Kas rändest võib saada Eestile eelis? (0)

Kas rändest võib saada Eestile eelis? Viimasetel aastatel on pidevalt arutluses olnud Eesti riigi vähenev
rahvaarv. Rahvaarv on olnud langustrendis pikka aega ja suurele
probleemile   pole   siiani   leitud   sobivat   lahendust,   et   taas   suund
positiivsuse pole suunata. Kuni probleemile ei leita lahendust, võib
eeldada   riigi   raskusi   nii   majanduskasvus   kui   ka   inimeste   heaolu
paranemises.  Miks on aga vähenev rahvaarv Eestile probleemiks? 
Sellele küsimusele on palju erinevaid vastuseid, mis kõik sisaldavad
teatud määral tõtt. Enamjaolt lahkuvad riigist just noorema ealised
inimesed,   keda   peetakse   ka   riigi   tulevikuks.   Noorsoo   kadumine
põhjustab,   aga   riigile   ära   majandamisega   raskusi,   sest   just
nooremad   isikud   on   need,   kelles   nähakse   paari   aasta   pärast
vanema   elanikkonna   ülalpidajaid.   Noored   aga   kui   tuleviku
maksumaksjad, jätavad endaga riigist lahkudes maha seega suure
probleemi. Vähenev rahvaarv ja vananev rahvastik on kindlasti suur
väljakutse, millega tulevikus ennast vastastikku leiame.  Kuid probleemid ei piirdu ainult riigi aspektist vaadatuna, see on
suur murekoht ka ettevõtjatele. Üha enam on ettevõtjatel raskused
töötajate   leidmisega.   Isegi   suur   palk   ja   lisahüved   ei   meelita
lihttööde   tegijaid.   Olgu   nendeks   töödeks,   kas   tänavapuhastaja,
pesupesija või erinevad koristaja ametikohad. Seda probleemi näen
ka oma vanemate pealt. Just isa on viimasel ajal üsna tihti kurtnud,
et   ei   leia   autojuhte   ning   on   sunnitud   neid   Lätist   või   Ukrainast
palkama, sest Eestis lihtsalt pole inimesi, kes tahaksid seda tööd
teha. Lisaks on raskused koristajate leidmisega. Oma sõpruskonda
vaadates, räägitakse  või  peetakse  koristamist  alamat sorti   tööks,
mille tegemine tundub räpane ja ebahuvitav. Hiljuti lugesin Delfist
artiklit,   milles   ettevõtja   Aivar   Riisalu   kirjutas   plaanist,   milles
teavitas   oma   tehase   riigist   minema   viimist,   et   paremas   kohas
tootmist   jätkata   odavamate   kuludega.   Ka   oskustöötajatest   on
idufirmadele   puudus.   Oleme   küll   väga   arenenud   IT-valdkonnas,
kuid   ühe  startup’i   loomine,   nõuab   ka   tippanalüüsijaid   ja
programmeerijaid. Töötajate puudus võib tuleviku ettevõtted üldse
panna   mõtlema   nende   mitte   loomisele,   sest   teekond   on   pikk   ja
vaevaline. Seega võiks öelda, et praeguses ühiskonnas valitseb juba
suur tööjõupuudus, millele lahenduse leidmine on meie üks viimase
aja tähtsamtest küsimustest, millega peakime tegelema. Milliseid lahendeid on meil probleemile?
Kuigi probleemile on palju lahendeid, ei ole me suutnud hoolimata
erinevate ideede proovimisele, mure kaotada. Sündimuse tõstmine
on Eesti riigis on keeruline, kuna inimesed on piisavalt jõukad ja
laste   kasvatamine   tundub   pigem   kohustusena   kui   huvitava
väljakutsena.   Siiski   on   proovitud   erinevaid   vahendeid   sündide
tõstmiseks, olgu selleks suured toetused ja laste omamisekohustus


Rumeenias,   nende   plaanide   toimine   on   aga   hootine   ja   ei   kesta
järjepidevalt. Eestis kui arenumas riigis seaks suur laste arv just
naistele   raskusi,   kes   tahaksid   pigem   tegeleda   karjääriga.   Kui
president   kuulutas   välja   kampaania   Talendid   koju,   pandi   suured
panused selle üritusele ja arvati, et noored talendid tulevad pärast
õpinguid tagasi Eestisse, kuhu asuvad elama ja töötama. Kuigi tehti
ja tehakse palju teavitustööd, et väljarännet pidurdada, pole sellest
suurel  määra kasu olnud.  Kuigi märkimist tasuks,  et teist  aastat
järjest suurenes Eesti rahvaarv, rände mõjust. 2016. aastal saabus
Eestisse   elama   9100   inimest   ja   Eestist   lahkus   5800   inimest.
Peamiselt on nende numbrite täitjateks Soomest naasvad eestlased.
Ometi  ei  piisa  meie riigile  ainult   oma  inimeste  suuremast  tagasi
pöördumisest, sest tagasitulijad ei täida üldjuhul lihttöökohti, mis
on tühjad. Seega suureneb küll keskklassi osakaal, kuid lihtsamad
tööd jäävad ikka tegemata. Ka ei täida praegu oma inimeste tagasi
pöördumine rahavastiku vähenemise ja vananemisega seotud lünki,
sest tagasiränne  on sesoone ja  võib  peagi lõppeda. Tagasirännet
võib   näha   hetkelise   populatsiooni   täitjana,   kuid   võrreldes   2015.
aastaga   on   2016.   aasta   tagasitulijate   arv   siiski   arvuliselt
vähenenud. Eesti riik pole ka niivõrd kutsuv haritud eurooplastele,
sest maksusüsteem, kliima ja palk pole need, mida nemad sooviksid
näha. Probleemi lahendamiseks jääb alles vaid üks lahend, milleks
on võõrtööliste sissetoomine teistest riikidest. Võõrtööliste toomist ja kutsumist riiki on kasutatud juba päris pikka
aega nii Saksamaal kui ka Kataris. 1960. ja 1970. aastail saabus
Saksamaale   mitusada   tuhat   türklast,   kes   asusid   riigis   töötama,
tänapäeval on türklased integreerunud küllaltki hästi. Peaaegu kõik
räägivad puhtalt saksa keelt ja on sealse kultuuri omaks võtnud. Ka
Katar   on   väga   efektiivselt   kasutanud   võõrtöölisi,   kuid   seda   palju
suuremal määral. Enamik töölisi teenivad leiba just gaasi-, nafta- ja
ehitussektoris.   Kõigil   neil   riikidel   on   majanduslikult   läinud   hästi.
Seega, miks mitte kasutada ka Eestis võõtöölisi. Ka Itaalia on kasutanud sisserännanud pagulasi enda jaoks. Võiks
öelda, et pagulased on päästnud isegi paar väikest küla, mis veel 15
aastat tagasi peaaegu väljasuremis ohus olid. Üks selline küla on
Riace, mis asub Lõuna-Itaalias, just seal on hästi näha võõrtööliste
panust. Enamik ühele asulale olulisematest töökohtadest täidavad
just   pagulased.   Suhtlus   vanema   generatsiooni   ja   uute
sisserändajate   vahel   suurepärane,   seega   võiks   kasutada   ka   Eesti
väiksemates väljasurevates külades immigrante.  Immigrantidel   on   võimalus   anda   suur   panus   Eesti   riigi   eluolu
paranemisele. On palju näiteid, kus sisserännanud on riiki aidanud,
olgu   nendeks   siis   Kanada,   Katar,   Itaalia   või   Saksamaa.   Kuna
suunatud  sisserännet pole veel toimunud, võiksime seda senisest
rohkem   kaaluda   ja   ka   võib-olla   kasutusele   võtta,   hullemaks
praegusest olukorrast minna ei saa.


Olgugi, et võõrtöölised on Eestile hea väljapääs kitsikust ja murest,
on   paljud   mu   kodumaalased   selle   lahenduse   vastu.   Nagu   ikka
arutame koos sõprade ja tuttavatega maailmas toimuvat, nii sattus
sinna   juttuteemaks   pagulus   ja   võõramaalaste   immigreerumine
Eestisse.   Kui   esimest   korda   seletasin   sõpradele   oma   arvamust
pagulusküsimuses,   sain   suure   alt   kulu   jõllitamise   ja   sõimu
osaliseks.   Kuigi   olen   üritanud   sõpradele   selgeks   teha   rände
positiivsetest   mõjudest   ja   seletanud,   et   kõik   immigrandid   pole
pahad, on siiski mu ideed ja arvamused tembeldatud idiootseks. Kui
sellel   sügisel   Saksmaalt   vahetusnädalalt   naasin,   küsisid   sõbrad
minu käest mitut neegrit ma nägin ja kas mõnele sisserännanule ka
lõuga tõmbasin. Ehmunud sellisest küsimusest, selgitasin, et seda
ei teinud. Lisasin, et sealsed sisserännanud, kellega tuttavaks sain
on väga viisakad ja toredad inimesed. Sellise jutu peale muutusid
lookuulajad vägagi tigedaks ja rassislikuks oma kommentaaridega,
mis   neil  minu   jutu  peale  tekkisid.  Olen  neilt  samadelt  inimestelt
tihti   kuulnud   lauseid,   et   kui   nad   peaksid   Pärnus   nägema   ühte
sisserännanut, peksavad nad ta läbi. Loodan siiralt, et need laused
jäävad vaid jutuks ja ei realiseeru tegudena.  Sellisest ebatolerantsest käitumisviisist on raske inimesi võõrutada,
kuid   usun,   et   see   pole   võimatu.   Üldjuhul   levivad   rassistliku
suunitlusega   käitumishälved   just   madalama   haridustasemega
inimeste   seas.   Seega   tuleks   olulisemalt   jõulisemalt   tegeleda
inimeste harimisega selles valdkonnas ja ebatolerantset käitumist
veelgi rohkem maha teha, et noored saaksid aru suuremal määral
probleemi   tõsidusest,   miks   rännatakse   välja   omalt   kodumaalt.
Rassism pole aga ainult noorte seas levinud vaid ka täiskasvanute.
Ei   mõisteta   kultuurilisi   erinevusi   ega   ka   probleeme,   millega
pistavad teised inimesed silma päevast päeva. Tihti   räägitakse,   et   meil   on   juba   väga   palju   immigrante   riigis
venelaste   näol,   kuid   neid   pole   suudetud   piisavalt   hästi   riigiellu
kaasata ning see ei juhtu ka uute võõrmaalastega. Arvan, et uus
ränne   Eestisse   erineb   väga   palju   sellest,   mis   toimus   Nõukogude
ajal. Nüüdne  ränne  oleks  vajalik  riigile,  kuna  tööjõupuudusele  ei
leia me muudmoodi lahendust kui uute inimeste suurenemise näol.
Selge on see, et venelaste integratsioon on läbi kukkunud, kuid see
on   kindlasti   võimalik.   Selle   mure   lahenduse   otsimesel   peaksime
võtma   õppust   Saksamaast,   kes   on   suutnud   türklased   ja   Balkani
rahavad   kiirelt   integreerida.   Keeleõpe   peab   olema   senisest
aktiivsem   ja   sisserännanutele   tuleb   integreerumine   teha
kohustuslikuks. Neid tuleb rohkem suunata suhtlema kohalikega ja
kultuuri   rohkem   peale   suruda,   kui   seda   ei   juhtu   ei   suudeta   ka
vähemusi riigi ellu kaasata.  Loodetavasti   suudame   praegust   pagulaskriisi   enda   jaoks   ära
kasutada,   leides   puuduvatele   töökohtadele   vajalikud   inimesed.


Üldtulemusena   on   uutest   elanikest   ainult   kasu,   nad   elavdavad
majanduselu   uute   ettevõtete   ja   innovatsioonidega,   tarbivad   Eesti
tooteid   ja   maksavad   siin   makse.   Praegusest   rahvastikuga
kaasnenud murest saaksime üle kui lõpetame omavahel kaklemise
ja hakkame viimaks ka tegelema probleemile lahenduse leidmisega.