"Kuidas jäljetult kaduda, nii et sind kunagi ei leita" (0)

"Kuidas jäljetult kaduda, nii et sind kunagi ei leita"

Sara Nickerson
Tegelased: Sophie (7-aastane tütar), Margret (12-aastane tütar), Lizzie (tüdrukute ema), salapärane rott
Kirjeldus: See on põnevusjutt ja samal ajal mõtlemapanev lugu saatusest ja juhusest, kinnisideedest ja emotsionaalsest distantseerumisest, inimestest, kes tunnevad end teiste poolt äratõugatuina, kuna nad on " teistsugused "; ja sellest, et tegelikkus võib olla kummalisem kui raamatute väljamõeldud maailm.
Nii siis see raamat räägib peategelasest, 12- aastasest tüdrukust nimega Margaret . Tema elu on muutunud hetkest, 4- aastat tagasi, mil ta isa kummalisel kombel uppus. Sellest ajast peale on tema ema endasse tõmbunud,üksik, ahelsuitsetaja.
Tal on ka väike 7- aastane õde, kes käib talle tiht närvidele. Muidu on selle pere elu üksluine ja igav.
Kuni ühel päeval nende ema nad ühele saarele üksildasse lagunenud häärberisse viib ja selle ette müügi sildi paneb. Emale ei meeldi see koht ja ta tahab sealt ruttu ära sõita küll aga jõuab Margaret häärberist endale kaasa krahmata ühe paki, mis ta ema aastate eest saatjale tagasi saatis. Selle sees on koomiks, vanaaegne võti(häärberi võti) ja sinise paelaga medaljon .
Margaret on koolis üksik ja arg, tal pole eriti sõpru, kuigi leiab endale sõbra , kes pesapalli mängides elab läbi piinliku õnnetuse ja kes arvab , et ta elu on suhteliselt rikutud ja peab selle põhjustajaks „saatust“.
Nii siis uue sõbra õhutusel otsustab ta minna kummalisse häärberisse ja selgitada välja, kelle oma see häärber on ja leida vastuseid oma isa surma kohta.
Sinna minnes kohtub ta ühe poisiga, nimega Boyd, kes räägib talle palju huvitavat, kuid mitte eriti usutavat selle häärberi ja ka koomiksite kohta, mida ta kirglikult kogub ja loeb.
Margaret ei usu küll poisi täieliku juttu , kuid arvab et need koomiksid on tema isa kadumisega seotud.
Häärberis olles ehmub ta kuna seal elab üks eraklik inimene, Boydi sõnul rott...kuid hiljem selgub , et tema isa vend.
Nii siis Margaret häärberisse enam tagasi minna ei julge ja otsustab infot hankida mujalt. Seal saarel olevast kummalisest raamatukogust, milles leidub inimeste enda kirjutatud raamatuid, mida pole kirjastatud. Ja raamatukoguhoidja kogutud vanu ajalehe artikleid, milles arvab Margaret olevat midagi kirjas ka ta isa uppumise kohta.
Sinna sisse hiilides aga ta sealt midagi ei leia, küll aga läheb ta Boydiga tülli. Kuna too kardab vahelejäämisel raamatukoguhoidja usaldust kaotada ja mitte tema käest enam neid roti koomikseid(mille osad saladuslikult iga hommik raamatukogu ukse ette ilmuvad )mitte enam koju kaasa saada. Sellepeale aga Margaret vihastub, et ta seda koomiksi maailma ikkagi nii tõsiselt võtab ja teda tema suures mures aidata ei taha. Sellepeale Boyd küll solvub kuid lubab siiski Margaretil raamatukoguhoidja asjades sorada, aga Margaret ei leia sealt midagi mis teda aitaks..saab teada ainult selle et ta isa oli kooli ujumistšempion..mis muudab ta uppumise mõistmise veel raskemaks.
Margaretist aga midagi enam kuuldes otsustab Sophie aga samuti häärberisse sõita. Vaevaliselt kohale jõudes läheb ta häärberisse ja kohtub seal siis oma erakliku ja roti moodi näoga onuga, kes kutsub ta kanuu sõidule.
Jättes Margaretile maha koomiksi lehena sõnumi, et ta ta väikse õega kohtus.
Sellest läheb Margaret väga hirmule ja palus Boydi et ta talle oma isa jahti laenaks. Boyd ei taha seda üldse teha kuna tal on paaniline hirm selle mere ees, kus elab uppuv kummitus ja ta pole kunagi julgenud oma isaga sellepärast ka kaasa sõitma minna ning ei osaka nüüd väidetavalt isegi seda jahti juhtida. Kui aga Margaret teda nutmiseni palub on Boyd nõus. Ta tuleb lõpuks isegi toime jahi juhtimisega.
Kanuuga merele minnes räägib Rott- Sophie onu Sophiele kõik ära mis juhtunud ja miks ta ennast seal majas valvab: Nimelt oli Sophie isa ükskord tulnud kutsunud tema onu nende pere juurde elama, kuid ta onu kuna oli olnud teistest nii erinev ja ühiskonna poolt põlatud ei tahtnud tulla ja otsustas kaduda ning selleks et „jäljetult kaduda, nii et sind kunagi ei leitaks“ pidi tal olema tunnistaja. Ta palus oma vennalt veel enne et nad läheksid ujuma nagu nad seda vanastigi tegid. Ta tahtis niimoodi kaduda. Ta ujus paadist eemale ja mängis nagu upuks, kuid kui ta vend seda nägi hüppas ta talle järgi ja proovis teda päästa, seepeale aga hakkas ta veel kiiremini ja kaugemale ujuma ja ei tulnud tagasi kui ta vend teda appi hõikas. Ta oli veendunud et ta kustub teda tagasi..ega aimanudki, et tema vend, ujumistšempion võib uppuda . Hiljem aga sai ta teada et ta vend uppus ja oli enda peale väga vihane . Ta otsustas jääda sinna häärberisse üksi elama ja neid koomikseid kirjutada, mida Boyd siis nii tõsiselt võtma hakkas.
Seda lugu rääkides jõudsid aga kohale Boyd ja Margaret, kes arvasid, et ta Sophiet hoopis ära uputada tahab ja käskisid Sophie kohe vabaks lasta.
Rott ei saanud aru mida nad tahavad ja tahtis põgeneda. Seepeale aga läks kanuu ümber. Rott hakkkas teda otsima ja see järel hüppas ka Margaret vette.
Vesi oli jää külm. Margaret hakkas põhja vajuma, Rott tõi ta aga veest välja ja saatis uuest jahile tagasi ning läks Sophiet otsima. Lõpuks leidis ta ka Sophie ja ulatas ta Margaretile.
Vahepeal aga oli sinna sõitnud Margareti ja Sophie ema, kes kaldalt Boydi vanematega kõike jälgis ja politsei ja vetelpääste oli kutsunud. Vetelpääste päästis lapsed ära. Aga Rotti- nende onu nad pika otsimise peale ikkagi ei leidnud.
Margaret oli oma ema peale vihane et ta polnud neile millestki rääkind ja nüüd nende onu uppunud oli.
Kuid lõpuks ilmus nende onu elusalt ikkagi välja ja kõik lõppes õnnelikult.