Pension vananevas ühiskonnas (0)

Memo
Urmas Lehtsalu
Pension vananevas ühiskonnas
Piret Mägi
12õ.
19. oktoober 2011
Vaatasin TV saadet Vabariigi kodanikud, kus räägiti teemal ’Pension vananevas ühiskonnas’.
Saates arutleti, kuidas vanaks saades olla õnnelik, olla kindlustatud, ja seda mitte ainult ’täna’, vaid ka neljakümne aasta pärast.
Saates osalenud arvasid et, vanemad panustavad lapse kasvatamiseks ning hiljem lapsed hoolitsevad vanemate eest. See, et lapsed hoolitsevad oma vanemate eest, on loomulik.
Maris Jesse aga arvas , et pigem annavad lapsed vanematele vajalikku tuge ja hoolt, kui rahalist toetust. Tõelist tuge vajavad hoopis need inimesed, kes on jäänud mingil põhjusel üksi või kellel lapsi ei olegi. Arrak väitis, et ühiskonnas, kus sündivus ainult kahaneb, ei ole jätkusuutlik ja lõpeb väga halvasti. Toodi arutellu ka juurde aspekt- kaotatakse palju kodanikke, kes võiksid potentsiaalsesse pensioni väljamaksesse panustada. Mehed, kes enne 65-eluaastat sureb , on sellised persoonid , kes pole 20-30ne tööaasta jooksul maksnud makse, pole toetanud oma vanemaid ja jätnud isa hooleta enda lapsed.
Olen nende väidetega nõus. On ka endal tulnud need teemad vanavanematega arutlusse.
Minule meeldis väga saatesse helistanute kommentaarid, kus arvati, et inimesed käivad üle neljakümne aasta tööl, maksavad korralikult makse ja kui tuleb kätte aeg pensionile minna, näitab riik, nagu pensionärid oleks neile koormaks.
Arvan, et kuna rahvas valib ise riigikogu, siis võiksid nad seal riigikogus rohkem panustada inimeste heaolule. Tänu valijatele on ju neil see palk mis parasjagu on. Siin kehtib küll vanasõna- ’’ükski heategu ei jää karistuseta’’.
Mina arvan, et pension on tänapäeva Eestis liiga väike. Pensionärid saavad vaevu enda toetusega hakkama. Eriti veel need pensionärid, kes on jäänud üksi- kellel ei ole enam partnerit kõrval või kelle lapsed neid rahaliselt ei toeta.
Põhjusi võib otsida ka vananevas ühiskonnas. Väga paljud tööealised noored lähevad välismaale elama, töötama, õppima. Pensionäride protsent aina kasvab, aga pole enam noori töölisi, kes neile leiva lauale toovad. Siit tuleb ka järgmine probleem- miks Eesti noored lähevad välismaale? Sest Eestis on palgad liiga väiksed. Surnud ring.
Üks helistaja pakkus välja, et makstud sotsiaalmaks võiks jääda iga inimese enda kätte, niiöelda siis kinnisele arvelduskontole, et see pensionieas kasutusele võtta. Arvan, et see ei oleks eriti hea idee, sest kaupade ja teenuste hinnad pidevalt tõusevad ning raha väärtus võib väheneda. Inflatsiooni vastu kahjuks ei saa.
Kas on võimalus, et riiklik pension võib üldse ära kaduda ja iga inimene vaatab ise millal pensionile läheb ja palju ta selleks on raha kõrvale pannud . Pikemalt sellele mõeldes ei tundu asi eriti töötavat, sest palju ikka noored inimesed enda pensioniea pärast muretsevad. Nii toimides oleks vist inimeste keskmine eluiga madalam ja kodutute arv märgatavalt suurenenud.
Saates öeldi lause, et sada aastat tagasi saadi pensioniga hakkama, küll saadakse siis tulevikus ka. Aga 100 aastat tagasi elasid inimesed mitu põlvkonda koos. Vanemad inimesed hoidsid kodu korras ja hoolitsesid laste eest, nooremad tegid tööd ja harisid põlde. Me ei saa ju ajas tagasi minna. Arvan, et tänapäeva pensionärid ei tunneks ennast eriti õnnelikult oma laste õlul elamisega. Praegu on palju selliseid perekondi, kus vanavanemad toetavad hoopis oma lapselaste peresid. Kui vanaduspension on välja teenitud, siis riik peaks suutma seda ka tagada.
Ainsana lahendusena näengi seda, et lapsed peavad oma pensioniikka jõudnuid vanemaid rohkem toetama . Pensionärid (kellel on võimalik) peaksid oma linnas oleva kinnisvara maha müüma ja maale kolima, kasvatama loomi ja harima maad. Sellel on ka oma positiivsed pooled- PRIA’lt saab taodelda erinevaid toetusi ja maal elades ei hakka vanadel inimestel igav ka.