Aktiivõpe ja aktiivõppe meetodid (0)

Rakvere Kolledž
Kadri Saar
14. mai 2012
AKTIIVÕPE JA AKTIIVÕPPE MEETODID
Aktiivõpe ( active learning) – õppijad osalevad aktiivselt õppeprotsessis, mis aitab õppijatel õpitavat mõtestada ja seostada omandatud teadmisi tegelikkusega. Paneb õpilased situatsiooni, kus nad on sunnitud rääkima, kuulama , kaasa mõtlema ja kirjutama.
Aktiivõppe märksõnad:
- Uudishimu
- Vabadus ja aktiivsus
- Originaalsus ja loomingulisus
- Avastamine
- Iseseisev mõtlemine
- Kriitiline mõtlemine
- Suhtlemine ja koostöö
- Tegutsemine vastavalt situatsioonile
- Elulised ülesanded
- Enda ja teiste töö hindamine.
Õpetaja peaks edastama valmis materjali (teadmisi) vähem, et õpilased mõtleks enam, soodustamaks diskussiooni e. vestlust ja ajurünnakut klassis.
Aktiivsust aitab suurendada näitlikustamine. Näiteks köitvas loengus kasutatakse erinevatest allikatest pärinevaid mitmesuguseid näiteid, vastuolusid, illustratsioone, näitlikustamist.
Aktiivõppes on olulised ka soojendus- e. häälestusülesanded võiks olla seotud esitatava teemaga, kuid õpilaste jaoks ei pruugi see seos ilmtingimata kohe nähtav olla. Näiteks enne Ludwig van Beethoveni tutvustamist lasta õpilastel rääkida, mis muutuks nende elus, kui nad jääks kurdiks.
Aktiiivõpet iseloomustab ka märkmete tegemine - mõistekaardid, ideeskeemid. Teadmiste kontrollimiseks võiks lasta õpilastel koostada küsimusi, ristsõnu või ka väitlust. Tulemuste edastamiseks võiks kasutada (uurimuse kokkuvõtte, referaadi, PowerPoint esitluse jms) esitamiseks seminari, kus kantakse ette oma töö ning kuulajad esitavad selle kohta küsimusi, arvamusi . Samuti saab kasutada videoseminari mitme kooli vahel.
AKTIIVÕPPE MEETODID

• Ajurünnak
  

Ainurünnaku eesmärk on hoida aju "vabalt hingavana", et leida võimalikult palju ideid. Üks esimene ja kõige kindlam reegel on hoida tagasi kriitikaga.

• Paaristöö
  

Paaristöö võiks eelneda rühmatööle, sest see on rühmatöö lihtsaim vorm. Õpilasel on julgem avaldada oma mõtteid paarilisele kui suures rühmas ja ka üht kaaslast ning tema mõtteid on lihtsam aktsepteerida kui suure rühma omi. Õpilased võiks saada valida ise paarilise. Uurimused on ka näidanud, et pole soovitav panna panna kokku õpilasi, kes ei saa omavahel läbi. Paremaid tulemusi saavutavad paarid, mis koosnevad sõpradest (Issroff, 1998).
Paaristöö liigid:
Mõlematel õpilastel on üks ja sama ülesanne ning nad lahendavad seda koos. Näiteks õpilased saavad ülesanded või harjutused, mis nad peavad koos lahendama (näiteks otsima informatsiooni) või õpilased peavad arvutis koos mingi kirjatüki valmis kirjutama, mõistekaardi tegema vms.
Õpilastel on üks ja sama ülesanne, kuid nad lahendavad seda järjestikku või vaheldumisi . Näiteks esimene õpilane valib ühe ülesande või harjutuse ja lahendab selle, siis vahetatakse kohad, teine õpilane valib omale ülesande või harjutuse jne. Või kirjatükis esimene õpilane kirjutab ühe lõigu (või teatud arvu lauseid ), siis kirjutab teine, nii et jutt haakuks esimese õpilase kirjutisega, siis jälle esimene jne. Samuti saab kasutada järjestikku mõistekaardi tegemist, kus kumbki paariline lisab korraga mõistekaarti ühe elemendi või joonistamist või andmetöötlust.
Üks õpilane on teise juhendaja ( tuutor ), kes aitab, selgitab, parandab, täiendab teise tööd. Õpilased saavad ülesande ning esimene (nõrgem) õpilane asub seda lahendama kommenteerides teisele, miks ja kuidas ta lahendab. Teine õpilane ei loo midagi ise, vaid parandab, täiustab esimese tööd selgitades ja õpetades.
Õpilastel on erinevad ülesanded, kuid kokku peavad nad saama ühistöö. Näiteks peab üks õpilane kirjutama ülevaate mingist probleemist või olukorras vms, kusjuures ta peab ka sinna ülevaatesse sisse panema mõne inimese lühiintervjuu või kommentaari. Teine õpilane pildistab vastava probleemi või olukorraga seotut ja lisab kirjutisele sobilikud pildid.

• Rühmatöö
  

Rühmatöö eelised on teada-tuntud juba ammu enne arvutite kasutuselevõttu. Kui lapsed töötavad arvuti ees paaris või rühmas, siis saavutavad nad paremaid tulemusi. Rühmatöö võib olla enam kui kaheliikimelises grupis kuni kogu klassi koostööni välja.
Rühmatöö liigid:
Rühmatöös võivad olla kõikidel liikmetel ühed ja samad ülesanded. Näiteks on ülesandeks analüüsida kodukandi rahvastiku paiknemist ja rahvaarvu. Rühm istub koos arvuti taga, otsib andmeid, paneb neid kirja ja analüüsib tulemusi.
Kuid võib ka anda mõnedele õpilastele erinevad ülesanded. Näiteks mõned õpilased rühmast teostavad klassiruumi põranda mõõtmist, mõned otsivad internetist põrandavärvide hindu ja palju värvi kulub, pärast koos arvutatakse, kui palju kulub raha klassi põranda värvimiseks.
Rühmatöö ülesanded võivad olla ka igal õpilasel erinevad. Seejuures võib anda ülesandeid ka erineva raskusastmega, kusjuures rühm peab need “õiglaselt” ära jagama ning kindlustama, et kõik liikmed enda ülesannetega toime tuleks.
Juhendajaga (tuutoriga) rühm, kus üks kuni kaks õpilast ühe rühma kohta on juhendajaks. Juhendaja selgitab, annab nõu ja aitab teisi rühmaliikmeid ülesande lahendamisel.

• Interneti kasutamine
  

Samuti võiks pakkuda õpilastele elulisi ülesandeid võtta reaalseetest andmetest, näiteks internetist. Õppetöös võiks enam kasutada erinevaid interneti võimalusi: raamatupoed, mööblipoed, linnade, maakondade, valdade ja erinevate koolide kodulehed, valitsusasutused, teatrite , kinode, turismitalude , ilmavaatlused jms.
Interneti kodulehed võimaldavad ka virtuaalse ekskursiooni läbiviimist. Selleks võiks kasutada looduskaitsealade, muuseumide, ettevõtete jms kodulehti, kus on pildid, informatsioon "külastatava" objekti kohta või isegi virtuaalne tuur.