute ja geodeetiliste tööde korraldamise. Ministeerium tegutseb põhimääruse alusel ja täidab seadusest tulenevaid ülesandeid. Arengukava juhindub Eesti säästva arengu riiklukust strateegiast.[4]
Århusi konventsioon näitas ja andis kõigile õiguse, et me kõik üheskoos vastutame puhta, terve ja tasakaalustatud elukeskkonna eest. Me peame olema nõudlikud keskkonna kaitsmisel. „Arhusi konventsioon annab isikutele kõigepealt võimaluse saada ülevaadet teabest, mida võetakse otsuste tegemisel arvesse, mille hulgas on ka informatsioon selle kohta, millistes valdkondades on teadmised puudulikud. /.../ Kaasaegses keskkonnaõiguses on aga otsuste kvaliteedi üheks peamiseks indikaatoriks kaitse ka ebakindlusega varjatud keskkonna- ja terviseohtude vastu.“ [2: 168- 169]
KASUTATUD KIRJANDUS:

http://www.seit.ee/sass/?ID=1&L_ID=13 (Säästva arengu sõnaseletusi)

Veinla, H. (2005) Õiguseteaduse õpik, Keskkonnaõigus Lk 164-166 ; 168-169

http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=3572/Kontseptsioon+Arhu+konventsiooni+III+samba+ellurakendamiseks+Eestis.pdf ( Kontseptsioon Arhusi konventsiooni III samba ellurakendamiseks Eestis)

http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1093764/ (KESKKONNA-MINISTEERIUMI ARENGUKAVA aastateks 2010-2013 - II Organisatsiooni strateegiline raamistik , visioon ning põiväärtused).