"Anna Karenina" (58)

„Anna Karenina”
Annat on kujutatud Lev Tolstoi romaanis kui ilusat , kirglikku ja haritud naist. Tema süüks võib pidada abielu ning pere hülgamist, kuid ta on siiski üllas ning imetlusväärne. Ta veedab oma vaba aega lugedes inglise novelle ning lasteraamatuid kirjutades. Anna mitmed abieluaastad Kareniniga näitavad, et ta on võimeline olema haritud, enda välimuse eest alati hoolitseva kõrgemast seltskonnast võõrustaja rollis ning seda tasakaalukust ning graatsiat üles näidates. Ta on väga lähedal 19. sajandi ideaalsele aristrokraatlikule vene naisele.
Lugejat paneb Annasse kiinduma mitte ainult tema ideaalsed omadused vaid pigem tema pühendumus elada elu ta enda reeglite ning tõekspidamiste järgi. Annat võib kujutleda feministina, kui ta ratsutab hobuse seljas viisil, mida sealne ühiskond pidas sobivaks vaid meestele. Ta söandab silmitsi seista Peterburgi kõrgseltskonnaga peale seda, kui suurem osa elanikkonnast on teadlik tema langusest, isegi siis, kui ta on teadlik, et teda ei oota ees muu kui põlgus ning pila . Pärast abielurikkumist on Anna määratud pagendusele kõrgseltskonnast ning hiljem enesetapule. Ta on pühendunud perele ja lastele, eriti Serjožale. Viimane on ainuke põhjus, miks Anna keeldub Karenini lahutuspakkumisest, kuigi see annaks talle vabaduse.
Anna elu põhitõdemus seisneb selles, et armastus on tugevam kõigest, isegi kohustustest ning ta on sellele põhimõttele pühendunud. Ta põlgab ära Karenini pakkumise, kes ootab, et nad säilitaks väliselt perekondliku ilme.
Aleksei Karenin on vähese isikupäraga riigiametnik. Karenin säilutab oma maski, mis laseb tal näida haritud ja ratsionaalse mehena . Ta hoiab end kursis kaasaegse luulega , loeb raamatuid ajaloost ning esitleb end avalikult seltskondlikel koosviibimistel. Ta on viisakas kõigi suhtes. Algul paistab Karenin vaga tegelase ning andestava abikaasana, kes on vaevatud oma naise kireotsingutest. Hiljem näib ta pigem mehena, kes on kaotanud oma iseloomuomadused tänu äärmisele pühendumisele karjääri vallas. Ta ei tõuse seltskonnas esile vaid pigem näitab end veidi ning lahkub seejärel. Karenini kogu olemus koosneb professionaalsetest kohustustest, kus on vähe ruumi isiklikele tujudele või perele. Kui Karenin esmakordselt kuulis oma naise vahekorrast Vronskiga, mõlgutas ta pinnapealselt mõtteid Vronski väljakutsumisest duellile. Kuid see plaan haihtus kiiresti, kui Karenin kujutles püstolitoru, mis on suunatud temale. Ta ütles Annale, et osad inimese hingeasjad on määratud endale hoidmiseks. Kareninit ei häiri niivõrd naise tunded teise mehe vastu vaid seisab pigem vastu naise reageerimisele nendele viisil, et see võiks olla teistele nähtav. Karenini jaoks on tunnete väljatõrjumine, mahasurumine eluviisiks: ta on hoidnud oma tundeid nii, et tema lähenemine armastusele ning elule on täielikult külm ja mõistuslik.
Karenini osavõtmatus kujundas perekonnaelu ning oli loomulik jätk Anna armastuseotsingule. Jääb mulje nagu oleks kihlus Annaga samuti osa kohustustest, mis olid määravaks tema elus. Ta ei näi hindavat Anna silmapaistvust ning erinevust teistest naistest. Ta hindas naist ainult emana ning abikaasana. Karenini suhtumine pojasse oli külm ja ametlik. Ta soovis kasvatada kohusetundliku mehe nagu ta ise arvas end olevat. Anna põlgas Karenini täpset liigitust inimeste suhtes kas sobivateks või mittesobivateks ning tema kuulekust tööle. Kui Anna lahkus, ei hüljanud ta mitte ainult oma meest vaid ka tema põhimõtteid, mida ta esindas ning mida Anna omaks ei tunnistanud.
Vronskit kujutletakse algul kui esinduslikku ohvitseri, kel on palju kirge, kuid vähe usaldusväärsust. Vronski on rikas, nägus ja võluv ning sama valmis jätma kõrvale ühiskondliku päritolu ning professionaalse staatuse armastuseotsingul kui Annagi. Anna ja Vronski suhted on keerulised algusest peale ning see oli ka etteaimatav – kas abielurikkumisest saaks tulla midagi täiesti positiivset ? Eriti rõhuvad on ühiskonna ja nende endi tekitatud pinged .Veel üks aspekt, mis tegi eelmisest abielust täielikult lahti ütlemise Anna jaoks kohutavalt raskeks oli ta ühine poeg Aleksei Kareniniga. Serjoza oli Anna jaoks tähtsam kui tütar Vronskiga. Kui Anna püüdis seda iga hinna eest vältida, kaotas ta poja sel hetkel, kui ütles lahti Kareninist. Tõsi, algul ei andnud poeg alla ning lootis ema naasmist, kuid isa pidev võõrutamine tegi oma töö.
Kuid ohverdusi õnne nimel ei teinud ainult Anna. Vronski loobus Anna nimel paljust ning püüdis iga hinna eest olla naisele, keda ta siiralt armastas , meele järele. Anna ilu ning graatsia taga, mis Vronskit võlus peitus ka keeruline iseloom ning mida aeg edasi, seda raskemaks muutus Vronskile naise ootustele vastu tulemine.
Anna otsis hingerahu, kuid õnne kõrvalt ei kadunud kunagi sügav süütunne ning kahetsus . Aeg, mis nad veetsid Vronskiga Itaalias näis olevat paradiis , põgenemine tegelikkuse eest: nad olid rikkad ning veetsid aega jalutuskäikude ning maalimisega. Polnud vaenlasi , kes oleks ohustanud nende armastust. Anna oli sel ajal õnnelikum kui ta oleks osanud ette kujutada ning Vronski tundis, et kõik ta soovid on rahuldatud. Siiski igatseb osa Vronskist tagasi Venemaale.
Anna hakkab vaikselt kalduma ennasthävitavatesse mõtetesse. Ta on selgelt häiritud, kuigi tegelikult ei eksisteeri kindlaid põhjusi selleks. Anna süüdistav Vronskit külmuses tema vastu, kuigi viimase võime kohaneda ja reageerida Anna soovidele ei anna sellele alust. Ta heidab ette mehe eemalviibimisi, kui ta külastab oma meessõpru, kuid Vronski seltskondlik suhtlus ei näi olevat liialdav. Anna hakkab hüsteeriliselt leiutama põhjusi, et olla ahastuses.tema vajadus armastuse järele sel perioodil on tohutu – ta on kaotanud sõbrad, sotsiaalse staatuse, sõbrad ja poja. Ta kordab Vronskile tihti, et armastus on ainus, mis tal veel järel on.
Anna enesetapp ei ole ainult ta elu lõpp vaid ka selle kokkuvõte. Ta tegutseb üksi ja iseseisvalt, otsides väljapääsu inimeste valelikkusest samamoodi nagu elus. Anna enesetapp oli osalt ka kättemaks Vronskile, näitamaks talle elu ilma Annata. Ta ei haletse ennast ega otsi kaastunnet rahva seast, vastupidi – teda ei huvita teiste arvamus. Anna ei tunne end kuidagi teistest üleolevalt vaid lisab end inimeste nimekirja, kellest soovib vabaneda .
Minu jaoks oli „Anna Karenina” raamat, mis pani tõsiselt mõtlema. Mis mulle väga meeldis, oli viis, kuidas autor kirjeldas inimeste tundeid ning kehakeelt tohutu täpsusega. Kindlasti jätab raamat maha jälje ning see ongi kirjandusteose puhul oluline. Lugu oli osalt segadusseajav, kuid pani kindlasti mõtlema armastuse olemuse ning tema erinevate vormide üle, mis sai toodud lugejani läbi erinevate tegelaste. Eriti kiindusin teises raamatus Levinisse ja Kittysse, kes olid kontrastiks Anna ja Vronski keerulistele suhtele.