Antonia Lucio Vivaldi - referaat (1)

Referaat
Antonio Lucio Vivaldi
2005
Sisukord
Sissejuhatus 3
Noorus 3
Elulugu 3
Lisa tänapäevast 4
Kasutatud Kirjandus 5

Sissejuhatus

Antonio Lucio Vivaldi sündis 4. märtsil 1678 Veneetsias ning suri 28. juulil 1741 Viinis. Ta oli üks Itaalia ja ka kogu baroki ajastu kuulsamatest heliloojatest. Vivaldi muusika , nagu ka enamuste teiste heliloojate muusika sai kuulsaks alles pärast tema surma. Vivaldi puhul aga juhtus see alles 2 sajandit hiljem - 1920ndatel aastatel. Esimesed kogemused muusikavallas omandas ta oma isa kaudu, kellega neid nähti ka tihedalt kirikus koos viiulit mängimas. Tema kõige unikaalsem anne teiste heliloojate ees oli aga oskus kiiresti ja perfektselt muusikat kirjutada, nimelt polnud temajaoks mingisugune probleem ühe kuuga kirjutada mitu ooperit või kontserti.

Noorus

A. Vivaldi sündis suurde perre , nimelt oli tal neli venda ja neli õde. Tema esimeseks pilliks sai viiul , mille mängimist õpetas talle ta isa, kes oli eelnevalt oma elus olnud juuksur kuid jätkas oma elu professionaalse viiulimängijana. Tema elu polnud küll kerge, kuna ta põdes astmat, kuid ta suutis sellega paralleelselt ka luua muusikat ning lüüa kaasa paljudel teistel muusikaga seotud tegevustel. Juba 15 aastaselt hakkas ta õppima preestriks ning 1703-ndal peale oma õpingute lõpetamist läks ta tööle preestrina.

Elulugu

Kirikutööst loobus ta aga esimese aasta jooksul oma ebakindla tervise tõttu. Juba samal aastal jätkas ta aga oma tööd Ospedale della Pietà lastekodus, kus ta õpetas muusikat kuni 1709-nda aastani ning peale kahe-aastast pausi naases ta sinna ja õpetas veel 5 aastat. Sealse aja jooksul küündis Vivaldi reputatsioon nii kõrgele et ta hakkas lausa saama oma isast kahekordset palka, kes töötas linna ühes tähtsamas kirikus – St. Mark. Peale seda lahkus ta sealt kuid jätkas sinna kontsertide saatmist – vahepeal saatis ta ligi 2 kontserti kuus postiga.
Vivaldi populaarsus rahva seas hakkas kasvama vastavalt tema tööde avalikustamisega Amsterdamis, mis hakkasid kiirelt levima ka Põhja-Euroopas. Tema erinevad metoodikad viiulimängu tehnika täiustamisel said peagi populaarseks ka teiste muusikute seas ning peagi hakati ka neid kopeerima. Peagi ostis üks kirjastaja tema kontsertidest, mille ta paiskas ka kohe müüki nimega L’estro armonico (harmooniline inspiratsioon), mille läbimüük oli aga niivõrd edukas, et Vivaldi jätkas nende loomist.
Ta rändas oma elust palju ringi, mille jooksul töötas ta erinevates kuulsates teatrites, kohtus mõningate targimate ja loomingulisemate inimestega ning promos oma plaate . Vivaldi elas mõne aja koos muusikuga Anna Giraudiga, kellega kahtlustati, et tal oli ka afäär, kuid Vivaldi eitas seda ning ei suudetud kunagi selgeks teha mis tegelikult oli. Neid kahtlustati vanade ooperite materjalide kasutamises ning muutmises, mis ärritas rohkesti teisi muusikuid nagu nt Benedetto Marcello. Tema vastu ei suudetud siiski ühtegi kindlat tõendit koguda.
Vivaldi, nagu ka paljud teised tolle aja heliloojad lõpetasid vaesuses . Tema töid ei austatud enam niipalju kui varem ja ta muutus vanamoodsaks, mille tõttu oli Vivaldi sunnitud müüma suure osa oma käsikirjadest. Ta lahkumine Veneetsiast on oli küll ebakindel kuid arvatakse et ta tahtis kohtuda ühe tema loomingu suure austajaga – Charles IV (kellele Vivaldi pühendas 1727-ndal aastal - La Cetra). Kahjuks aga Charles suri peale Vivaldi jõudmist Viini. See aga sundis teda veelgi oma käsikirju müüma, arvestades et temale enam ei pakutud õukonna toetust ega ka raha.
Varsti peale seda (1741) suri ka Vivaldi ise, tema surma põhjuseks arvatakse sisemist põletikku mis võis tol ajal tähendada mida iganes. Vivaldi matus oli üks kõige odavamaid mida sel ajal korraldati. Vivaldi matmiskoht asub karlskirche ligidal, tehnika instituudi maal, samas tema maja aga lammutati ja selle kohal asub praegu hotell Sacher. Mälestustahvlid on aga pandud ülesse mõlema koha juurde. Peale Vivaldi surma pöördus Anna Giraul tagasi Veneetsiasse, kus ta suri 1750-ndal aastal.
Looming
Oma eluajal kirjutas ta üle 500 kontserdi (mille hulgast ligi 200 olid mõeldud viiulile), sümfoonia, avamängu jne. Tema loomingule võib lisaks arvata ka 46 ooperit ning 73 sonetti . Üheks tema kõige kuulsamaks teoseks sai „Neli Aastaaega”, mis valmis 1725-ndal aastal. Tema loomingust ühe osa moodustas ka vokaalmuusika, milleks olid siis eelkõige religioosne looming.. Kõige enam said populaarsust siiski tema viiuli kontserdid, kuid ta kirjutas ka flöödile, oboele jt pillidele muusikat.
Mõned tema ooperid :

• Ottone in villa (1713)
  
• Tito Manlio (1719)
  
• Dorilla in Tempe ( 1726 )
  
• La fida ninfa (1732)
  
• Griselda (1735)
  
• Rosmira (1738)
  

Lisa tänapäevast

Tema muusika taaselustamisel peetakse tähtsaks Alfredo Casellat, kelle pingutused 1939ndal on pälvinud ajaloolise „Vivaldi nädala” toimumise. Peale seda on tema muusika saanud märgatavaid tulemusi tuues selle klassikalise helilooja meie ellu teatud määral. 1947ndal aastal lõi Veneetsia ärimees Antonio Fanna Istituto Italiano Antonio Vivaldi, mis töötab tänapäevani. 2005 aasta seisuga on ka tehtud 3 filmi Vivaldist ja tema elust. 2005 Augustis on leitud ka osa tema koorilisest muusikatööst, mida siis ka esmakordselt esitati üle 250 aastalise pausi järel.

Kasutatud Kirjandus

http://en.wikipedia.org/wiki/Vivald i

EE 10 (Eesti Entsüklopeedia) Tallinn1998, lk 471

http://www.zone.ee/web_sidam_com/antonio%20vivaldi.ht m

http://w3.rz-berlin.mpg.de/cmp/vivaldi.html

http://www.baroquemusic.org/bqxvivaldi.html
5