Antonio Vivaldi (1)

PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS
MAJUTUSTEENINDUS
ANTONIO VIVALDI
Uurimustöö
Juhendaja :
Pärnu 2005

Sissejuhatus

Lapsepõlv 5
Töö algus 5
Muusikaga välismaale 6
Edasine edu 7
Surm vaesuses 8
Loomingu iseloomustus 9
Teoseid 9
Kontserdid mandoliinile 9
Kontserdid plokkflöödile ja flöödile 9
Ooperid 9
Elulugu 4
Lapsepõlv 4
Töö algus 4
Muusikaga välismaale 4
Edasine edu 4
Surm vaesuses 5
Looming 6
Loomingu iseloomustus 6
Teoseid 6
Kontserdid mandoliinile 6
Kontserdid plokkflöödile ja flöödile 6
Ooperid 6
Kasutatud allikad 7

Sissejuhatus

Antonio Vivaldi on itaalia hlilooja, kes arendasvälja soolokontserdi ja rajas programmilise orkestrimuusika. Ta oli omapärane isiksus, kelle eluloost pole palju teada. Vivaldi muusika suur austaja ja uurija oli J. S. Bach .

Elulugu

Lapsepõlv

Vivaldi sündis 1678 aastal 4. märtsil Veneetias Püha Markuse kiriku viiuldajate peres. Seitsme kuuselt ilmale tulnud laps paistis nii nõrguke, et ämmaemand soovitas lapse kohe ära ristida peljateas tema esimesi hingetõmbeid viimaseks jäävat. Vanemad andsit talle nimeks Antonio Lucio Vivadi. Samal päeval oli Veneetsias suur maavärin. Hirmunud ema tõotas, et kui laps ellu jääb, saab temast preester .
Viiulimängimine isa kõrvalt sujus tal nii hästi, et juba kümne aastasena sai hakata Antonio asendama oma isa Püha Markuse kirikuorkestris, kui kirikuorkester hakkas esinema väljaspool Veneetsiat. Tema esimene ja peamine õpetaja oli tema isa Giovanni Battista, kellest oli kujunenud tõeline viiulivirtuoos. Oletatakse, et noor Antonio võttis kom-positsioonitunde 1690. aastal surnud auväärselt maestro Giovanni Legrenzilt. Oma esimese helitöö kirjutas noormees 1691. aastal. Ka andsid noorele Vivadile eeskuju roomas tegutsenud viiulimängia ja helilooja Arcangelo Corelli ja ka tema lapsepõlve muusikaline atmosfäär.
Antonio tegi ka otsuse, et jääb vaimuliku elu juurde
tänu isa eeskujule. Nii pandigi ta 15.aastaselt kirikukooli. Ta sai 1693. aastal 15. septembril alama astme vaimulikuks nn väravavahiks, kel oli õigus keerata lahti väravaid. Järgnevatel aastatel sai ta kaks kõrgeima vaimuliku tiitlit ja õiguse teenidapäevasel jumalateenistusel.

Töö algus

Samaaegselt ta tegeles muusikaga. Kuna Vivaldile ei meeldinud preestriamet – see ei sobinud kokku tema rahutu loomuse ja muusikaharrastusega, siis peale kirikukooli asus ta muusikaõpetajaks tütarlastekooli Ospedale della pie. Ka sagedased hingamisteede haigused segasid missadel laulmist. Sealt leidis ta end heade muusikaliste traditsioonidega keskkonnast, kus ta kirjutas palju õpilaste tarbeks suurel hulgal vaimulikku ja imalikku muusikat. Peale selle tegi ta koorilaule ja juhendas koori ning oli ka dirigent orkestrile ja õpetas muusika teooriat. Tänu Vivaldi nii intensiivsele ja mitmekülgsele tegevusele hakkas pegi kool välja paistma ka mujale
Veneetsiasse.Tema rajatud kooli orkester oli oma aja üks võimekamaid. Sellele orkestrile kirjutas Vivaldi oma tähtsaimad teosed.

Muusikaga välismaale

Helilooja reisis palju töötades lühiaegselt erinevtesEuroopa õukondades. Sageli telliti temalt karnevalihooaegadeks uusu oopereid. Ta oli erakordselt kiire kirjutaja: ooperi “ Tito Manlio” olevat ta kirjutanud viie päevaga.
Oma esimestel aastatel pööras ta palju tähelepanu instrumentaalmuusikale. Oli ju Veneetsiast ja kogu Põhja- Itaaliast 18.sajandil instrumentalistide ja eriti viiulimängijate tõotatud maa. Esimest korda pöördus ta avalikkuse ette trisonaatide autorina nagu paljud teisedki. 1705.aastal andis muusikakirjastaja Giuseppe Sala Veneetsias välja tema 12. Sonaadi op.1. Järgnevatel aastatel pöördus Vivaldi sonaadivormi juurde korduvalt tagasi, kirjutades neid nii ühele, kui ka mitmele instrumendile. Vivaldi teine oopus, mille andis välja Veneetsias 1709.aastal Bortoli kirjastus, koosnes 12 viiuli- ja tsembla-sonaadist. 1711. aastal määrati Vivaldile kindel
aastapalk ja ta tõusis varjupaiga muusikajuhiks. Sellest ajast peale hakkas ta suurt kuulsust koguma ka kaugemal Veneetsiast. Välismaalased, kes olid peatunud Veneetsias,pidid kindlasti kuulama tema orkestrit. Tema teoseid hakati ka välja andma üle piiri. Tema kuulsamaid sonaate esitati esimesena maailmas Amsterdamis .
Aastatel, mil ta astus suurtele lavadele esimest korda, näis lausa saatus ise tema edukale loomingutegevusele kaasa aitavat. 1713. Aastal sai temast ametlikult pieta pahelilooja. Nüüd pöördus ta oma jaoks uue žanri juurde – ooperi poole, millest kujunes pikkadeks aastateks tema üks tähtsamaid tegevussfääre. 1713. Aastal võttis ta puhkust toomaks lavale oma esimest ooperit Ottone in Villa. Peale teist ooperit sai ta juba kuulsaks ja tunnustatuks. Varsti sai ta tellimuse St. Angelo teatri omanikult Modottolt, kellele tegi ta oma viimase ooperi. End hoolimata muljetavaldavatest sammudest ooperi vallas ja mujalt ahvatlevate saabuvate tellimuste ettepanekutest jäi ta siiski truuks Ospedale della pie’ tale , pöördudes ikka tagasi sinna pärast pikemaid pause.

Edasine edu

Oma esimestel kirglikul teatrist huvitumise aastatel kirjutas ta ka pieta tarvis kaks oratooriumi ladinakeelsetele tekstidele: Moyes Deus Pharaonis ja Juditha triump hans devicta Holofernes barbarie. Kahjuks on kasuma läinud tema esimese oratooriumi partituur. Meloodiise hngestatuse värskuse ja orkestrikoloriidi peenusega silmapaistev Juditha triumphans kuulub aga Vivaldi loomingu paremiku hulka.
Selleks ajaks loeti juba suureks auks kuulsa heliooja käe alla õppima saada. Ent see ei hirmutanud teda, sest ta võttis vastu uue St. Angelo teatri uue tellimus – 12 pea-aariat ooperist Nerone fatto Cesare. See kanti ette 1716. Aastal karnevalil. Kuid see ei jäänud tema viimaseks tellimuseks teatris.
Veneetsias viie aasta jooksul kasvanud tohutu kuulsuse toel hakkasid kuuldused Vivalsist levima ka teistes linnades ja ka mujal maailmas. Oma esimeste ooperiturneedel oli Vivaldi seotud Veneetsiaga. Ent iis olukord muutus kui 1720. Aastal astus Vivaldi kolmeks aastaks to ajal Mantuas Austria vägesid juhtinud Hessen-Darmsdati printsi Philippi teenistusse.
Sel ajal leidis endale ta ooperilauljanna, prantsuse parukameistri tütre Anna Giroga. Vivaldi on õpetanud ooperiprimadonnasid veel, seda kirjutavad ka muud allikad. Vivaldi alaliseks saatjaks jäi ka Anna õde Paolini, kes võttis enda hooleks heliooja ravimise haigestumise korral. Mõlemad õed elasid Vivaldi majas alaliselt ja
saatsid teda arvukate reisidel Liiga lähedased sidemed õdedega tõid Vivadile ränke tagajärgi.Peale kolme aastat teenistust pöördus ta tagasi Veenetsiasse koos Annaga, teda pidas rahvas Antonio sõbratariks. Samas jätkas ta ka reisimist mööda Euroopat.
Aastatel 1723 - 1724 saatis Vivaldit kolmel karnevalihooajal triumfaalne edu Roomas, kus esinemist peeti iga helilooja jaoks kõige tõsisemaks katsumuseks. Tema kõige kuulsaim esitus üle maailma oli Aastaajad . Kokku on teada 28 Vivaldi instrumentaalteost, mis kandsid programmilisi pealkirju. Kuid programmiline oli neist ainult Aastaajad. 1725. aastal Amsterdamis välja antud on iga kontsert varustatud sonetiga, mille sisu määratleb muusikalise arenduse karakter . Kontserdis Talv on heilooja saavutanud kunstilise väljendusrikkuse tipu. Juba selle esimesed taktid annavad meile tunda meisterliku läbitungiva külmatunnet. Seejärel hämmastava leidlikkusega vihma trummeldamist aknaklaasile, uiskude liuglemist ja uisutaja ootamatut kukkumist jääl. Jää pragunemine ja lõpuks raevukas võitlemine põhjatuulega. Oma ideedet tõeliselt novaatorlik Aastaaegade tsükkel oli oma ajast märkimisväärselt ees, meenutades pigem 19.sajandi heliloojate – romantikute otsinguid programmiluse muusika vallas.
1734. aastal esitati uus ooper karnevali ajal St. Angelo teatris, mille libreto põhines poeedi ja näitekirjaniku Metastasio ühel kõige kuulsamal teosel Olympiada.
Vaatamata küllaltki vanale eale jäi ta ikka endiselt loominguliselt hämmastavalt produktiivseks. Veronas mängiti tema Tamerlanot ja Ladelaidet, Firenzes ooperit Ginevra, Principessa di Scosia. Ennt järgmisel aastal oli just Ferra karnevali ettevalmistusteharipunktis.
1737 . aasta 16. novembril keelati tal esineda resideeriva paavsti nuntsius, kardinali Rufo nimel keelati tal siseneda Ferrarasse. See häbistas teda väga vaimulike ja ka linnarahva ees.
Vivaldi viimane muusika esitamine oli pietas seotud Saksi kuurvürtsi Friedrich Criistani Veneetsias viibimisega. Talle esineti 1740 . aastal 21. märtsil Vivaldi kontsertidega paljudel instrumentidel. Kuid see ei suutnud ikka parandada suhteid pieta juhtkonnaga. Itaaias olid ka tekkimas uued kuulsad heliloojad ja ka tihedad reisid põhjustasid seda, et Vivaldi jäi tahapaanile.

Surm vaesuses

1740. aasta lõpu poole lahkus Vivaldi lõplikult pietast. Ta lahkus 62-aastaselt lõplikult Veneetsiast kaugemale, et saada tunnustust mujalt. 1740.aasta lõpupoole lahkus Vivaldi lõplikult pietast.Ta lahkus 62-aastaselt lõplikult Veneetsiast kaugemale ,et saada tunnustust mujalt. 18. juunil 1741 sõitis Vivaldi seoses oma teoste ettekannetega Viini, kuid jäi seal peatselt haigeks ning suri 28. juulil. Ta maeti Viini ühe haigla kalmistul vaestele mõeldud platsile. Vivaldi oli suure sissetulekuga mees, kuid priiskava eluviii tõttu suri ta vaesena.

Looming

Loomingu iseloomustus

Vivaldi helikeel on väga isikupärane ja kergesti äratuntav. Sageli leidub seal ka sünkopeeritud rütme, sekventsilisi käike, kordusnoote peale oktaavihüppeid. Muusika on peamiselt energiline ja rõõmus, aeglastes osades ilusa meloodiaga. Vivaldi oli üks esimesi, kes hakkas kasutama viiulil sordiini (kõla summutajat) ja pzzicatotehnikat (mäng ilma poognata, pillikeeli näppides.

Teoseid

Tal on üle 500 soolokontserti (millest umbes pooled on viiulile ja orkestrile); 73 sonaati; 46 ooperit, millest vägesed on säilinud; mitmeid keelpillikvartette; kantaate; sümfooniaid; kammermuusikat;ning kristlikku muusikat.

Kontserdid mandoliinile

“Kontsert mandoliinile” C- duuris , RV 425
“Kontsert kahele mandoliinile” G-duuris, RV 532

Kontserdid plokkflöödile ja flöödile

Kontsert D-duuris, RV 95, “La pastorella”
Kontsert C-duuris sopranplokkflöödile, RV 443
Kontsert C-duuris sopranplokkflöödile, RV 444
Kontsert A-mollis sopranplokkflöödile, RV 445

Ooperid

Ottone in villa (1713)
Orlando finoto pazzo (1714
Nerone fatto Cesare (1715)
Arsilda, regina si Ponto (1716)
L’incoronazione di Dario (1716)
La costanza trionfante segl’ amori e de gl’odii (1716)
Tietebergo (1717)
Il vinto trionfante del vincitore (1717)
Scanderberg (1718)
Armida al campo d’Egitto (1718)
Artabano, re de’ Parti (1718)
Il Teuzzone (1719)
Tito Manio (1719)
La veritó in cimento (1720)
Gli inganni per verdetto (1720)
Filippo, re di Macedonia (1720)
La Silvia (1721)
Ercole su’l Termodonte (1723)
Il Glustino (1724)
La virtu trionfante dell’amore e dell’odio ovvero il Tigrane (1724)
L’inganno trionfante in amore (1725)
Dorilla in Tempe ( 1726 )
La fede tradita e vendicata (1726)
Cunegonda (1726)
Farnonce (1726)
Ipermestra ( 1727 )
Siroe, re di Persia (1727)
Orlando furioso (1727)
L’ atenaide ( 1728 )
Rosina ed Oronta (1728)
Argippo (1730)
Alvilda, regina de’ Goti (1731)
La fida ninfa ( 1732 )
Doriclea (1732)
Semiramide (1732)
Motezuma (1733)
L’Olimpiade (1734)
Bajazet (Tamferlano) (1735)
Griselda (1735)
Arstide (1735)
L’adeaide (1735)
Ginerva, principessa di Scosia (1736)
Catone in Utica (1737)
L’oracolo in Messenia (1737)
Il giorno felice (1737)
Rosmira (1738)
Feraspe (1739)

Kasutatud allikad

Wikipedia [ http://www.wikipedia.ee/w/index.php?title=Eri%3AOtsimine&search=antonio+vivald i]
Annaabi [ http://www.annaabi.com/materjal-20626-antonio-vivald i]
Grünberg, L. (2005) “21 maailmakuulsat heliloojat”