Alateadvus ja alaväärsus (0)

Alateadvus ja alaväärsus
Alaväärsust tekitab eelkõige välimus. Iga noor tahab olla meeldiva välimusega. Paraku on aga üsna tavaline, et tüdrukud võrdlevad end modelliga, poisid aga jälle tipp sportlaste või popstaaridega. Poistele teeb muret kasv – ometi kasvavad poisid 18.-20. eluaastani, mõned isegi kauem. Kui aga nooruk tunnetab oma välimuse tõttu alaväärsust ja kardab ning häbeneb teiste hulka minna, üritab seltskonnas varju jääda kartuses, et ta üle naerdakse, siis ohustab see tõepoolest tema mina arengut. Teine asi mis noortel alaväärsus tunnet põhjustab on kartus olla teistest vähem võimekas. Olgu selleks järgmine mitte rahuldav hinne või lootusetust halvem koht aineolümpiaadil – ebastabiilse enesehinnangu kohal võib pettumus kaasa tuua mitte milleski kõlbulik oleva tunde. Kolmas asi mida noored mõõdavad, on raha. Ise enda ja kaaslaste väärtust hakatakse hindama selle alusel, kui palju taskuraha vanemad annavad, milliseid riided ja tarbe esemeid nad suudavad hankida, milline auto ja eluase on vanematel. Milliseid reise nad oma lastele võimaldavad. Üks põhiline viis end alaväärsena tunda on enese pidev võrdlemine ilusamate, edukamate ja rikkamatega.
Alaväärsusega inimene tunneb ennast nurka aetuna, sest mingit väljapääsu enda jaoks ei näe. Tegutsemistahe on pärsitud, pea on tühi.
Kogu meie isiksus põhineb ja toimib ainult meie enese poolt alateadvusesse salvestatud info põhjal. Ehk siis see, kes me oleme, kuidas käitume, mida tunneme on tegelikult omandatud ja õpitud, mitte kaasasündinud. Oluline on teada, et need protsessid on töös kogu aeg ehk alateadvus omandab uut infot ja õpib pidevalt. See tähendab, et peale selle, et meie isiksus on mitteteadlikult pidevas muutumises on meil võimalik ka end ka täiesti teadlikult kujundada ja suunata. Ehk siis kõik see, mida mõtleme, kuidas tunneme ja käitume on muudetav ja kujundatav täiesti sihipäraselt. Kõik sõltub sellest, kuidas me enda alateadvuses olevaid ressursse kasutame. Kui inimene võtab vastu enese suhtes mingi otsuse, siis sel hetkel alustab ta uue käitumismudeli loomist ning info ja ressursside suunamist sellesse. Ta mõtleb läbi tegevused, mis on tulemuse saavutamiseks vajalikud ja hakkab vastavalt sellele ka tegutsema. Kuid kuna uus käitumine on teadlik ja pole salvestunud alateadvusesse protsessina, siis nõuab see kogu aeg teadlikku kontrolli (mõtte)tegevuse üle, sest samal ajal töötab alateadvuses ka vana sissetöötatud käitumismudel. Nii et inimene on jagatud nagu kaheks - üks osa  proovib vana käitumismudelit taastada (vana alateadlik protsess), samal ajal kui teadlik osa (teadvus) nõuab uut käitumist. Sel puhul on tegemist teadliku pingutusega ehk tahtejõuga, kus teadlikult proovitakse ületada toimivaid alateadlikke protsesse. Nüüd sõltub sellest, kaua tahtejõudu jätkub ja kui oluline on eesmärk.
Liig-kõrge enesehinnang võib inimese ning tema lähedaste jaoks muutuda pigem probleemiks kui heaks omaduseks. Ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga inimese jaoks kipuvad teised inimesed olema kui vahendid saamaks veelgi kindlust enese väärt olemuses. Viga on selles, et enamasti ei jagu eneseimetlejal hoolivust ja mõistmist kaasinimeste tarvis - ühepoolsed suhted aga ei kesta kuigi kaua, sest keegi ei taha olla ärakasutatav.
Mulle loob positiivse tunde muusika ja loomad. Väiksena kui mul kass oli ja ma hästi kurb olin, siis ma alati silitasin kassi ja rääkisin temaga, sest ta ei saanud rääkida minu jutte kellelegi edasi. Praegu kui ma vihane olen, siis ma lähen oma tuppa ja hakkan laulma või kuulan mp3-e.
Autor: Maris Ennusaar