Psühhoanalüütiline teooria (1)

Psühhoanalüütiline teooria
Elisabeth Sau 12c
Teooriat käsitletakse üleüldse kõige esimese isiksuseteooriana ning esimese psühhoteraapia liigina. Alusepanija Sigmund Freud (1856-1939).
Psühhoanalüüs on Sigmund Freudi loodud psühhoteraapia koolkond ja teooria. Psühhoanalüüsi teooria kohaselt on enamik inimese käitumisest määratud psüühikasiseste jõudude poolt. Isiksuse tuumaks on teadvustamata , sageli konfliktsed tungid, mis tähendab, et suurem osa inimese motivatsioonist pole teadlik. Motivatsioonilised jõud kujundatakse põhiliselt lapsepõlvekogemuse ja sotsialiseerumise poolt.
Teooria
Psühhoanalüüsi teoreetilisi käsitlusi on mitmeid. Ka Freudi enda käsitlused muutusid mõnevõrra juba tema eluajal. Mitmed Freudi õpilased ja kolleegid ( Alfred Adler , Carl Gustav Jung, Erich Fromm jt) arendasid Freudi ideedest lähtudes oma käsitlusi ja teooriaid. Psühhoanalüüsi teooriale tuginevad ka paljud psühhoteraapiad. Allolev ülevaade esitab psühhoanalüüsi põhijooned "klassikalise psühhoanalüüsi" järgi, mis lähtub eelkõige Freudi enda töödest ning mis on omaks võetud ja rakenduses rahvusvaheliste psühhoanalüütikute organisatsioonide poolt. Erinevused seisnevad peaasjalikult erinevate aspektide suuremas või vähemas tähtsustamises.
Klassikalise psühhoanalüüsi aluseks on viis aspekti.
Psüühilised fenomenid asuvad erinevatel teadvustatuse astmetel:
teadvuses (hinge pealispinnal)
eelteadvuses (teadvuse piirimaal)
alateadvuses (mitteteadvuses, hinge sügavamates kihtides)
Alateadvus on psüühika teadvustamata osa, mis siiski oluliselt määrab inimese käitumist. Freudi arvates on enamik inimese igapäevakäitumisest motiveeritud alateadlike jõudude poolt. Oluline on dünaamiline alateadvus – see osa, mida ei saa ka tahtmise korral teadvustada, sest teadvustamist takistavad mingid sisemised jõud.
Repressioon ehk väljatõrjumine on mehhanism , mille abil ebameeldivad mõtted, soovid, tunded ja mälestused tõrjutakse alateadvusse. Kuigi nad ei ole seal teadlikud, mõjutavad nad siiski käitumist ning otsivad avaldumist varjatud ning moonutatud kujul. Tõrjutakse seda, mis on kas liiga valus meenutada, moraalselt laiduväärne, enesehinnangut alandav või liiga suuri nõudmisi esitav.
Alfred Adler
Alfred Adler oli juudi rahvusest Austria psühhiaater, tuntud kui psühhoanalüüsi arendaja ja psühholoogia uue suuna individuaalpsühholoogia rajaja.
Alfred Adler sündis 7. II 1870 Viinis . Ta mäletas, et kui oli viieaastasena kopsupõletikus, ütles arst tema isale , et noorimat kuuest lapsest, Alfredit, ta päästa ei suuda. Alfred siiski paranes ja otsustas, et temast saab arst, kes suudab inimesi päästa. 25-aastaselt lõpetas Adler Viini ülikooli ja kaks aastat hiljem abiellus. Veel aasta hiljem sündis Adleri tütar, ta alustas erapraksisega ja avaldas esimese monograafia. Ta töötas algul arstina, seejärel siirdus psühhiaatria alale . Tema tegevus äratas Sigmund Freudi tähelepanu Noore teoreetiku ja praktiku vastu hakkas huvi tundma ka Freud ning pakkus noorele mehele koostööd - 1902 kutsus ta oma diskussioonirühma, kus arutleti psühhopatoloogia uute suundade üle.. Vaid viis aastat hiljem oli õpetaja ja õpilase erinevus lõplikult selge: Adler ei tunnistanud kunagi, et vaimuhäirete põhjus on ainuüksi seksuaalprobleemides, vaid interpreteeris unenägusid - millele Freudki toetus - laiemalt, kogu alateadvust haaravatena. Veel mõned aastad, ning Adler lahkus koos 8 kaaslasega Freudi ringist ja moodustas 1912 Individuaalpsühholoogia Ühingu. 1924 sai Adlerist Viini pedagoogikainstituudi professor . Ta asutas Viini riigikoolide õpilaste õppe-nõustamisrühmi. 1926 kutsuti ta külalislektoriks USA ülikoolidesse, a-st 1929 oli ta Columbia ülikooli ning a-st 1932 Long Islandi meditsiinikolledži külalisprofessor. 1935 asus ta USA-sse püsivalt elama.
Adleri rajatud individuaalpsühholoogia käsitab inimest kui terviklikku indiviidi, kellel on kindel elustiil, mis avaldub tema suhtes keskkonnaga. Seetõttu tuleks terminit „individuaalne” mõista kui „jagamatut”. Sellega erines Adleri holistlik käsitlus Freudi reduktsionistlikust teooriast. Freudist erinevalt seletas Adler ka isiksust. Freudi seletus põhineb determinismil, tema arvates määravad lapsepõlves kogetud traumad suuresti inimese hilisema elukäigu. Adleri järgi tuleks aga isiksust seletada teleoloogiliselt, lähtudes teadvuses loodud tulevikumudelist ja inimese motivatsioonist. Väidetavalt on Adlerit mõjutanud Saksa filosoofi Hans Vaihingeri ( 1852 –1933) vaated, kes arvas , et tegeliku elu jaoks vajab inimene osalisi (suhtelisi) tõdesid, kasutades neid kui kasulikke konstrukte või fiktsioone, kuna lõplik, absoluutne tõde jääb alati kättesaamatuks. Adleri järgi võimaldavad niisugused konstruktid inimesel elada oma igapäevast elu: ta käitub, nagu teaks , missugune on maailm tulevikus.
Adleri isiksuseteooria aluseks on kahe tungi – alaväärsustunde (tema tõigi psühholoogiasse mõiste „alaväärsus”) ja üleoleku- ehk võimutungi – vastastikune mõju. Need tungid saadavad inimest lapsepõlvest peale. Alaväärsustunne ehk - kompleks on kaasa sündinud, kuid seda ei tohi mõista ainult negatiivsena, see on lihtsalt isiksuse osa. Kõik lapsed tunnetavad mingil määral oma orgaanilist alaväärsust, kuid füüsilised puuded korvatakse teiste võimete arendamisega. Orgaanilised iseärasused võivad põhjustada ka psüühilist alaväärsust. Inimese aitamiseks on oluline arendada tema ühiskonnatunnet, „sotsiaalseid instinkte”. Alaväärsusest aitab inimesel üle saada ka üleoleku- ehk võimutunne. Ta kujutleb teisi inimesi veel nõrgema ja saamatumana, püüdes neist üle olla (sellel põhineb ka sooline, rassiline, usuline jms diskrimineerimine ). Kui alaväärsustunnet ei õnnestu ületada, kujuneb välja püsiv alaväärsuskompleks, mis põhjustab neuroose. Adler oli esimesi, kes pööras tähelepanu lapse sünnijärjekorra ja tema isiksuse vahelisele seosele.
Adler - suurepärane kõneleja, energiline , tippiva sammuga mees, hiilgava mäluga ja ahelsuitsetaja - pidas aastaid loenguid, kuni ta 1937. aastal 28.v Šotimaal Aberdeenis ülikooli jalutades tänaval kokku kukkus ning mõne minutiga suri. Tema individuaalpsühholoogia on andnud rohkesti impulsse tänapäeva defektoloogiale ja psühhoteraapiale.
“Oleks meie pilk harjunum, võiksime inimese igast liigutusest teha kaugeleminevaid järeldusi. Sest ka kõigis neis pisiasjus peitub kogu ta loomus”