"Kus lõpeb Euroopa" (1)

Mikk Hödemann 12. d klass
Kus lõpeb Euroopa?
Küsimus, kus lõpeb geograafiliselt määramata Euroopa, on painanud eurooplasi kaua. Sest kui piiri ei saa määrata füüsiliselt ega muude selgete kriteeriumide, st keele, usu vms kaudu, tekib raske ebamäärasus. Kes oleme meie, kes on nemad seal? Ja mis takistab neid seal hakkamast „ meiest“?
See oli Prantsusmaa president Charles de Gaulle , kes novembris 1959 teatas : „ Euroopa on mõiste, mis ulatub Atlandi ookenaist Uurali mägedeni.“ De Gaulle tõmbas poliitilisel (USA-vastasel) ajendil olematu geograafilise piiri, tähistamaks veelgi olematut kultuurilist ja väärtuste piiri. Too kultuuriline määratlus on venelastele siimaani lohutuseks , mida iseloomustab tõik, et just selle tsitaadi pühitsemiseks avas Vladimir Putin 9. mail Moskvas De Gaulle`i kuju.
Üsnagi suveline geograafiline või täpsemalt orograafiline ehk mäeteaduslik Euroopa piiritlemine ei vii meid kaugele. Geograafiliselt hõlmab Euroopa vaid väikest poolsaart Aasia hiigelmandri lääneosas. Nood madalad mäed, mida de Gaulle nimetas Euroopa piiriks, pole kunagi olnud mingi piir sellises mõttes, et saaksime öelda: ühel poole tunneme Euroopa ära, teisel pool aga Aasia. Teisalt ütlest üks teine kuulus eurooplane , Napoleoni lõpliku võitmise järgse Viini kontserdi ehk liitlasriikide rahukonverentsi pealik prints Klemens von Metternich , et „ Aasia algab Landstrassel“ ehk teel, mis viib ida suunas Viinist väja. Esimene märkimisväärne linn Viinist itta , 30 kilomeetrit mööda Landstrasset, on muide Bratislava , Slovakkia pealinn, mida tema tollal põhiliselt saksakeelne elanikkond nimetas enne Esimest maailmasõda Pressburgiks. Uuralid asuvad Landstrassest umbes 2500 kilomeetri kaugusel. Nii Metternich, de Gaulle kui ka Putin pidasid silmas Euroopat kui kultuurilist mõistet. Ükski ei rääkinud geograafiast, vaid kultuurilisest kuuluvusest, kultuurilist väärtust. Geograafiale apelleeriti märkimaks väärtuste ühtekuuluvust või selle puudumist. Ja nagu iga ebakompetentsuse pärast tagasi astunud Eesti Vabariigi minister, kelle sammu parteigenossed kiidavad „ euroopalikuks“, teame meiegi kõik, et Euroopa on hea, kultuurne, haritud, arenenud. Ühesõnaga- euroopalik. Kuid mida see tähendab ja kust üldse säärane mõiste pärineb? Paraku on Euroopa defineerimine erakordselt keeruline, sest läbi aegade on Euroopa, selle piiridest rääkimata, hõlmanud väga erinevaid asju. Ent samas, nagu Usa ülemkohtunik Stewart Potter ütles kunagi pornograafia kohta, teame meiegi: „ Ma ei oska seda defineerida, aga ma tunnen ta ära, kui teda näen.
Meie arusaam euroopalikkusest pärineb mitmest traditsioonist, mille tegelikeks osalisteks me kas oleme või ei ole, aga mille peame omaks võtma, kui tahame end eurooplaseks pidada. Need on, meeldigu see meile või mitte, klassikalise kreeka ja rooma kultuuri taasavastamine, renesanss, reformatsioon ( ka vastureformatsioonist tulenevad reformid läänekristluses), ent kõige tähtsamalt valgustusajastu, mis lõi aluse kõgile nendele fundamentaalseile põhimõtetele, mida peame läänelikeks: demokraatia, sõnavabadus, õigusriik, võimude lahusus , inimõigused, inimeste võrdsus, sotsiaalne õiglus, aga ka liberaalne majandus. Vaid nende väärtuste puhul loeb „Euroopa“ ka geograafilises mõttes, sest ka Jaapan, Uus- Meremaa ja USA on neid põhimõtteid üle võtnud. Aga nad ei asu Euroopa maailmajoas ja seega saame nad hõlpsasti välistada.
Meie asi on usk realiseeride, Mitte kellegi vastu peale meie endi. Olla eurooplane tähendab kaitsta sõnavabadust, õigusriiki ja demokraatiat meie endi kõige ebameeldivamate tendentside eest. Ka siis, kui see on ebamugav. Me peame andma endale aru, et Euroopa eksisteerib vaid väärtuses, raskesti defineeritavas konsensuslikus tavas. Sel pole mingit pistmist geograafiaga.
Euroopa lõpeb seal, kus lõpeb me endi euroopalikkus, See piir on muutuv ja kokkuleppeline, küll hägus, aga alati äratuntav. Teha see piir selgeks ja kehtivaks ongi meie, kõikide eurooplaste ülesanne