Rakvere
Ametikool
Gerda Kuusemets
K14
Kuidas
ning milles saaksid noored olla kasulikud Eesti ühiskonnale?
Ühiskond
on inimeste kooselu vorm ja sellest tulenevate sotsiaalsete suhete ja
institutsioonide kogum - see on tegelikult väga suur mõiste ning
seda võib tõlgendada mitmeti. Eesti ühiskonna tegevusele ja
arengule saavad kaasa aidata ka noored, kes alles õpivad või on
äsja kooli lõpetanud. Igaüks meist saab olla kasulik Eesti
ühiskonna parandamisele ning muuta seda üha enam paremuse poole.
Selleks on vaja vaid pühendumist ning suurt tahtejõudu, ilma nende
kaheta ei saavuta peaaegu midagi.
Kuigi
paljud arvavad , et olen veel õppiv noor ning mina ei saa aidata
kaasa ühiskonna tegevusele ja selle muutmisele, siis nad eksivad.
Meie kõik ise kujundamegi Eesti ühiskonna. Minu arvamus on selline,
et kõige kasulikum saab olla noor õppiv inimene oma riigile siis,
kui ta õpib headele tulemustele ja hindab seda raha, mida riik
panustab tema õppele. Hiljem kooli lõpetades ja tööle asudes
100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2016-04-18
Kuupäev, millal dokument üles laeti
15 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
gerdaaa-
Õppematerjali autor
Kui palju me ka ei sooviks, prooviks on elus nii tõusu kui mõõna perioode. Ei saa elada vaid naeratus näol, kui silmis on pisarad, me kõik oleme omamoodi elus saanud tunda raskeid hetki, probleeme, raskus tunnet hinges ja muid negatiivseid emotsioone. Kuid kõik oleneb inimesest, kes neid tundeid kogeb. On tugevaid, on nõrgemaid, täpselt nii palju, kui on maailmas inimesi on ka erinevaid isiksusi. Mõned toibuvad kergesti ja ei vaja nõu ega tuge, mõne jaoks võib mõni mure olla aga selline, millest ülesaamine võtab kaua aega ja vajab abistavat sekkumist. Meil on Eestis palju asutusi, keskusi, organisatsioone, ametnikke ja spetsialiste, kes saavad inimesi erinevatel elu hetkedel aidata, toetada nii rahaliselt kui ka emotsionaalselt. Küsimus on aga, kas kõik inimesed on nendest olemasolevatest võimalustest teadlikud ja oskavad, julgevad vajadusel abi küsida? Antud ainetöö teema valisin, kuna tundsin huvi end rohkem arendada ja viia kurssi
analüüsida. Olen enne noorsootööd 4 aastat töötanud patrullpolitseinikuna, kust sain kaasa suurte teadmiste pagasi, mida nüüd oma igapäevatööd tehes väga väärtustan. Sain palju teadmisi ja oskusi, mida poleks tööle asudes osanud oodatagi. Nähes elu pahupoolt, negatiivsust, vägivalda, mõistsin, kui palju on meie ümber probleeme ja probleemseid perekondi. Probleemide ja probleemsete alla liigitaksin ka riskirühma kuuluvad noored, kellega nüüd praktiliselt igapäevaselt tegelen ja eelnevat tööd tehes pidevalt kokku puutusin. Ammu oli soov midagi ära teha, otsida neile abi, neid aidata, aga tihti jäin mõttesse – kuidas? Nüüd juba noorsoopolitseinikuna tunnen, et noored on sihtgrupp, kellega tuleb palju tegeleda. Noored on meie tulevik ja selliseks, milliseks me kasvatame oma noored, kujuneb meie ühiskond. Noortega töö pole üldse mitte lihtne kuna noortel alles kujuneb välja isiksus
TALLINNA ÜLIKOOL Haridusteaduste Instituut Noorsootöö RKH Merlyn Jürgenson HAAVATAVATE SIHTRÜHMADE TOETAMINE NOORSOOTÖÖS Portfoolio Tallinn 2018 Sisukord 2 1 SISSEJUHATAV ENESEANALÜÜS Ma olen töötanud nüüdseks peaaegu juba kolm kuud Pärnu Noorte Vabaajakeskuses ning mind on mõjutanud võib olla suuresti see, et inimesed ei tea ega saa aru, et mis on noorsootöö ning räägivad sellest nii öelda halvas valguses. Nad arvavad, et kõik noored, kes noortekeskuses käivad ongi nende sõnul “pätid ja huligaanid”. Asendasin koolis, kus varem ise õppisin ja ka praktikal käisin õpetajat. Mul tuli seal teiste õpetajatega samuti juttu enda põhitööst noortekeskuses, kus õpetajad ütlesid, et noortekeskuses käivad ainult need noored,
Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne iseseisvuspäeva kontsertaktusel Estonias. Head sõbrad, hea Eesti rahvas kõikjal maailmas, oma kodudes ja siin saalis. Mõte Eesti iseseisvusest on täna, Eesti Vabariigi 95. Aastapäeval, taas enesestmõistetav. See ei vaja ei selgitust ega tõlgendust, sest see on alustõde. Nii nagu vabadus pole enam pürgimus, ei ole sellele ka enam meie, Eesti jaoks alternatiivi. Eesti mõtteline iseseisvus on põlistunud. Ja nii see peabki olema. Sellelt aluselt, ise seda sageli teadvustamata, vaatame täna tulevikku. Just sellel seistes muretseme oma rahva elujärje ja elujõu pärast.Sellel alusel seistes võrdleme ennast teistega, aga enam mitte endiste saatusekaaslastega vaid nendega, kelle vahepealne ajalugu, vahepealsed võimalused on olnud hoopis teistsugused kui meil. Ja just nii see peabki olema
Kuidas tagada ühiskonna jätkusuutlikkus ? Jätkusuutlikus tähendab ühiskonna arengut ning ressursside kasutamist nii, et sellega rahulduksid praegused elanikud, kuid silmas tuleb pidada ka tulevasi põlvkondi. Peame arvetsama,et jätkusuutlikus ei saa olla ühekülgne.Keskendutakse valitsemise kvaliteedile ning inimese heaolu arendamisele,kuid olulised on ka kultuuri säilitamine ning keskkonna säästlik kasutus. Kuid mida peaksime tegema, et tagada kõigi eelmainitud punktide ühtlane areng?Et oleks lihtsam arutleda,võtsin aluseks just Eesti jätkusuutlikkuse. Pidevalt muutuvaks punktiks meie koduriigi ühiskonnas võib pidada rahvastiku iivet. Kuigi praegu on hakanud iive üle 20 aasta taas tõusma,pole me kaitstud languse eest. 2010. aastal sündis 15 825 ja suri 15 790 inimest. Viimati ületas sündide arv surmade oma 21 aastat tagasi 1990. aastal. 2010
Eesti tulevik on meie noorte kätes Palusin Lääne-Tallinna keskhaigla uroloogiaosakonna juhatajal ning kirurgil dr. Heino-Enn Arpol rääkida lühidalt arstiteadusest ning ka eestlaste tervisega seonduvatest probleemidest. Miks te hakkasite arstiks? Sellele lihtsale küsimusele ei ole nii lihtne vastata. Elukutse valik sõltub paljudest asjadest. Kooli ajal olin mina nagu üks tavaline, keskmine koolipoiss, tegin sporti ja tundsin huvi väga erinevate asjade vastu. Otsest huvi arsti elukutse vastu ei olnudki. Haridus on ju oluline ja arstiteaduskonda oli suur tung. Aga,
aga on palju selliseid, kes sellega hakkama ei saa. Osadel puudub motivatsioon õppimiseks või ei saada aru koolis käimise vajadusest. Selliste laste peale vaadatakse viltu või lüüakse käega. Nii juhtub, et halbade hinnetega õpilased käivad küll koolis, kuid jäävad tihti istuma ja lihtsalt ootavad kuni 17 saavad, et siis tööle minna või niisama "loorberitel lõsutada". Miks selline olukord tekkinud on, võin ainult oletada. Vanematele ja õpetajatele tuleks õpetada, kuidas lapsi motiveerida ja neid tegutsema panna. Noored inimesed õpivad vanematelt. Kui nemad ei selgita hariduse tähtsust, siis lapsed ei oska seda väärtustada. Üks asi on rääkida kokreetsetest tulemustest koolis, kuid hoopis teine teema on koolis käimisega seotud kulutused. Eesti riigis on küll tasuta haridus aga sellegipoolest peab iga inimene maksma oma õppevahendite ja kooliürituste eest ise. Tihti on raamatute ja
kuhu ta kutsuti, ka kohale jõuda ja sellest osa saada. Inimesed otsustavad erinevalt ja see on hea. Elukutse on üks nendest kutsetest, mille igaüks elu jooksul saab. Tegelikult ei esita seda kutset elu, selle esitab endale igaüks ise. Iga inimene ka otsustab ise, millal see kutse esitada ja millal see vastu võtta. Tänapäeva maailmas on keeruline otsustada, mida oma eluga pihta hakata, sest üldine suunitlus on karjääri ja edukusse ning mõtlema peab paljudele erinevatele asjadele nagu raha, elukoht, tulevane töökoht, tulevased kolleegid...Suurim surve tuleb siiski teistelt. Paljud noored võivad tunda, et tegemist on isegi nii keerulise otsusega, et nad ei suudagi seda seda objektiivselt teha, kuna tunnevad pidevalt kedagi endale kuklasse hingamas. Mõjutusi tuleb igalt poolt ja ühiskond mõistab ka selles küsimuses hukka nagu alati. Kui
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid